hobidele oli Henri tugev eelkõige reaalainetes, sellest ka otsus minna ülikooli õppima elektroenergeetikat. Pärast põhiõppe läbimist võttis Henri lisaks veel ühe aasta ehk, nagu ta ise ütles, tahtis lihtsalt rohkem teada saada. See lisa aasta ning ülikool üldse jäid tal juhtunud õnnetuse tõttu lõpetamata. Kuid mitte sellest ei mõelnud murest murtud vanemad haigevoodi ääres. Kui kõigepealt oli küsimus selles, kas keset linna ülekäigurajal taksolt löögi saanud ja peaga vastu tänava äärekivi lennanud Henri jääb üldse ellu, siis hiljem kerkis küsimus, milline see elu saab olema.
Reaalsus oli karm. Henri oli koomas 55 päeva. Kui alguses toimus ravi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), siis 40 ravipäeva täitumisel saadeti noormees edasi Keilasse. Marianne võttis kuulda PERHi haiglaõe soovitust ja sõitis pojaga kaasa. See oli tark tegu. Vanemad olid juba mõistnud, et kui ise enda ja oma lähedase eest ei seisa, siis ei tee seda keegi. Keilas paigutati jätkuvalt koomas Henri samuti intensiivravisse ning vanemate jaoks algasid igapäevased sõidud Tallinnas asuva kodu ja Keilas lamava poja vahet.
Samal ajal kogus hoogu pikk ja kurnav kohtuprotsess, vastutusele tuli võtta taksojuht, kes Henrile ülekäigurajal otsa sõitis. Marianne ja Ingmar ei salga, et see oli neile mõlemale ränk katsumus. Poeg ei saanud enda eest seista, seega pidid seda tegema vanemad, mis polnud kerge, kui käes on elu raskeim aeg ning samal ajal tuleb end kaitsta alusetute süüdistuste ning teise poole tippjuristi eest. Kuigi kogu protsess läks kannataja poolele maksma palju raha, tervist ja närvirakke, tegi kohus siiski lõpuks otsuse ning õiglus seati jalule. Henril sellest mingit kasu polnud. Uue aasta algul koomast välja tulnud noormees ei saanud liikuda ega osanud rääkida. Vanemad pidid elus tegema suuri muudatusi, et pühenduda taas täielikult pojale. Nad olid justkui tagasi alguses, ainult ees ootav rada oli hetkel tume ja tundmatu.
Marianne ütleb, et kõige raskem oli alguses, kui Henri koju sai toodud. Mitte keegi ei andnud kaasa mingit juhendit, kuidas lamaja haigega kodus hakkama saada. Kuidas teda tõsta, keerata, pesta jne. Kõik tuli iseendal välja mõelda ja läbi proovida. Väga suur abi oli Henri kaugelt kohale sõitnud vanaemast, kes aitas, nagu oskas ja suutis. Üht-teist oli haiglast õdede pealt silma torganud ja meelde jäänud, kuid eraldi ei pakkunud keegi alguses nii vajalikku juhendamist. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tegelikult aitaks selline nõustamine ja juhendamine ära hoida lähedaste traumad ja tervisehädad. Henri ema tasuks kogemuste omandamise eest on haige selg, mis enam koormust ei talu ja vajab regulaarset ravi.
Kodus käis suhtlemine Henri ja vanemate vahel alguses lihtsal jah ja ei meetodil. A4 paberite peale said mõlemad vastused kirja pandud ning Henri osutas siis vastates õigele paberilehele. Edasi tehti tähestik, millele osutades sõnad kokku pandi. Järgmiseks sammuks oli paberile joonistatud klaviatuur. Nagu isa Ingmar muheldes ütleb, klaviatuuri tunnevad tänapäeva noored paremini kui tähestikku. Suureks hüppeks edasi oli spetsiaalne arvutiprogramm, mis toimis nii, et trükid sõnad sisse ja arvuti ütleb need sinu eest välja. See aitas Henrit palju, sest oma vastuseid kuuldes püüdis ta neid ise korrata.
Samal ajal koduse elu korraldamisega püüdsid vanemad leida Henrile taastusravi võimalusi. Kes otsib, see leiab. Lisaks tuli lähedastel leida päevast aeg, et abivajajat edasi-tagasi sõidutada. Asjad kujunesid nii, et ema jättis töö ja isa palkas firmasse abijõudu, et endal jääks aega pojaga tegeleda. Käia tuli massaažis, logopeedi juures, füsioteraapias, kõnnirobotil ja mujal. Koos koduste tegevustega tuli kokku korralik tiheda päevakavaga töönädal. Kuid seda kõike tehti Henri taastumise ja arengu nimel. Ilmnema hakkasid ka väikesed edusammud, mis kõigile kolmele uut jõudu andsid. Oli selleks siis Henri esimene iseseisev tualetis käik või enda pestud taldrik. Edusammud olid need kindlasti.
2012. aasta suvel soovitati Henri vanematele Astangu keskust. See polnud perele võõras koht, varemalt olid nad Henriga juba keskuse basseinis ujumas käinud. Marianne meenutab, et talle avaldas kohe muljet see, kui hästi Astangu keskuses erivajadustega inimestesse suhtuti ning kui head tingimused olid seal nendega tegelemiseks loodud. Seega pikka mõtlemist ei olnud ja sügisel 2012 tuli Henri taastumiskursusele.
Vaatamata suurtele ootustele polnud algus kerge. Henri liikumine oli kehv, tasakaaluga oli raskusi ja jõud kippus kiiresti otsa saama. Ka suures keskuses orienteerumine valmistas raskusi ja hetkemälu puudumine pani noormehe sageli olukorda, kus ta ära eksis ja segadusse sattus. Kuid peamine, Henri optimistlik ja rõõmus meel polnud kadunud ja selle toel leidis iga olukord lahenduse.
Esimene aasta taastumiskursusel muutis Henri jaoks väga palju. Kevadeks oli paranenud liikumine ja nii vaimne kui füüsiline vastupidavus. Mälu hakkas vaikselt taastuma, just selles osas, mis puudutas elu enne õnnetust. Tekkis harjumus päevaplaan ja kohustused kirja panna. Henri sai juurde julgust oma arvamust avaldada, soove väljendada ja tegevusi algatada. Tekkisid soovid ja eesmärgid, mida toetasid Henri sisemine motivatsioon ning hea huumorimeel. Õigeid kohti otsides on jõudnud Henri korra ka Arhailise Meestelaulu Seltsi laulma.
Teine aasta Astangul kulges juba kergemalt ja selgemate sihtidega ning praegu on Henri ja tema vanemate argipäev hoopis midagi muud, kui mõni aasta tagasi. Henri suhtleb arusaadavalt, on kohanenud oma päevaplaaniga ja suudab märkmiku abil asju meeles pidada. Kuid mis peamine, ta oskab taas unistada. Henri loodab, et ühel ilusal päeval saab ta jälle tegeleda oma armastatud hobidega, nagu sepatöö ja rollimängud, ning leiab kaaslase, kellega koos õnnelik olla. Ühelt tõeliselt päikesepoisilt vähemat ei ootakski.
Ema kommentaar
See aeg, mis Henri õnnetusele järgnes, on võrdne leinaajaga. See on lähedaste jaoks üks ühele sama, sest sisuliselt oled sa oma kalli inimese kaotanud sellisena, nagu ta varem oli, millisena sina teda teadsid ja tundsid. Jah, haiglas lebas küll su oma laps, aga ajukahjustuse tõttu olite tegelikult tagasi alguses, ja täpselt sellist inimest, nagu ta varem oli, enam tagasi ei saa. See lein tuli lihtsalt läbi elada. Teisiti pole võimalik edasi minna.
Mul on väga hea meel, et kõik Henri sõbrad ja tuttavad on alles, keegi pole eemale tõmbunud ega ära kadunud. Loomulikult on enamikul tänaseks oma pere, paljud on välismaale kolinud, kuid siiski hoitakse arvuti vahendusel kontakti ning vähemalt Henri sünnipäevadel on sõbrad kohal. Aitäh neile selle eest.
Ma mõistan, et inimestel on vahel ebamugav ja nad on kohmetud, sest ei oska erivajadusega inimesega käituda ega suhelda. Täpselt samuti mõistan ma haiglates neid arste ja hooldajaid, kelle käitumine ja suhtlusstiil küsimusi tekitab. Aga ma palun mõista ka meid, kannatanu lähedasi. Siiras ja soe suhtumine, südamest abi pakkumine ja hea sõnaga toeks olemine on kõik, mida selles olukorras oodatakse.
Isa kommentaar
Henri oli enne õnnetust nutikas poiss, kes alati leiutas millegi tegemiseks lihtsaima viisi. Lausa mõne seadme või masina, mis elu kergemaks tegi. Mul on hea meel, et teotahe ja leidlikkus pole temast kadunud. Kui me nüüd midagi koos teeme, näiteks aeda värvime või kiviteed laome, siis Henrile meeldib teha enne ja pärast fotosid. Et oleks hästi näha, kui suur töö tehtud sai.
Pärast seda, kui Henri hakkas Astangu keskuses käima, on meie elu läinud oluliselt lihtsamaks. Üks asi on poja areng, aga teine minu ja abikaasa elukorraldus. Kuna Henri