kuused, kased, lepad ja muud puud olid juba maha saetud, lehised aga metsa äärde alles jäetud. Ju need on väärtuslikud, mõtles Jan.
Ta sammus metsa poole. Igal pool vedelesid palgid. Oli meetriseid jämedaid pakke ja ka pikemaid ja peenemaid. See oligi see, mida vaja! Neist saab ju parve ehitada! rõõmustas Jan.
Ta oli oma ideest nii vaimustuses, et tormas jooksuga
Villu majani, kuhu oli ligi kaks kilomeetrit. Hingeldades ja higist leemendades andis ta sõbra ukse taga kella.
Möödus ligi minut, enne kui korterist kostis kobinat. Villu avas ukse ja vaatas Jani pooleldi suletud laugude vahelt.
„Pane kähku riidesse, mul tuli mõte, kuidas me saarele pääseme!” lausus Jan õhinaga.
„Mis saarele?” küsis Villu pärast väikest pausi.
„No mäletad, seal, kus me kala püüdsime!”
„Mis kala?” ei saanud äsja voodist tõusnud unine Villu sõbra jutust aru. „Kuule, ära seleta, pane riidesse, võtame minu keldrist sae, kirve ja naelad ja lähme tiigi äärde!” Villu mõtles veel pisut ja lükkas siis ukse rohkem lahti. „Oot, tule tuppa, mul läheb natuke aega.”
Kogu aja, mis Villul kulus riidesse panemiseks, istus Jan nagu sütel. Ja ega aega vähe kulunudki. Vähemalt ärkas Villu seepeale enam-vähem üles. Nüüd liikusid nad Jani kodu poole. Sealt võeti isa tööriistad ning pikal uhkel sammul astusid poisid kahekesi vastu oma kuulsusrikkale tulevikule – päris oma saare vallutamisele.
ESIMENE SUPLUS SOLGIVEES
„Mis sa arvad, kui suure parve me peaksime ehitama?” küsis Jan.
Kummalgi poisil polnud parveehitamise kogemust , aga eks filmidest oli nähtud, milline see välja peaks nägema. Janile meenus kohe raamatutegelane Robinson Crusoe, kes tahtis üksikult saarelt minema pääseda. Ega see tal korralikult õnnestunud. Mees pidi oma vigadest õppima ning vigu tegi ta palju.
Jan ei tahtnud, et nemad Villuga vigu teeksid. Tal polnud selleks aega, sest saarele pääsemise mõte kannustas teda. Ta oleks tahtnud juba kohe praegu seal olla.
Villu ei osanud ehitamise kohta midagi asjalikku öelda. „Võtame need pakud ja lööme lattidega kokku. Neid on siit hea tiigi äärde veeretada, pole liiga suured,” pakkus ta.
„Et siis paneme mitu pakku kokku?”
„Nojah, pole ju vahet, kas pakud või peenemad palgid – puu on puu ja püsib vee peal ikka.”
Ka Jan pidas seda loogiliseks.
Pikemalt mõtlemata hakkasid nad pakke veeretama. Mõnekümne minuti pärast oli tiigikaldal üheksa rasket pakku, peaaegu ühesuurused, igaüks umbes pool meetrit pikk ja vähemalt kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga. Metsa alt tõid poisid kümmekond väikest kuusetüve, et nendega pakud omavahel kokku liita.
Kahekesi sättisid nad puud nii, et üheksast pakust tekkis kolm üksteise järel asetsevat paari. Jan lõikas kuuseoksad saega palgijuppide pikkuse järgi parajaks. Nii pealtkui ka altpoolt lõi ta oksad naeltega pakkude külge nii, et kõik pakud püsisid koos.
„Nagu oleks parve moodi,” arutles Jan.
„Kuidagi ebakindel tundub ja ruumi pole ka palju,” lausus Villu.
„Proovime kõigepealt, kuidas see meid kannab. Kui kannab, siis saame ühe pakurea juurde panna, et ruumi oleks rohkem,” ütles Jan.
Poisid lõid parvele käed külge ja hakkasid seda vee poole tõukama.
Mauhti! vajus raske parv vette. Korraks tahtis Janil hing kinni jääda, sest parv vajus sekundiks täiesti vee alla, kuid tõusis siis uuesti pinnale. Villu haaras metsast kaasa võetud pika toika ning hoidis sellega parve kalda küljes kinni.
„Ma ei arvanud, et see nii sügavale vajub,” lausus Jan mõtlikult. Tõesti, pakud oli vaid umbes viie sentimeetri jagu vee peal.
„Kui meie ka veel sinna peale astume, siis ma ei tea…” jättis ta lause lõpetamata.
„Ma võin proovi teha, ma olen kergem,” päästis Villu olukorra. „Sa niikuinii siin ujuda ei julgeks, aga kui mina vette vajun, siis mul on sellest ükskõik.”
Jan tänas sõpra mõttes.
„Anna mulle käsi ja astu peale,” juhatatas ta Villut. „Kui kannab, siis hüppan mina ka sinu taha.”
Villu sirutas jala välja ja vajutas kergelt parvele. See hakkas kohe kaldast eemale liikuma ning Villu sai aru, et tuleb kas plaanist loobuda või kohe parvele hüpata. Ta valis viimase variandi.
Kiire hüppega oligi ta parvel ja jäi ebalevalt kõikuma, nagu seisaks süldil, käed laiali ja jalad põlvedest konksus.
„Oh sa poiss, see on päris jube!” hüüdis ta. „Anna mulle ruttu toigas, muidu see sõidab mul kaldast eemale.”
Jan ulatas Villule pooleteisemeetrise puurondi. Sellest oli kõvasti abi, sest toigast põhja surudes sai Villu ka tasakaalu hoida.
„Noh, kuidas on?” uuris Jan õhinal.
„Kõigub, aga muidu püsib vist pinnal.”
Vastus polnud just kõige entusiastlikum, aga andis Janile julgust. Ta heitis pilgu parvele – ainult paar sentimeetritulatus see veel üle veepinna.
„Hea küll, ju ta kannab meid mõlemat, ma lükkan ta täitsa kaldasse ja siis hüppa peale,” lausus Villu.
Jan pani Villu eeskujul ühe jala parvele, tõukas end teisega kaldast lahti ning parvel ta seisiski. Kuna ebalev veesõiduk kõikus tõesti mehemoodi, haaras Jan Villu õlgadest, sest kuskilt mujalt polnud kinni hoida.
„Appi! Mu jalad on juba täitsa märjad!” hüüdis Jan.
„Mul ka, aga päris põhja see ikka ei vaju,” rahustas Villu.
Villu hakkas parve toikaga vaikselt edasi tõukama. Kalda ääres oli vesi väga madal ja see oli lihtne, kuigi parv liikus vaevaliselt. Jämedad ja rasked pakud istusid sügaval vees ja tegid liikumise aeglaseks.
Kui poisid olid jõudnud kaldast umbes kümne meetri kaugusele, teatas Villu murelikult: „Jan, vaata, toigas läheb juba nii sügavale, et ma ei ulatu varsti enam põhja.”
Selle peale polnud poisid ehitamistuhinas tulnud, et vesi võib tiigi keskel sügav olla, ning seepärast tulnuks tõukamiseks pikem kaigas võtta.
„Proovi natuke veel lükata, varsti peaks ju jälle põhi tõusma hakkama, saar tuleb lähemale,” utsitas Jan sõpra. Tal oli peas ainult üks mõte: jõuda saarele, muu polnud praegu tähtis.
Villu kükitas ja surus toika põhja, nii et ainult väike jupp jäi pihku. Ja siis, kui ta tahtis toigast põhjast välja tõmmata, etuut tõuget alustada, jäi see ootamatult kinni.
„Aih, ma ei saa seda enam kätte, see on mudasse kinni jäänud,” kaebas Villu.
Ta pingutas veel. Parv liikus vaikselt edasi, Villu aga ei lasknud toikast lahti. Kõigest jõust pingutades unustas kükitav Villu tasakaalu hoidmise, lõi kõikuma ja…
Enne kui Jan jõudis Villu aitamise peale mõeldagi, vajus parv tema jalge alt ära ning ta prantsatas maoli vette. Villu kukkus sinnasamma, toigas ikka veel tugevalt pihus. Parv aga liugles koormast vabanenuna poistest üha kaugemale.
„Ah sa poiss!” karjatas Jan.
Poistel polnud aega lobiseda. Jan proovis jalgu põhja panna, aga ei ulatanud. Riided tegid ujumise raskeks ning Janil hakkas hirm. Ta sumas nagu oskas – ta polnud sugugi hea ujuja. Koerastiiliga sai küll hästi hakkama, aga ilma veest raskete riieteta. Jan võttis kogu jõu kokku. Villu oli temast juba mööda ujunud ning kaldale lähemal.
„Jõuad ikka?” küsis Villu, kes oli Janist paari meetri kaugusel. „Tule natuke veel, mul on siin juba jalad põhjas,” julgustas ta sõpra.
Jani viimane pingutus viis sihile