kuidas Mart enne kadripäeva ema tagant neli paari sukkpükse näppas, nii et see ei saanudki teada, kuhu need kadusid.”
„See oli lahe jah, aga ma pole päris kindel, et Mardi ema teada ei saanud – Mart oli pärast kadripäeva mitu päeva koduarestis,” meenutas Silver muiates.
„Hea küll, ärge pange siin pada, jäin vahele jah, aga mitte kohe. Kui ma pärast kadriskäimist koju läksin, unustasin suka pähe. Pärast, kui ema avastas, et sukad on kadunud, siis talle meelde tuligi, et mul oli sukk peas,” jutustas Mart oma altminekust, mille eest ta koduaresti pandi. Ema oli olnud hirmus vihane, sest sukad olid kallid ja neid oli poest harva saada. Selge see, et kui poeg korraga neli paari sukki pihta paneb ja need sõpradele kadripäeval pähe tõmbamiseks jagab, siis ajab vihale küll.
„Kuna meil nööri ostmiseks raha pole, siis, Mart, lase käia, vehi see nöör sisse. Saame homme ikka parve valmis teha,” teatas Silver lõpetuseks.
Asi oli otsustatud. Mart võttis mure lahendamise enda kanda, teistel tuli vaid loota, et sõber vahele ei jää.
„Kaome nüüd koju,” sõnas Jan. „Aga teeme nii, et me ei räägi kellelegi, mida me siin teeme. Kui keegi meid siin näeb ja midagi küsib, siis ütleme, et püüame kala.”
Poisid jäid nõusse. Salapärasus tegi ettevõtmise veelgi põnevamaks. Ja kui teised Kelleri poisid kuulevad, et kellelgi on kuskil oma saar ja parv, küll nad on siis kadedad! Võib vaid arvata, mis sellele järgneb. Võimalik, et mõned tahavad saart endale vallutada. See mõte käis Janil peast läbi juba siis, kui ta Silveri ja Mardi kampakutsumise Villule välja pakkus – parem, kui poisse on parasjagu palju, et kutsumata külalistele vastu astuda.
Silveri ja Mardi puhul oli ka see hea, et nad olid tugevad poisid ning Janist ja Villust vanemad. Mart oli 11-aastane ja Silver juba 13. Kuigi Villu ja Jan olid alles kümnesed, suhtusid Mart ja Silver neisse nagu võrdsetesse, sest nad olid kõik koos Kelleris üles kasvanud. Peale selle käisid Jani vanemad kõigi poiste vanematega tihedalt läbi. Õigupoolest olid nad kõik töökaaslased. Kelleri suurim ettevõte oli õlle- ja veinivabrik ning suur osa kohalikke töötas just seal.
Igatahes ei muretsenud Jan veel eriti palju selle pärast, kas Sarvedeta Saatana meeskonnal tuleb oma saart kaitsma hakata või mitte. Ja kui nad peaksidki seda kunagi tegema, siis lootis ta, et saadakse hakkama. Selleks tuli mõned ettevaatusabinõud kasutusele võtta, aga nii kaugele polnud ta veel mõelnud.
MART NÄPPAB PESUNÖÖRI
Mart võttis kodus köögist lauanoa ja pistis selle varrukasse, et vanemad tähele ei paneks.
„Kuhu sa nüüd kavatsed minna?” hõikas elutoast Mardi ema, kui kuulis koridorist kobistamist.
„Ma viin prügiämbri tühjaks,” teatas Mart.
„Tohoh, täitsa vabatahtlikult lähed prügi välja viima? Mis nüüd lahti on?” ei suutnud ema ära imestada, miks poeg äkki nii tubliks on hakanud.
„See haises juba, mõtlesin, et tühjendan ära,” kostis Mart ja tegi kiiresti ukse lahti, et ei peaks enam selgitusi jagama.
Kui Mart oli välisuksest välja astunud, avanes aken ja imestunud näoga ema pistis pea välja.
„Kuule, natuke imelik oled või? Miks sa prügiämbrit siis kaasa ei võtnud?” lausus ta.
„Oih, no olen ma ikka ka…” ütles Mart ja lippas tagasi tuppa.
Hetke pärast oli ta taas õues ja sammus prügikonteinerite poole, mis asusid maja nurga taga. „Nüüd peab kähku tegema,” mõtles Mart, pani prügiämbri konteinerite juurde ja tegi minekut.
Parim koht pesunööride näppamiseks oli Silveri kodu taga, sest see oli asula viimane maja. Teised pesupuud olid kahe maja vahel, mis tähendas, et võimalikke pealtnägijaid oli rohkem.
Mardi ja Silveri maja vahele jäi kolm elumaja. Minuti pärast oli Mart kohal. Ta kõndis maja tagant mööda ja vaatas, kas tubades tuled põlevad. Ainult kahes korteris oli valgus. Kell oli kümne paiku õhtul ja enamik inimesi vaatas elutoas televiisorit. Elutuba asus kõigis korterites teisel pool maja. Seega polnud võimalikke pealtnägijaid eriti karta.
Mart tõmbas varrukast noa ja hiilis pesupuude juurde. Säuh! tõmbas ta konksude külge seotud nööri läbi. Siis teise ja kolmanda… Lippas mõne hüppega järgmise pesupuu juurde ja lõikas nöörid ka sealtpoolt läbi.
Jäi üle ainult nöörid kokku kerida ning kaduda. Kõik läks libedalt ja igasuguste viperusteta. Mardil kulus vähem kui viis minutit ja peagi oli ta tagasi kodus.
„Ja kus siis prügiämber on?” imestas koridoris seisev ema, kui Mart sisse astus.
„Äh, näed, unustasin jälle maha,” ühmas Mart, endal süda rinnus peksmas. „Jan läks mööda ja jäime korraks jutustama ja unustasin. Lähen toon kohe ära,” teatas osava luiskajana tuntud Mart ning tormas tagasi õue.
Palju ei puudunud, et ta oleks tagatipuks veel täis prügiämbri tuppa tagasi toonud. Hakkas juba konteinerite juurest lahkuma, kui märkas, et ämber on alles sodi täis.
Kuigi Mardi ema ei saanud hästi aru, miks poeg nii imelikult käitus, oli Mardi enda hing rahul, sest tema ülesanne oli edukalt täidetud. Ju teised poisid ka hindavad tema tegu, mõtles ta. Kuigi Mart pelgas pisut, et pesunööride kadumisest võib probleeme tulla, oli ta kindel, et keegi ei olnud teda näinud.
POISID VALIVAD SARVEDETA SAATANALE KAPTENI
Jan istus tiigi kaldal rohus ja punus kolmest ühepikkusest nöörist palmikut, et palke koos hoidev köis saaks tugevam ja jämedam. Mart, Silver ja Villu olid ka kohal ja nokitsesid parve kallal. Palgid olid vee äärde tõstetud ja ritta seatud. Nüüd pidi ainult ootama, millal Jan oma tööga valmis saab.
„Kuule, kiiremini ei saa või?” küsis Silver Janilt tögamisi. „Kui raske seda patsi ikka punuda on.”
„Jajah, minu pärast võid sa ise ka seda teha, õige mul vaja siin üksi punuda,” torises Jan vastu. „Aga ma millegipärast arvan, et sa ei oska patsi punuda, nii et ära virise.”
„Jäta Jan rahule,” sõnas Mart Silverile, „mida rohkem sa teda segad, seda kauem läheb.”
Poisid pidid kannatama veel veerand tundi, enne kui Jan tööga valmis sai. Ta keris köie kokku, sai päris piraka palli ja hüpitas seda rahulolevalt käes.
„Noh, hakkame pihta,” lausus Jan ja kükitas palkide juurde. Ta sidus nööri kõige äärmise palgi ümber ja sõlmis tugevalt kinni. Siis vedas nööri ümber naaberpalgi, tegi tiiru peale ning nii iga järgmise palgiga, kuni kümme puud olid omavahel kindlalt ühendatud. Kümmekonna minuti pärast olid palgid ka teiselt poolt ühendatud ja Sarvedeta Saatanat võis sellest hetkest alates ametlikult parveks nimetada.
„Ai-jee!” hüüdis Mart ja hüppas parvele. „Mina olen kapten!” teatas ta enesekindlalt.
„Oot-oot, miks sina?” küsis Villu.
„Kes ees, see mees! Mina jõudsin esimesena parve peale.”
„No ja mis siis! See ei anna sulle mingit õigust kapten olla,” polnud Villu rahul. „Kapten tuleb valida,” leidis ta.
„Mind see kapteniamet ei huvita, nii et võite mind välja jätta,” teatas Jan.
„Aga teeme nii, et kapteniks saab see, kes on kõige tugevam,” sekkus nüüd vestlusse Silver ja venitas end püsti. „Maadleme, ja kes võidab, see on kapten.” Ta pani käed tähtsalt puusa ja jäi vastust ootama.
„Jäta järele, mina sinuga küll maadlema ei kavatse hakata,” ütles Villu. „Ise oled must peajagu pikem, selge see, kes võidab.”
Silver oli kolmest sõbrast kõige tugevam, selles polnud kahtlust. Ja Silver teadis seda, sellepärast ta maadlemisplaani välja pakkuski.
„Aga