Kõik poisid ei saa suureks. Ivar Soopan

Silverist parem olla. Ega seegi päris kindel olnud, kuid maadeldes oleks ta sõbrale kindlalt alla jäänud.

      „Teate, mis te vaidlete, sel pole mingit vahet, kes kapten on,” sekkus nüüd Jan. „Silver, kui tahad, hakka kapteniks, sest sa oled kõige vanem. Mart, sa hakka tüürimeheks, sest ridvaga parve lükkamine on ka tähtis tegevus ja sul on selleks jõudu. Meil Villuga võib see raskeks minna, aga sa oled meist tugevam ja saad hakkama.”

      Mardile meeldis, et teda tugevaks nimetati. „Hea küll, ma olen siis tüürimees,” sõnas ta leebunult.

      Ka Silver oli selle lahendusega nõus. Kui Villu natuke Jani jutu üle mõtles, mõistis ta, et sõbra pakkumine oli parim. Seda enam, et tegelikult ei pidanud Jan ja Villu ju midagi tegema, vaid said rahus parvesõitu nautida.

      „Otsustatud, nii jääb,” teatas Silver, „aga mis me passime, lükkame parve vette.”

      Poisid võtsid pikalt mõtlemata parve külgedest kinni ja hakkasid seda vee poole sikutama.

      Sarvedeta Saatan vajus vaikselt tiigivette. Silver hüppas esimesena parvele, pikk toigas käes, ning surus selle tiigipõhja.

      „Noh, kuidas on?” uuris Jan.

      „Normaalne, palgid natuke vajuvad, kui peale astuda. Tuleb ikka laudadega üle lüüa, siis on kindlam seista,” seletas Silver asjalikult.

      „Seda saab mõni teine päev teha, praegu tahaks kähku saarele saada,” teatas Mart ja hüppas pardale.

      Jan ja Villu järgnesid talle. Parv vajus sügavamale vette, kuid kandis poisse ilusti. Silver tiris toika veest välja ja andis Mardile.