läks kööki ja tõstis sushi lauale. Külmikust leidis ta avatud Chablis’, mis oli ikka veel joodav. Ta süütas küünla ja valas veini välja. Leib oli jätkuvalt käterätikuga kaetud. Veidi aja pärast hakkas muusikakeskuses laulma Frank Sinatra. Ilmus Hanna, käterätik turbaniks keeratud ja supelmantel eest avatud. Ericu pilku märgates mähkis ta mantli endale ümber ja tõmbas vöö pingule.
„Oh ei. Praegu sööme. Ma olen näljane nagu hunt.“
Hanna võttis Ericu vastas istet. Ehkki naine püüdis olla reibas, nägi Eric ta näos väsimust. Võib-olla mitte niivõrd füüsilist, kui just psüühilist väsimust. See paistis silmadest. Neid ümbritsevatest kortsudest. Eric silmitses naist ja Hanna vaatas teda vastu. Eric naeratas ja murdis Hannale leivapala.
„Kuidas sul läheb?“
Naine võttis leiva vastu ja sõi seda vaikides.
„Mis sa ise arvad? Mul on olnud palju vastikuid öid ja täna oli vastik päev. Kuidas sul endal läheb?“
„Umbes samamoodi. Aga tänane päev ei olnud õigupoolest küll vastik. Ma sain Mats Hagströmi nõusse.“
Naise nägu lõi särama.
„Õnnitlen! Siis sul läks tõesti hästi.“
Eric kibrutas laupa.
„Mida tähendab „mul läks hästi”?“
„Täpselt seda, mida ma ütlesin. Sul läks hästi.“
„Jah. Mul läks hästi. Aga sul läks samuti hästi. Me peame mõlemad raha teenima.“
Hanna jäi hetkeks vait. Seejärel tõstis ta klaasi.
„Sul on õigus. Mind Surfi terviseks. Kuidas programm ise edeneb?“
„Ma ei jõua kuidagi sihile. Klahvistikult programm töötab, kui aga hakkan seda neuraalselt juhtima, siis jookseb kõik kokku.“
Naine pistis suhu lõhepala.
„Võib-olla ei ole põhjus programmis. Äkki on riistvaras mingi viga. Kiivris. Või geelis?“
Eric noogutas.
„Võib-olla küll. Ma töötan praegu läbi kõiki võimalikke ja võimatuid variante. Nagu sa tead, olen ma kuradima visa, nii et küll ma kord lahenduse leian.“
Naine rüüpas suure sõõmu veini ja mälus läbi veel ühe lõhepala. Ta sõi alati sushit kätega. Eric kasutas pulki.
„Mis ähvardus panga vastu see on? Kas midagi Stockholmi büroo jaoks spetsiifilist? Teil ju seal sularaha ei ole?“
Hanna pühkis sõrmed salvräti sisse puhtaks.
„Panka ähvardab arvutikallaletungi oht. Mingisugune viiruserünnak. Tel Avivi arvates valmistab mingi Hezbollahiga seotud rühm ette sabotaaži. See on kõik, mida me praegu teame. Peakontor teeb tööd, et rohkem infot saada. Kohaliku IT-juhina pean ma üle vaatama meie kaitsesüsteemi, uuendama tulemüüre. Sama peavad tegema kõik meie bürood igal pool maailmas. Kogu minu osakond on praegu veel tööl. Ma oleksin võinud jääda terveks ööks.“
„Mul on hea meel, et sa koju tulid. Viirus oodaku. Ja pealegi on sul ju tublid kolleegid. Las nemad töötavad, homme hommikul võid minna ja kogu au endale võtta. Värske ja väljapuhanuna.“
Hanna vedas sõrme piki veiniklaasi serva.
„See, millest ma rääkisin, on ülimalt konfidentsiaalne. Ma ei tohi … Ma ei ole sellest mitte kellelegi rääkinud. You know nothing. Mõtle, kui see meie klientidele välja lekiks. Usaldus on meie tähtsaim väärtus.“
Eric tõusis ja läks teisele poole lauda. Ta jäi Hanna taha seisma ja harutas lahti ümber juuste mähitud käterätiku. Niisked kiharad langesid naise kaelale. Ta kummardus peaga ettepoole. Eric masseeris ta õlgu.
„Muidugi. Usaldus on TBI tähtsaim väärtus. Meil kodus on samamoodi. Me peame teineteist usaldama. Usalda mind.“
Eric tundis, kuidas Hanna kangestus.
„Mida sa sellega öelda tahad?“
Ta jätkas masseerimist.
„Ma tahan sellega öelda, et ma ei soovi sind kaotada. Ma tahan koos sinuga kasvada, koos sinuga edasi minna ja vananeda. Elada pika elu. Luua perekonna. Sul ei ole vaja tulevikku karta. Ma usun sellesse kaljukindlalt. Ma usun meisse.“ Eric taipas, et tegutseb otse vastupidi Jensi nõuandele teha ettepanek võtta paus. Ta taipas, et tema sõnad olid üksnes jätkuks sellele, mis oli, toomata tegelikku muutust.
Hanna tõmbas end lahti, kuid jäi toolile istuma.
„Sa ei ole mind viimastel aastatel näinud. Sa ei ole mind kuulanud. Sa ei ole … olnud siin. Ja nüüd, kui mul kogu sellest jamast villand on saanud, üritad sa heaks teha kümmet aastat zombiarmastust korraga. Voodis. Köögis. Sa pead mu ära teenima, Eric. Tõeliselt. Ma olen tüdinud meie suhet edasi tõukamast. Ma olen meist tüdinud. Sinust tüdinud.“
Eric tundis end ühtaegu vihase ja solvatuna. Ta jäi kohmetult naise taha seisma. Ta keha muutus raskeks, just nagu oleks Maa külgetõmbejõud muutunud suuremaks. Hanna tõstis õlad üles. Ta oli nutma puhkemas. Eric tasandas häält, ta ei olnud kindel, kas Hannat tohib puudutada.
„Sul on õigus. Ma olen olnud eluvõõras. Nartsissistlik siga. Ja olen sind pidanud enesestmõistetavaks. Mul on kahju. Kui sa vaid teaksid. Ma olen pähe võtnud, et pean olema edukas. Olen arvanud, et sinu meelest on see sama tähtis kui mina ise.“
Eric vedas käega läbi naise kuivamata juuste.
„Ja nüüd … Olen aru saanud, mida sa mulle tähendad. Täielikult. Ma lihtsalt ei saa sind kaotada. Nimeta seda teiseks võimaluseks.“
Naine tõusis ja võttis oma veiniklaasi.
„Sa võid saada võimaluse. Peab toimuma midagi konkreetset. Sinu sõnad ja teod ei lähe kokku. Sa muudkui räägid ja räägid, aga midagi ei juhtu. Nüüd on sinu jahvatamisel lõpp. Sinu tühjadel lubadustel on lõpp. Ma ei tea, kas sa ise kuulad, mida räägid, aga minu jaoks on need kõik ainult sinu vajadused, ainult sinu kapriisid. Kurat, ma ei taha olla sinu psühholoog! Sa pead kõvasti vaeva nägema, kui tahad meie abielu päästa.“
Hanna läks magamistoa poole. Eric järgnes talle. Ta tundis end ikka veel ebakindlalt. Ta tahtis olla teovõimeline. Öelda õigeid asju. Tunda õigeid tundeid. Poolel teel läbi elutoa pöördus Hanna äkki, pisarad silmis.
„Ära arva, et võid mu luku taha panna. Ja ära arva, et lahendad midagi sellega, kui mu rasedaks teed. Saad aru?“
Hanna tõstis Ericu suunas hoiatava sõrme.
„Ma ei ole lapse jaoks valmis. Ja kuidas sa saaksid kanda hoolt lapse eest, kui sa ei suuda hoolt kanda iseendagi eest? Või minu eest?“
Eric astus talle sammu lähemale. Ta ei tahtnud vihastada. Ta teadis, et see on vale. Kuid ta ei suutnud end ohjeldada.
„Lõpeta ära! Kas kuuled? LÕPETA ÄRA! Mul on sellest lapseplämast siiber. Me mõlemad teame, milles on probleem, kas pole? Sa kardad. Sa kardad võtta vastutust. Kardad, et muutud inetuks. Kardad rasedust. Kardad sünnitust. Kardad muutuda sõltuvaks! Kardad, et sind maha jäetakse. SA KARDAD!“
Eric karjus, ehkki ei seisnud naisest meetrigi kaugusel.
„Olgu pealegi nii, Hanna, aga ära vala oma neetud hirmu minu peale välja!“
See tuli temast üheainsa pika ja liiga valju voona. Kohisev musta vee kosk uhas naise üle. Too seisis vaikselt ja vaatas talle otsa. Vaatas teraselt mehe silmadesse, nagu nende sügavusest midagi otsides. Ta põsed olid niisked ja käed ripnesid jõuetult. Ta hoidis ikka veel veiniklaasi. Aeg oli peatunud. Eric kahetses öeldut nii, et see tegi lausa haiget. Ta tahtnuks viimase kui ühe sõna tagasi võtta. Sõnad jäid aga mürisevas resonantsis nende vahele võnkuma. Need põrkusid edasi-tagasi. Hanna oli nii väike. Nii habras. Eric nägi teda täpselt sellisena, nagu ta oli. Ta tahtnuks naist emmata. Teda suudelda.
Hanna pöördus vaikides