Dan T. Sehlberg

Mona


Скачать книгу

Mida me sinu jaoks täna teeme?“

      Jens muheles. Mahajäetud paar põrnitses neid tigedalt.

      „Alustame kõige olulisemast, mu kulla Pierre. Kõigepealt võtame pudeli seda maitsvat Blanc de Blanceni, Deutz 1998. Ja pärast seda La Chablisienne, Grand Crun Grenoulle’ist 2004. Aga kanna jumala pärast hoolt, et see oleks külmem kui eelmine kord.“

      Kelner kummardas ja kadus. Jens pistis pükstest välja pääsenud särgi tagasi, märkas ketšupiplekki ja turtsatas. Siis asetas ta oma kareda käe Ericu omale.

      „Härra Söderqvist. Mis teil viga on … õigupoolest?“

      Jah, mis tal õigupoolest viga oli? Seal sisimas? Murelikkus. Ebakindlus. Haavumine. Jensiga võis olla avameelne. Nad olid teineteist tundnud piisavalt kaua ja nad olid teineteisele piisavalt lähedased.

      „Ma kardan, Jens. Kardan kaotada jalgealust. Mulle tundub, et olen liiga kaua ülearu pingsalt ja eraldatult töötanud. Tööst on mulle saanud raudrüü. Ma langetan visiiri ja suundun lahinguväljale. Mida raskem on Hannaga, seda kauem ma töö juures viivitan. Olen paos.“

      Jens vaatas talle mõtlikult otsa.

      „Miks sa üleüldse raudrüü selga tõmbad?“

      „Selleks, et jaksata. Ennekõike selleks, et tööga toime tulla. Ma tunnen vastutust oma kolleegide ees. Oma õpilaste ees. Nende ees, kes on panustanud raha. Kogu projekti ees. Kõik need kuud. Ja eriti Hanna ees. Ma pean oma palga välja teenima.“

      „Me kõik näeme, kuidas sa oled lasknud end tööst kaasa kiskuda. Või ehk teadlikult sellesse põgenenud. Sa oled olnud lausa pöörane. Eriti viimaste kuude kestel. Ausalt öeldes ma üllatusin, kui sa eile tagasi helistasid. Me pole kaua kohtunud. Kui püüad elada üksnes nii, et vastad kõikide teiste ootustele, lähed iseenda jaoks kaotsi. Sina ja raudrüü muutute üheks.“

      „Kahtlemata. Hanna tunneb seda ja mina tunnen ka. Ja võibolla kannab tema samuti seda neetud raudrüüd.“

      Jens oli mureliku moega.

      „Kui lahing lõpeb, jääd sa üksi. Kedagi enam ei ole. Kõik, mille eest sa võitlesid, on kadunud.”

      Šampanja saabus. Jens kasutas juhust ja tellis toidu.

      Eric mõtles Hannast. Miks oli küll kõik nii keeruline? Nad heitsid sageli nalja, et elavad nagu kaunis kristallis. Kõikidest teistest eraldatuna. Kuid kristall oli purunenud. Tundus, nagu oleksid nad kahekesi viimastel nädalatel toimunud tülide ajal ja pigem isegi vaikuse ajal ületanud piiri. Jens tõstis klaasi.

      „Lõpp lahinguväljadele. Rahu terviseks. Ja farewell to arms.“

      Eric maitses jahedat vahuveini.

      „Kui me armatseme, tekib tunne, nagu langeks raudrüü seljast. See teeb mind õnnelikuks. See just muudabki kõik selle nii pagana raskeks. Me tülitseme ühel ööl ja armatseme järgmisel.“

      „Ei mingit kahtlust, teie armastus ei ole kuhugi kadunud. Ma kuulen seda ka Hannalt. Sellepärast peaksitegi ehk pausi pidama. Loodetavasti taipate mõlemad, et ei taha teineteiseta elada.“

      Eric nägi üle Jensi õla, et paar teises lauas ei olnud ikka veel saanud tellida. Mees oli sellise näoga, nagu oleks ta nutma puhkemas. Naine vaatas talle põlglikult otsa. Suhteid hoida ei ole kerge. Naistega ei ole kerge. Ta rüüpas veel šampanjat.

      „Jah, tead, Jens, võib-olla on sul õigus. Ma ei saa alati raskete otsuste eest kõrvale põigelda. Ma räägin temaga.“

      Ericule torkas pähe mõte rehkendada välja, kui palju rohkem tööd ta oleks saanud teha, kui tal ei oleks olnud vaja Hannaga arvestada. Ta vahetas kõneainet.

      „Mul näkkas täna. Mats Hagström on nõus Mind Surfi investeerima.“

      Jens vaatas talle otsa. Korraks tundus, nagu ei kavatseks ta lasta end Hanna teemast kõrvale kallutada. Kuid siis lõi ta nägu särama.

      „Õnnitlen! Matte Hagström. Tema on ju üpris kõva tegija. Nüüd läheb siis lahti.“

      „Jah, ma loodan küll. Aga teha jääb veel palju. Ja kui mõelda, milline olukord praegu on … Ma hakkan veelgi rohkem tööd tegema, nõudmised ja surve kasvavad. Hanna on ju peaaegu juba uksest väljas.“

      Kelner asetas nende vahele suure vaagna pancetta’sse mähitud datleid. Jens lükkas otsekohe vaagna Ericule lähemale.

      „Mu sõber. Ära näe probleeme. Näe võimalusi. Nüüd oled sa vähemasti majanduslikult kindlustatud. Sa võid lõdvestuda. Söö mõned datlid. Lase end unistustel kanda päikselistesse Araabia kõrbetesse. Seal on kõik niisugused mõtted üksnes sahinad mahedas tuules.“

      TEL AVIV, IISRAEL

      Kolm meest, kes laua ääres istet võtsid, esindasid Iisraeli luureteenistuse tuumikut. Nad olid kutsunud kokku Jacob Nachman, luureosakonna 8200 ülem. Tema kõrval istus Mossadi operatiivjuht David Yassur ja vastas kindralmajor Amos Dagan, sõjaväelise luureteenistuse Aman ülem. Nad ootasid neljandat koosolekul osalejat – Meir Pardot, Mossadi kõrgeimat juhti. David Yassur kohtus harva oma ülemusega ja ta tundis siis alati liblikaid kõhus. See ärritas teda, samas aga ei olnud selles midagi imelikku. Meir ei olnud tavaline mees. Ta oli sündinud 1943. aastal Novosibirski rongis. Tema vanemad elasid üle holokausti. Kui ta oli üheksa-aastane, rändas nende perekond välja Iisraeli.

      Meir teenis noorena sõjaväes ja värvati peagi langevarjuüksusesse. Tema sõjaliste teenete nimistu oli pikk ja David teadis kindlasti vaevalt pooli neist. Meir oli olnud vastutav terve hulga eriüksuste ja luureoperatsioonide eest. 2002. aastal määras peaminister ta Mossadi juhiks. Personal jumaldas teda. Siseringkondades tunti teda sellest, et ta töötas kaheksateist tundi päevas. Ta magas sageli büroos. Ärkas varakult, käis kaua jääkülma duši all, sõi ühe jogurti ja töötas puhkepausideta kuni hilisõhtuni. Kolleegidel oli raske tema tempoga sammu pidada. David oli piisavalt kogenud selleks, et mitte proovida. Tema väärtushinnangud olid teised. Ja tal oli perekond. Meiri ainsad kired olid piip ja maalimine. Ta maalis vesivärvidega. Kes olid tema maale näinud, rääkisid, et ta on väga andekas.

      Meir sisenes ruumi. Peente raamidega prillid olid tõstetud laubale ja ta toetus käies kepile. David tegi grimassi. Ta teadis, et Meir põlgas inimeste tervisehädasid. Eriti iseenda juures. Ta oli saanud kaks korda haavata ja pidi vahel, kui valu jalas end tunda andis, võtma abiks kepi. See rikkus ta tuju. Meir mühatas midagi ja võttis Jacobi kõrval istet. Too köhatas.

      „Mu sõbrad. Täna pärastlõunal sain ma raporti, mille sisu soovin teile kõigile tutvustada. Viimastel kuudel oleme tähelepanu keskmesse võtnud sotsiaalmeedia. Muu hulgas oleme käiku lasknud tarkvara, mis loeb kogu ööpäeva kestel blogisid. See oskab peaaegu kõiki maailma keeli ning otsib neist blogidest vihjeid ja seoseid, mis võivad viidata mingis vormis vaenulikkusele Iisraeli vastu. See on omalaadne otsimootor, kuid erinevalt näiteks Google’ist kasutab see algoritmi, mis …“

      Meir tõstis käe.

      „Jacob, jätke tehnilised üksikasjad vahele. Mida te leidsite?“

      Jacob tundus olevat häiritud, kuid kogus end ja jätkas.

      „Me oleme leidnud hulga juhtlõngu ja vihjeid, mis näivad olevat omavahel seotud. Allikateks on teatud hulk blogisid ja vestlused peamiselt Facebookis. Me oleme neid päeva kestel sügavamalt analüüsinud ja kujunenud pilt on järgmine.“

      Ta jagas rühmale välja punased mapid.

      „Mingisugune Liibanoni fraktsioon, usutavasti väike rakuke, mis on seotud Hezbollahiga, valmistab ette rünnakut, mis on suunatud meie panga- ja börsisüsteemi vastu. Me ei tea veel nimesid. Me ei tea ka, millises maailma paigas see rühm asub. Üks juhtlõng osutab, et see võib olla Prantsusmaa, võimalik, et Nice. Me arvame ka, et sihtmärgiks on võetud pank TBI. Meil ei ole õnnestunud kindlaks teha ajakava, finantseerimisviisi ega ka mitte seda, mis tüüpi rünnakuga on tegemist. See võib endast kujutada mingis vormis digitaalset kallaletungi. Interneti kaudu.“

      Mehed lehitsesid oma mappe. David sobras oma mälus.