poodiumilt alla. Konverentsiruumi tagasi jõudnud, leidis ta oma paberilehed korralikult portfelli kõrvale pakki asetatuna. Jääb üle vaid tedretähnilist tänada. Ta korjas oma asjad kokku ja väljus taas koridori. Mobiiltelefon näitas kolme vastamata kõnet. Kaks olid Hannalt, üks Jens Wahlbergilt. Ta alustas lihtsamast. Õhk väljas ei liikunud. Taevas sinetas heledalt ja päike paistis palavalt. Ta liikus põiki üle väikese väljaku Lindstedti tee suunas ja otsis taskust autovõtit. Jens vastas pärast teist kutsesignaali.
„Ah, sa oled elus!“
Eric avas oma Volvo XC60 ukseluku ja märkas parkimistrahvi kviitungit tuuleklaasil.
„Miks ma ei peaks elus olema? Kas sa tead midagi, mida mina ei tea?“
Jensi pruuskav naer kostis kõrva asetatud kuularis raginana.
„Nojah, linnuke sosistas mulle üht-teist kõrva. Või õigemini oli see kotkas, kaunis merikotkas.“
Eric oigas ja pööras Kuninganna Kristina teele.
„Sa oled Hannaga rääkinud.“
Jens köhatas.
„Ma olen Hannaga rääkinud. Jumal hoidku, Eric. Pärast seda vestlust pidasin aru, kas mitte minna alla peatoimetaja juurde ja paluda tal tänaõhtune reklaamlause ära muuta. „Kuningliku tehnikaülikooli professor elab surmaohus“.“
Eric raputas pead ja tegi valugrimassi, küünistushaavad seljal andsid tunda. Valhallavägen oli liiklusest umbes.
„Mida ta ütles?“
„Ma ei kanna talle ette kõike seda pläma, mida sinult kuulen. See usaldus kehtib mõlematpidi. Aga ta oli pettunud. Põhimõtteliselt räägib ta, et sa üritad talle vägisi last teha. Ja seda vaid selleks, et vangistada teda abiellu, millele oleks juba ammu vaja olnud vesi peale tõmmata.“
„Kas ta nii ütleski, et oleks vaja olnud vesi peale tõmmata?“
„Ei. Aga saad aru küll. Millega sa tegeled?“
Eric vihastas. Mida Jens tema asjadest teadis? Parima sõbra kohus oleks talle toeks olla, mitte moraali lugeda. Ta kuuleb seda kodus niigi piisavalt. Jens oli ka Hanna sõber, kuid ennekõike oli ta mees. Mehed peavad ühte hoidma.
Jensi jaoks oli kõik lihtne. Ta hõljus kõrgel lahinguvälja kohal, vaba laskma end kanda sellistel tuultel, nagu ta soovis. Sellisel kõrgusel muutuvad kõik konfliktid väikeseks ja abstraktseks. Nüüd aga oli vaja näidata tõelist lojaalsust ja, pagan võtku, tal tuli valida pool. Jensi hääl kõlas kaugelt ülevalt pilvedest: „Kas oled alles, semu?“
„Jens, see kõik ei ole nii lihtne, kui arvad. Sina elad oma üksikinimese elu keset õhtulehe maailma. Sa vaatad kõike läbi Aftonbladeti pealiskaudsete lugude, millel on lihtsasti mõistetavad pealkirjad. See aga on minu elu. Need on tõelised tunded, mis jäävad Rootsi suurimate silikoontisside edetabelitest kaugele.“
„Ai-ai. See oli valus.“
Eric kahetses äsjaöeldut.
„Tead küll, et ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma olen lihtsalt kõigest nii kuradima tüdinud. Ma olen alati olnud kindel suunas, kuhu liigun, aga praegu käib minu kompassinool ringi. Töö surub peale. Hanna on mul käest kadunud. Me oleme kuidagiviisi teineteise jaoks kaotsi läinud. Mõnel päeval on kõik tipp-topp, teisel päeval puhkeb maailmasõda. Võib-olla olen ma ise enda jaoks kaotsi läinud.“
Jens jäi viivuks vait.
„Sellepärast sinu kompass ringi käibki. Sa oled kaotanud ühenduse põhjapoolusega. Oma magnetväljaga.“
Eric naeratas väsinult.
„Jah, seda küll, põhjapoolus on ta ikka ja alati. Miinus sada kraadi.“
„Eric, sa tead küll, et sama hästi võib ta olla tuline nagu … nagu too pisike kibe pipar.“
„Jalapeño.“
„Põhjapoolus või mitte. Ta on sind alati tasakaalustanud. Praegu aga on ta samaviisi vaevatud ja roidunud nagu sina. Teil tuleks ehk võtta aeg maha? Olla veidi aega teineteisest lahus. Tead ju küll, et kompass töötab alati ühtviisi hästi, olenemata sellest, kui kaugel poolus on.“
Punane tuli. Eric nõjatas pea vastu rooli.
„See võib nii olla. Aga kaugus kohutab mind. Ainuüksi mõte, et ma tema kõrval ei maga. Temaga iga päev ei kohtu. Mis sellest, et me enamasti tülitseme. Senikaua kui tülitseme, on meil vähemasti tegevust. Ja tülide vahel veedame endiselt fantastilisi hetki. Kui kaugust suurendada, kaob äkki seegi vähene, mis veel on. Võib juhtuda, et me ei leia tagasiteed.“
Telefonis kõlas lonksatus. Jens jõi kohvi.
„Kes teab. Aga nii, nagu te praegu elate, lähevad asjad vaid hullemaks. Ma ei usu, et sa riidudes midagi head leiad. Te põletate sildu. Ehk on parem, kui jätate enda vahele õhuvahe. Ajutise õhuvahe.“
Eric põrnitses musta kummimatti põrandal.
„Jens, saame homme kokku? Ma vajan kedagi, kes mind kuulaks.“
„Loomulikult. Muidugi. Teeme pika lõuna.“ Kõik Jensi lõunad olid pikad.
„Mul on pärastlõunal investoritega raske koosolek. Ma ei tea täpselt, millal vabanen. Aga pärast seda.“
„Ma panen laua kinni. Riches. Ma ootan, kuni sa kohale jõuad. Ja kuule, helista Hannale.“ Kõne katkes. Eric jäi istuma, laup endiselt vastu rooli sooja nahkkatet toetumas.
Hanna oli Ericu täielik vastand. Eric oli puhas rootslane. Hanna oli juuditar, kelle soontes voolas terve Euroopa. Mees oli harilik, naine kaunis. Mees oli hajameelne ja endassepöördunud. Naine oli struktureeritud ja ainulaadne sotsiaalne mootor. Ta teadis kõike ja kõiki. Igal nädalavahetusel kutsuti neid lõuna- või õhtueinele. See kõik toimus alati naise initsiatiivil ja oli ülitäpselt läbi mõeldud. Samamoodi oli puhkustega, need olid algusest lõpuni ette tellitud ja kavandatud. Eric tegi enamasti lihtsalt kaasa, ise aktiivsust ilmutamata. See oli põhjus, mille peale tavatses naine turtsuda, kui neil riiuks läks.
Nad olid kohtunud kuninglikus tehnikaülikoolis põhiõppe ajal. Praegu oli Hanna IT-juht TBI – Trusted Bank of Israel – Rootsi büroos. Ta osales aktiivselt juudi koguduses ning oli kuningliku tehnikaülikooli sõprade ühingu esimees. Tema kalendris ei olnud iialgi vabu päevi. Kus ta praegu küll olla võis? Usutavasti pangas. Eric viivitas helistamisega. Auto tema taga andis ärritatult signaali. Roheline tuli põles juba ammu ja peagi oli süttimas taas punane. Ta vajutas gaasi ja jõudis täpselt läbi lipsata. Tõre autojuht jäi foori taha.
„Tere! Te helistate TBI-sse, mina olen Hanna Schultz Söderqvist. Jätke mulle palun sõnum, ma helistan kindlasti tagasi.“Eric vajutas kõne kinni.
TABRIZ, IRAAN
Nii võinuks välja näha ükskõik milline ärikohtumine. Neid oli neli meest, kaks kummalgi pool pikka helehalli konverentsilauda. Riietus oli ametlik. Kaks meest, kes istusid akendele lähemal, kandsid tumedat ülikonda ja lipsu. Kahel mehel, kes istusid ustele lähemal, oli seljas pikk valge hõlst – dishdasha – ja peas moslemite tavapärane peakate ghutra. Nende ees laual olid kohvi- ja teetassid. Oli ka karahvin veega ja kirsimahl, suur puuviljavaagen ja kaks vesipiipu. Lauale oli laiali laotatud hulk dokumente, laua ühes otsas oli sülearvuti. Lõhnas habemeajamisvee ja kohvi järele. Päike paistis otse läbi suurte akende sisse. Kaugel nende all laius El-Goli park ning taamal paistsid kuumuses värelemas Tabrizi majakatused ja teedevõrk. Konditsioneer töötas täie võimsusega ja ruum oli jahe.
Üks ülikonnas meestest oli Arie al-Fattal. Ta kõneles nagu vilunud müügimees, otsides alatasa oma sõnadele kinnitust Enes al-Twaijrilt, valges riietuses mehelt enda vastas. Arie oli korralikult valmistunud ja asjatundlik. Tema sõnum oli energiline ja suurejooneline. Enes noogutas huvitatult. See oli tavatu, et ta oli kuulaja rollis. Naftakontserni Al-Twaijri Petrol Group juhatuse esimehe ja peaomanikuna oli ta üks Saudi Araabia juhtivaid ärimehi. Ta oli hukka mõistnud Iisraeli eksistentsi ja nii nagu tema sõbrast Iraani president, salgas ta maha holokausti. Ta oli New York Timesile öelnud, et tunneb