kõhetu nimetissõrm osutas järgemööda igaühele.
„Kas mäletate, kuidas Kreeka spioon Sinon teeskles, et ta on mahajäetud ori, ja veenis troojalasi suurt puuhobust, millesse oli Odysseus peitnud oma sõdalased, viima oma müüride vahele?“
Ta asetas käed lauale, peopesad ülespoole, ja vaigistas häält.
„Kas ei ole sümboolne, et arvutiviiruseid nimetatakse sageli Trooja hobusteks? Selles tähtsas rünnakus on Allah meile andnud oma Sinoni. Ja seegi kord aitab too toimetada meie mürgi uskmatute müüride vahele.“
Kõik kolm vaatasid talle otsa, lummus pilkudes segunenud hämmeldusega. Ahmad noogutas mõtlikult, just nagu lastes sõnadel mõjuda. Ta jätkas:
„Organisatsioon, mille nime ei pea keegi teist teadma, on pika aja kestel investeerinud suuri ressursse ja võtnud suuri riske, et saada sionistide kõrgeima juhatuse hulka õigeusklik. See isik, nimetagem teda sobilikult Sinoniks, kuulub praegu peaminister Ben Shaviti kõige lähedasemate inimeste hulka ja kitsaimasse valitsusringkonda. Ben Shavit kuulab ta nõuandeid. Kui aeg on käes, kui viirus ja meie lisanduvad militaarsed abinõud tekitavad riigis õudust, kui meie Hezbollahi vennad esitavad vastutasuks arstimile oma nõuded, veenab Sinon teda nendega nõustuma. Lähima usaldusisikuna suudab ta peaministri otsuseid mõjutada. Siit saab alguse sionistide ikke lõpp. Iisrael langeb põlvili.“
Samir oli liigutatud. Nende hulgas on niisiis meie mees. Peaministrile väga lähedane isik. Sinon. Ta uuris pilguga Ahmadi, kes oli tõusnud, seisis nüüd Enesi juures ja vestles temaga vaikselt. Miski Ahmadi juures ei meeldinud talle. Temast pidi nüüd saama rühma liige. Nad olid olnud väike meeskond, kes elasid koos ööpäev läbi. Kas Ahmad hakkab neid aitama? Kas ta hakkab neid kontrollima? Ta oli nõudnud, et Iisraelis tuleb toime panna füüsilisi atentaate. Kui ta Ahmadist õigesti aru sai, pidid rünnakud olema suunatud tsiviilisikute vastu. Samir tõrjus mõtteisse kerkinud kujutluspildid ja naasis projekti juurde. Töö oli tema ainus põgenemistee mälestuste juurest, mis teda muidu öösiti ärkvel hoidnuks. Kui raha on ja Sinon aitab, võib see neil tõepoolest õnnestuda. Ehkki Ahmad hirmutas teda, oli mehes ka midagi veenvat ja jõulist.
Mona ei olnud veel valmis. See ei olnud tavaline sariviirus – see oli meistriteos. Eraldi eluvorm, mis oli loodud ainsaks eesmärgiks.
Et tööga edasi minna, pidi Samir valima sobiva lüüsi – pordi, mille kaudu viirus tsentraalsesse pangasüsteemi pääseks. Ta oli läbi mõelnud terve hulga alternatiive, kuid just praegu kaldus ta valik rahvusvaheliselt kõige tuntuma Iisraeli panga TBI suunas. Neil oli vaja teavet panga tulemüüride, süsteemispetsifikatsioonide ja võrgustruktuuride kohta. Panga arvutivõrgu kaudu võis Mona seejärel pääseda kogu Iisraeli finantssüsteemi. Samir oli olnud ühenduses TBI bürooga Nice’is. Vana noorpõlvesõbraga Samiri Toulouse’i aastatest, kes praegu töötas panga kohaliku krediidiosakonna juhatajana. Too oli moslem, kuid tema abiga ei saanud arvestada. Sõprus sobis alustuseks siiski hästi. Nad pidid Nice’is kohal olema ja vajasid seetõttu häirimatut elupaika, kuid selle eest ei olnud tal vaja hoolt kanda. Selle pidi korraldama Arie.
Nõnda olid nad alustanud operatiivsemat faasi ning nende kontseptsioonidest ja plaanidest pidi teada saama rohkem inimesi. Samir pidi tungima tugevalt valvatud võrkudesse, sissetungist jäävad jäljed ja see aktiveerib häire. Oht suureneb, kuid ta ei tundnud sellepärast vähimatki muret. Mis ka ei juhtuks, kannatada saab üksnes tema kest. Küll aga muretses ta selle pärast, et miski võib tal takistada projekti lõpule viimast. Et Mona ei jõua Iisraeli pangavõrgustikus kanda kinnitada. Ta oli lausunud needmissõnu tütre põlenud keha kohal. Vandunud, et tasub kätte. Pärast seda jääb üle vaid taas ühineda. Nad ootavad teda paradiisis ja kui aeg on käes, lahkub temagi nende juurde.
Konverentsiruumi jahe õhk pani Samiri võdisema. Ta läheb tagasi Prantsusmaale. Pärast seda, kui ta sealt üle kahekümne aasta tagasi lahkus, oli möödunud terve elu. Siin Loode-Iraanis tundus Prantsusmaa olevat lõputult kaugel. Ja tema tee väga ebakindel.
STOCKHOLM, ROOTSI
Mats Hagström võttis puuviljavaagnalt õuna ja hammustas sellest suure tüki. Mäludes silmitses ta õuna nagu kiskja. Ta hammustas veel ühe tüki ja näris seda valjult. Eric istus vaikselt ta vastas diivanil. Seinad olid täis Piilupart Donaldi ajakirju. Raamitud kaaneümbrised katsid suurt nõupidamisruumi põrandast laeni. Esimene neist oli 1948. aasta septembrikuu number ja viimased olid nüüdisaegsed väljaanded. Mats oli tuntud igasuguste asjade kollektsioneerijana ja kõikides ruumides oli välja pandud tema kollektsioonide osi.
Uus suur suutäis õunast. Eric oletas, et tal tuleb oodata, kuni õun söödud on, enne kui nad jätkata saavad. Talle ei meeldinud kerjamiskoosolekud. Ta tundis end siis väärtusetuna ja kahtluse alla seatuna. Aga ta ei pääsenud neist. Piiratud vahenditest, mida ta õppetoolilt sai, ei jätkunud kauaks.
Mats oli õunaga ühele poole saanud.
„Tee järele, mees.“
Ta pööras end toolis ja viskas õunasüdame üle kogu toa akna all seisva paberikorvi suunas. Vise läks mööda ja tabas hoopis Piilupart Donaldi 1956. aasta märtsikuu numbrit. Õunamahl voolas mööda klaasitud pinda alla ja süda jäi põrandale vedelema. Mats pöördus Ericu poole.
„Nüüd sa mõistad, miks ma korvpalluri karjäärist loobusin.“ Ta heitis taas pilgu puuviljavaagna poole ja Eric kartis juba, et ta võtab sealt veel ühe õuna.
„Ma saan aru, et BCI on midagi väga paljutõotavat. See rahuldab ilmseid vajadusi rahvusvahelisel turul. Skaleeritavus on kõrge. Skaleeritavust vaatan ma võimalike investeeringute korral alati kõigepealt.“
Ta kummardus ettepoole ja võttis vaagnalt uue õuna.
„Ma ütlen „võimalike investeeringute korral“. Seda sellepärast, et olen rikkaks saanud mitte nende investeeringutega, mida teinud olen, vaid nende investeeringutega, mille olen jätnud tegemata. Kas mõistad? Mul on hea radar. See aitab vältida kaotusi enne, kui need tekivad. Fondi investeerijad teavad, et mul on see radar olemas. Kas oled nõus?“
Eric noogutas. Sisimas pani ta imeks, kuidas on võimalik saada rikkaks projektidega, millest keeldutakse. Mats jätkas:
„Idee on niisiis hea ja turg on olemas. Kuid see tähendab ka, et teised tegijad näevad kahtlemata sama mis meie. Seepärast on minu järgmine hinnangukriteerium pärast skaleeritavust kaitse konkurentide eest. Kui ma kõigest õigesti aru sain, on nanogeeli enda idee ainulaadne. Neuroloogilise sideme loomine geeli abil on samaväärne ajju opereeritavate süsteemidega, kuid vajadus kirurgiliselt sekkuda puudub täielikult. On see nii?“
Eric noogutas taas. Mats silmitses õuna number kaks oma peos.
„Mis ütleb mulle, et keegi teine ei hakka tegelema sama asjaga kaks päeva pärast seda, kui olen sinu projekti investeerinud?“
Eric oli küsimuseks valmis. Tal oli tekkinud juba teatud vilumus, sest see oli tema kolmeteistkümnes investeerimisnõupidamine. Kuid seni ei olnud ta veel raha saanud. Kõik ärimehed küsisid ühte ja sama ning näisid alati jõudvat ühisele järeldusele, et parem on investeerida Venemaa fondidesse või Ericssoni aktsiatesse. Rahapuudus oli töö Mind Surfiga peaaegu seisma pannud. Tema ise elas Hanna palgast. See ei olnud just asjaolu, mis võinuks nende suhteid parandada. Eric võttis välja plastkaantega mapi ja ulatas Matsile.
„Siin on meie esitatud patenditaotlused. Kaks neist on juba jõustunud, ehkki üksnes Euroopa Liidu piires. Need patendid põhinevad aga varasemal materjalil. Praegu oleme teinud terve hulga muudatusi ja uued patendid ootavad kinnitamist. Nagu tead, võtavad patendimenetlused aega. Me kaitseme patendiga nii nanogeeli kui ka sensorkiivri. Peale selle oleme taotlenud patendi tarkvarale, mida samuti arendame.“
Mats tõstis pilgu paberitelt.
„Mind Surf? Kas see lubab internetis surfata, silmad kinni ja käed risti rinnal?“
„Täpselt nii. Mind Surf loeb ja analüüsib ajust saadud infot paremini kui kõik varasemad süsteemid. Tulemuseks on intuitiivne ja võimas lahendus, mis aitab ajul arvutiga suhelda. Programm ei ole veel täiesti valmis, kuid oleme juba taotlenud patenti holistilisele graafikale