Karistusega ähvardamine on hea vahend andmaks lastele teada, et teie olete boss. Nad mõtlevad sellele, mis neid ees ootab ja käituvad paremini, et karistust vältida.
• Tegelikult polegi vanematel tarvis rakendada halva käitumise puhul mingeid abinõusid. Rääkimisest on küllalt.
• Vanematel ei peaks olema kõrgeid ootusi selle kohta, kui hästi nende lapsed oskavad käituda. Lõppude lõpuks on nad ju ainult lapsed.
• Kui on tegemist lapse käitumisega kodus, siis võivad vanemad leppida ka vähemaga. Kui nad suudavad panna lapse korralikult käituma teiste ees, siis võib omaette olles ohjad lõdvemaks lasta. Keegi ei käitu kodus sama kasvatatult kui teiste nähes.
• Olla hea lapsevanem tähendab laste kaitsmist, et neil poleks vaja vastutada oma käitumise tagajärgede eest. Nad on liiga noored, et millegi eest vastutada.
• Lapsed ei pea andma oma panust perekonna heaks ega võtma endale selliseid kohustusi nagu kodused tööd. Lapsepõlv on lõppude lõpuks ju nii lühike.
• Lapsevanematel pole vaja muretseda, kas nad räägivad lastega lugupidaval toonil. Oma võimu näitamine ja kontrolli kehtestamine on tähtsam.
• Lapsed näitavad vanemate vastu harva üles lugupidamist. Kõik lapsed on mässulised ja täiskasvanutega vaenujalal.
• Head lapsevanemad loevad lastele pidevalt moraali, tuletavad neile igasuguseid asju meelde, meelitavad neid midagi tegema, näägutavad nende kallal, teevad etteheiteid ja kritiseerivad, kui nad midagi valesti teevad. Niimoodi lapsed õpivad.
• Vanemad saavutavad laste kasvatamises edu, kui nad lubavad lastele kõike ja hellitavad neid. Siis te meeldite lastele ja nad tahavad hästi käituda.
• Parim laste kasvatamise meetod on sisendada neile hirmu oma vanemate ees. See sunnib neid korralikult käituma.
Võib-olla leidsite end nendele väidetele nõusolevalt kaasa noogutamas. Võib-olla pole te kunagi märganudki end neist asjadest mõtlemas. Kuid mitte ükski neist tõekspidamistest ei aita teil üles kasvatada lapsi, kes on tähelepanelikud teiste suhtes või kes vastutavad oma tegude ja nende tagajärgede eest.
Tegelikult segavad need tõekspidamised teid õpetamast lastele, kuidas nad peavad käituma, ja välja kujundamast käitumisviise, mida te tahate neile omaseks teha. On täiesti võimalik, et paljud neist tõekspidamistest takistavad teid tegutsemast ja kui te loobute kas või ainult paarist sellisest veendumusest, siis annab see teile vabaduse luua oma lastega hoopis teistsugused suhted.
Veelgi enam, kui te võtate asja tõsiselt, loobute mõnest sellisest veendumusest ja muudate suhtumist distsiplineerimise meetoditesse, siis märkate, et suudate ka ise muutuda. Lapsevanema ja perekonnapea rolli täites võtate te endale vastutuse oma osa eest selles negatiivses dünaamikas, mis teie perekonnas võib-olla segadust põhjustab.
Selle dünaamika muutmine on teie, mitte laste ülesanne. Kujundada ümber see, kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad ja üksteisele reageerivad, on teie ülesanne. Vanemad peavad lastelt taotlema panust ja koostööd, aga teie olete siin ülemus.
Käesolev raamat õpetab, kuidas luua paremat atmosfääri selliste konkreetsete ülesannete jaoks nagu söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Meetodeid, mida me õpetame nende kolme asjaga toimetulekuks, võib sama hästi kasutada ka kõigi teiste probleemsete käitumiste puhul.
Erinevad lähenemisviisid lastekasvatamisele
Laste kasvatamine on kõige raskem, nõudlikum ja tähtsam töö, millega teil iialgi tuleb silmitsi seista. Meie kui ühiskonna jaoks on see tegelikult nii tähtis, et lastekasvatuse meetodite ümber on tekkinud terve kodutöönduse süsteem. Aastate jooksul olete ehk jälginud, kuidas tulevad ja lähevad moevoolud, alates lausest „sa teed seda, sest mina käsin sul seda teha“, kuni sellise kõikelubatavuseni, mis lubab tibul käsutada kana. Võib-olla olete teiegi proovinud mõnd sellist „käesoleva kuu menukaupa“. See pole aga toiminud, eks? Vähemalt pole need andnud häid pikaajalisi tagajärgi.
Paljud lähenemisviisid lastekasvatusele, millest on palju juttu, on määratud läbikukkumisele, sest nad ei tee suurt midagi peale selle, et pakuvad vanematele kasutamiseks mingi „kiirparanduse“ meetodi. „Kui kasutate võtet A, siis käituvad lapsed viisil B.“ See käib umbes niimoodi: „Kui maksate lapsele palka selle eest, et ta teeks kodutöid, siis pole teil enam kunagi vaja tema kallal näägutada ja kõik tööd saavad tehtud, sest laps tahab raha saada.“ See kõlab teie arvates hästi, sest te pole säherdust võtet varem kasutanud, niisiis te proovite selle järele.
Kui te aga seate lapsega sisse sellise tööskeemi, siis näete, et see toimib vaid väga lühikest aega. Paratamatult tuleb päev, mil rahasaamine last enam ei motiveeri ja kodutööd jäävad tegemata. Nüüd peate last kas näägutama või ähvardama talt raha ära võtta, kui ta ei tee seda, mida te temalt palusite. Kiirparandus ei toiminud ja mis veelgi halvem, laps sai teada, et temalt oodatakse panust perekonna heaks ainult siis, kui ta saab selle eest raha.
Lugupidamisel põhinev lastekasvatamine
Käesolev raamat ei paku mingeid kiirparanduse võtteid, kuigi siin pakutav lähenemisviis toimib tihti väga kiiresti. Raamatus kirjeldatakse paari lihtsat, kuid siiski täiesti kõlblikku põhiprintsiipi, mis põhinevad praktilisel mõtlemisel ja peegeldavad ellusuhtumist, mis sobib niihästi lastevanematele kui ka lastele. Seda hoiakut ja ellusuhtumist iseloomustab vastastikune austus ja kindel, kuigi heatahtlik juhtimine lapsevanema poolt, samuti pühenduvad lastevanemad sellele, et õpetada lapsi tegema vastastikuseid kompromisse, mida nõuab elu koos teiste inimestega.
Lähenemisviisi aluseks on sügav arusaam sellest, kuidas tekib tõeline austus (eneseaustus ja austus teiste vastu), nii et lapsed teaksid, mida neilt kui pereliikmetelt oodatakse, ja oskaksid seda teha.
Selle inimsuhete filosoofia juured on käitumisteooriates, mille töötasid välja Alfred Adler (1870–1937) ja tema jünger Rudolf Dreikurs (1897–1972). Adler polnud nõus Freudi väidetega käitumise bioloogilise või seksuaalse lähte kohta. Tema lähenemisviis põhines käitumise vaatlemisel selle sotsiaalses kontekstis. Teda huvitasid sellised tegurid nagu sünnijärjekord ja perekondlik atmosfäär.
Dreikurs võttis Adleri psühholoogiafilosoofia ja lõi praktilise lähenemisviisi lastekasvatamisele, mis on aastate jooksul osutunud kasulikuks paljudele vanematele ja õpetajatele. Oma elu jooksul õpetas ta välja spetsialiste ja lastevanemaid Ameerikas ja kogu maailmas. Üks tema mõjukaimaid õpilasi, doktor Oscar Christensen, oli minu juhendaja.
Need mehed uskusid, et vanema reageering lapse käitumisele võib seda käitumist kas ergutada või sellest eemale peletada. Nagu ütleb Dreikurs: „Me mõjutame pidevalt üksteist positiivselt või negatiivselt.“ Vanemad mõjutavad lapsi ja need omakorda mõjutavad juba sünnihetkest alates oma vanemaid.
Need lastevanemate harimisega tegelevad teadlased uskusid samuti, et lapsed tunnevad end hästi perekonnas, kus neid hinnatakse nende panuse eest ja kus neilt oodatakse head käitumist. Selline kaine, „adlerlik“ praktiline mõtlemine ongi aluseks kõigele, mida me järgnevail lehekülgedel teile pakume.
Adler ja Dreikurs uskusid, et lapsed (nagu me kõik) otsivad seda, kuidas sotsiaalses maailmas kuhugi gruppi kuuluda ja end olulisena tunda. Väikelapseeas proovivad meie järeltulejad natuke üht ja natuke teist tüüpi käitumist, et näha, kuidas sellele reageeritakse. Kui lastele ei võimaldata tajuda ühtekuuluvustunnet, mis on loomult positiivne (näiteks teiste aitamine, vastutuse endale võtmine, koostöö tegemine), siis jõuavad nad lõpuks käitumisviisideni, millele ema ja isa reageerivad negatiivselt.
Mõnikord lämmatavad vanemad tahtmatult laste katsed leida positiivseid ühtekuuluvusvorme, kuna neil on laste kohta teatud veendumused ja hoiakud, mille põhjal nad tegutsevad. Näiteks tahab kolmeaastane laps teid aidata söögitegemise juures ja kui te vastate: „Ei, sa pole veel küllalt vana,“ siis tõrjute kõrvale lapse loomuliku soovi teid aidata, jättes lapse ilma ühtkuuluvustundest, mis väljendub panuse osutamises.
Lisaks sellele olete andnud lapsele negatiivse sõnumi selle kohta, kuivõrd on perekonnas