inimesed teevad“.
Mõelge sellele, kui sageli vanemad tõrjuvad eemale lapsi, kes on umbes kahe- kuni viieaastased. Sadade selliste emalt ja isalt saadud eemaletõrjuvate sõnumite tulemuseks on kuueaastane laps, kellel on vaenulik hoiak kõige suhtes, mida tal palutakse teha.
Väga tähtis, kuigi vahetevahel ebamugav, on võtta aega selleks, et laps, ükskõik kui väike ta ka poleks, saaks õppida midagi tegema ja teid aitama. Teie kannatlikkus ja hool tasutakse tulevikus ja just nii peategi vaatama ajale, mille olete kulutanud laste õpetamisele, kuigi see võis põhjustada teile ebamugavust.
Kui tõrjuvaid sõnumeid saatvad vanemad on blokeerinud kõik positiivsed käitumismallid, siis otsivad lapsed teisi vahendeid tunnetada oma olulisust ja võita vanemate tähelepanu. Negatiivsed reageeringud (pahameel, viha, solvumine), mis saavad lastele osaks vastusena halvale käitumisele, panevad neid tundma end tähtsa ja olulisena, ning seejärel hakkavad nad kordama neidsamu käitumismalle. Nad hakkavad arvama, et „ma olen tähtis vaid siis, kui olen sinust kangem või sinuga võrdne“. Siis kordavad nad käitumisi, mis toovad endaga kaasa jõu tunnetamise.
Käesolev raamat algab väga sobiva tsitaadiga ja just selle üle peavad vanemad mõtlema, kui nad on tõeliselt huvitatud koduse atmosfääri mõistmisest ja muutmisest. Peate lõpetama selle, mida te praegu teete. Juba see toob endaga kaasa muutuse. Nagu ütleb Rudolf Dreikurs: „Sellest, kui te valed asjad lihtsalt tegemata jätate, veel ei aita, kuid sellest on abi.“
Te võite alustada paari lihtsa eksperimendiga enda käitumise juures. Kui armastate moraali lugeda ja näägutada, siis olge vait. Kui teil on kombeks karjuda, ähvardada või lüüa, siis püüdke esitada lihtsaid rahulikke väiteid ilma füüsiliste lisateguriteta. Kui olete väsinud tegemast üksinda kõiki kodutöid, siis korraldage viisakas „streik“ ja istuge maha, ilma et te sellest räägiksite. Lihtsalt tehke seda ja pange tähele, kuidas lapsed sellele reageerivad.
Seda tööd alustades on ülimalt tähtis jälgida laste reaktsioone teie uutele käitumismallidele. Teil on tarvis näha, kui dramaatiliselt mõjub vaikimine, kui te varem olete armastanud karjuda. Pange tähele, kuidas lihtne muutus teie käitumises mõjub lastele ja perekonna atmosfäärile (teie stressitasemest rääkimata). Ning ärge kohkuge, kui esimesed muutused, mida te näete, on väikesed.
Lapsevanemad kritiseerivad tihti laste pingutusi, mis on küll suunatud õigetele eesmärkidele, kuid mille tulemused pole olnud täpselt sellised, nagu vanemad ootasid. Ärge olge selline heidutav lapsevanem. Õppige edasi arendama isegi väikesi edusamme.
Igapäevane lihvimine
See raamat juhib teid läbi kolme konkreetse ala, kus leiavad aset igapäevased konfliktid: söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Need rutiinsed ülesanded kujutavad endast lastevanemate jaoks ideaalset treeninguplatsi, kus nad saavad hakata omandama uusi hoiakuid ja võtteid. Kui täiskasvanud oma käitumist muudavad, siis mõjutavad nad selle kaudu muutuma ka lapsi.
Kui te kasutate neid põhimõtteid oma igapäevases töös, lihvides laste käitumist, siis märkate peaaegu kohe, kuidas nende käitumine paraneb.
Selle lähenemisviisi kasutamise üheks suurepäraseks lisaboonuseks on asjaolu, et te valitsete paremini oma emotsioonide ja reageeringute üle. Kui te enam ei pahanda, vihasta ega haavu laste käitumise peale, kui te ei tunne end pidevalt häiritu ega solvatuna, siis teie stressitase langeb tunduvalt.
Mõelge oma päeva dünaamikale järgmisel viisil: kõik peavad sööma, magama ja igal hommikul üles tõusma. Igas perekonnas käib sel ajal palavikuline tegevus. Ema ja isa peavad õigeks ajaks tööle jõudma ning lapsed kooli või lasteaeda minema. See näib olevat nii lihtne. Kui igaüks teeb seda, mis vaja, lähevad asjad ladusalt.
Tegelikkus on aga selline, et enamik perekondi peab päevaplaani nende kolme punkti üle ägedat võitlust. Dreikurs märgib: „Meie kodudes ja koolides käivad lahingud.“ Kuna mingit muud plaani pole olemas, siis alustavad ja lõpetavad vanemad ja lapsed oma päevi võitlusega võimupositsiooni ja ülevõimu pärast. See tsükkel kurnab ja demoraliseerib ega lõpe iialgi. Lapsevanemad leiavad end vaidlemas, meelde tuletamas, meelitlemas või pistist andmas, et panna lapsi tegema kas või lihtsamaidki ülesandeid.
Lapsed, kes kuritarvitavad oma jõudu, määratlemaks oma rolli perekonnas, kasutavad neid stressiperioode selleks, et näidata, et nemad on bossid ja et vanemad ei saa neid sundida midagi tegema. Kui lapsed keelduvad tegemast seda, mida neilt oodatakse, leiavad vanemad end kõvemini karjumas, kauem näägutamas ja ähvardamas lõputute karistustega, mille kohta nii nemad ise kui ka nende lapsed teavad, et need ei saa kunagi tõeks.
See on traumaatiline tsükkel, kuhu satuvad nii paljud vanemad ja lapsed, kui nad püüavad täita lihtsamaidki igapäevase elu nõudeid. Mitte ükski asi ei näi toimivat. Miks? Sellepärast et inimesed pole õppinud tundma väga lihtsaid mõisteid, mis aitavad laveerida läbi võimuvõitluse.
Vaadelgem tavalist stsenaariumi, mis tuleb teile ehk tuttav ette. Pärast veel üht hommikust lahingut, et sundida kõiki üles tõusma, riietuma, sööma ja õigel ajal uksest välja astuma, teeb pereema täieliku päeva oma töökohal, astub sisse toidupoodi, et võtta sealt midagi õhtusöögiks, ja siis valmistab õhtusöögi.
Kui õhtusöök on valmis, katab ema laua ja kutsub oma kolm last sööma. Isa jääb kauemaks tööle, nagu ta teeb tihti, et vältida õhtusi konflikte ja kaost. Lapsed longivad üksteise järel sisse. Vanim, kaheteistkümneaastane tütar, teeb toidutaldrikut nähes grimassi ja viib taldriku oma tuppa. Üheksa-aastane poeg viriseb, et talle ei meeldi see, mida ta näeb, ning nõuab, et ema teeks talle midagi muud. Varsti astub sisse kuueaastane poeg ja teatab, et vaatab praegu oma lemmiktelesaadet ja õhtusöök peab ootama.
Ema teeb igale lapsele mõne sarkastilise ja pahase märkuse, nende poolt tulevate reageeringute hulka kuuluvad aga vastuväited, silmade pööritamine ja virisemine, kui nad üksteise järel talle selja keeravad ja söögitoast lahkuvad. Kas on selles midagi imelikku, kui ema on solvunud ja tunneb, et teda ei hinnata? Ta soovib, et mees oleks kodus ja aitaks teda. Ta soovib, et tallegi oleks pähe tulnud ettekääne jääda kauemaks tööle, et selle abil vältida kogu seda kasvatamatut käitumist ja kõiki neid konflikte.
Ema sööb üksi ning viha ja solvumine asenduvad peagi hirmuga, kui ta hakkab kööki korda tegema. Ta juba ootab võitlust, mis tal ees seisab, kui ta suurte vaidluste saatel peab lapsi vanni panema ja õigel ajal magama saatma. Selleks ajaks, kui ta leiab paar minutit, mida veeta koos abikaasaga, on ta liiga vihane ja närvis, et mehega rääkida ja tema seltsis lõdvestuda, nii et ilmselt võib pereema arvestada sellega, et tema päevale lisandub veel üks tulutu ja ebameeldiv konflikt.
Ta lõpetab selle stressirohke ja väsitava päeva ning, ennäe!, ongi jälle aeg üles ärgata ja alustada uut jagelemist, et kõik ära toita, riidesse panna ja uksest välja saata.
Iga päev on eelmise päeva kordus. Ükski neist lastevanematest ei tea, mida ette võtta. Nad on proovinud lastele moraali lugeda, neile süütunnet sisendada, laksu anda ja altkäemaksu pakkuda. Nüüd nad lihtsalt aktsepteerivad konflikti kui midagi paratamatut ning kas annavad sellesse oma panuse või hoopis hoiduvad eemale.
Kaos mõjutab nende abielu, rääkimatagi sellest, millist kahju see põhjustab perekonnale kui üksusele. Nad armastavad teineteist ja oma lapsi, aga elu on väga raske, kui sa pead päevast päeva niimoodi elama.
Pole siis midagi imestada, et kui vanemad ja lapsed peavad võitlust igapäevase elu tegevuste üle, siis stress perekonnas kasvab. Aga selle asemel et leppida sellise eluviisiga kui millegi paratamatuga, peaksid lastevanemad mõistma, et need tegevused ei pea tingimata kujunema võitlusväljadeks. Asju saab teha ka teistmoodi ja teie kui lapsevanem saate sisse viia soodsad muutused, selle asemel et alla anda ja aktsepteerida igapäevast piinarikast ja masendavat kaost ning võimuvõitlust.
Kõik algab teist ja sellepärast keskendubki käesolev raamat sellele, kuidas aidata vanematel pigem muuta oma reageerimist laste halvale käitumisele kui püüda lapsi muuta. Inimesed, kes neid võtteid on kasutanud, näevad, et kui vanemad oma reageerimist muudavad, siis loobuvad lapsed peagi halbadest