midagi teevad. Nad pole mõelnud, et võib-olla aitavad nad oma laste halvale käitumisele ise kaasa. Paljusid neist üllatab, kui nad saavad teada, et kui nad laste kontrollimise asemel kontrolliksid omaenda reageeringut, siis tuleks söömise, magamise ja hommikuse ülestõusmise pärast peetavate lahingute tsüklile lõpp.
See on lihtne põhimõte, kuid samal ajal nõuab see vanematelt pühendumist ja harjutamist. Enne kui selle plaani saab ellu rakendada, tuleb teha palju tööd. On väga tähtis, et te loeksite selle raamatu läbi ja mõtleksite siis põhjalikult kõigi ideede ja meetodite üle järele. Enne alustamist peate olema täiesti pühendunud sellele lähenemisviisile, muidu lähevad asjad halvemaks, mitte paremaks.
Siin on uusi hoiakuid ja käitumismalle, mille te peate omandama, ning teil tuleb kindlalt otsustada, et olete järjekindel ja viite asja lõpule. Kui võtate kasutusele mingi võtte, aga pärast annate järele, siis olete lapsele vaid õpetanud, et tal kulub nüüd veidi rohkem aega, et teist jagu saada. Õigupoolest olete panuseid suurendanud.
See süsteem pole kerge ja nõuab teilt jõupingutusi. Tasu on suur, aga töö raske. Põhimõtted on lihtsad, aga neid pole kerge kasutusele võtta. Oma reageeringute muutmine, et teie vastastikune suhtlemine lapsega muutuks, ei tule iseenesest. See on omandatud reaktsioon, aga aja jooksul saavad uued reageerimisviisid sama loomulikuks kui teie praegune karjumine ja altkäemaksu pakkumine.
Tsükli katkestamine
Kõlab paradoksina, kuid on tõsi, et paljud vanemad hakkavad end ebamugavas olukorras mugavalt tundma. Harjumuseks kujunenud käitumistsükleid pole kerge katkestada. Paljud vanemad on harjunud kasutama näägutamist ja karistusi vahendina, mille abil sundida lapsi täitma lihtsaid igapäevaseid ülesandeid.
Mida peaksid need vanemad tegema? Kust peaksid nad otsima vastuseid, mis aitavad tuua perekonda rahu, armastust ja koostöövaimu? Neil pole kindlasti nii palju aega, et lugeda läbi suur osa kogu saadaolevast informatsioonist, rääkimatagi sellest, et kõiki neid meetodeid praktikas järele proovida. Sellepärast võibki abiks olla selline raamat, nagu teil praegu käes on. Siin kirjeldatud napisõnalised astmed ja strateegiad suudavad väga kiiresti kutsuda teie lastes esile muutusi.
Kaks kõige tähtsamat neist astmetest ja strateegiatest on:
• võimaldada lastel eksperimenteerida sellega, millised on halva käitumise tagajärjed,
• võimaldada neil leida häid viise, kuidas pühendumise ja teistega arvestamise abil saavutada suurem ühtekuuluvustunne perekonnaga.
Tagajärjed
Kui te ei reageeri oma tavalisel viisil, see tähendab – ei hakka karjuma, ähvardama, karistama ega altkäemaksu pakkuma, siis tundub teile võib-olla, et te pole üldse mitte midagi teinud ja laps on pääsenud karistuseta, kuigi käitus halvasti.
Nagu ütleb Dreikurs: „Kui te võimuvõitluses ei võta ette mitte midagi, siis saate lapse jõust jagu.“ See ei tähenda, et te peaksite lapse halba käitumist ignoreerima. Dreikurs soovitab, et teie tegevus peaks rajanema plaanil, mis sisaldab loogiliselt tulenevaid tagajärgi, mitte tüüpilisi karistus- või altkäemaksuvõtteid, millele olete toetunud minevikus.
Kui võtate kasutusele loogilised tagajärjed, siis selle asemel et keskenduda teile ja teie vihale, peab laps keskenduma enda käitumisele ja enda tegude tagajärgedele. Kui te lapse peale karjute või ähvardate teda karistada, siis satute mõlemad tahtmatult konflikti ja kaotate peagi silmist tõelise probleemi, milleks on lapse halb käitumine.
Kui te aga reageerimist muudate sel viisil, et kasutate vaid väheseid sõnu või ei ütle üldse midagi või reageerite lapse halvale käitumisele üldkasutatavas kohas sellega, et rahulikult sealt lahkute, siis on laps sunnitud teadmiseks võtma, et halval käitumisel on tagajärjed. Ta teab, et kui ta veel proovib halvasti käituda, siis lahkute te ka tulevikus tema juurest, kui on tegemist üldkasutatava kohaga. See on lapse jaoks tõeline õppekogemus, aga see, kui ta on võimuvõitluses teine osapool, ei õpeta talle midagi.
Selle asemel et seada keskpunkti oma viha ja kasvav konflikt, seadke keskpunkti laps, sest just tema peabki seal olema. Mis saab siis, kui laps kättemaksuks ütleb: „Pole midagi. Ma ei tahtnudki siin olla.“ Võib-olla tunnete end lööduna mõeldes, et ei suutnud last mitte kuidagi mõjutada sellega, et rakendasite ellu tagajärje, mis väljendub lahkumises.
Aga jõuline laps just tahabki, et te end nii tunneksite. Nende sõnadega püüab ta teid ikka veel tõmmata tagasi võimuvõitlusse. Tüüpiline vastus oleks: „Noh, igatahes rohkem ma sind enam siia kaasa ei võta!“ Ja ongi kõik läbi, te olete sunnitud taganema. Teie lapse võimuhaaramiskatse õnnestus.
Tõde on siin selles, et kui usute sellesse, mida teete, ja võtate hoiaku, et teie lapsed tahavad olla koos teiega, siis on sellest palju abi. Teie olete lapsevanemad ja seetõttu kõige tähtsamad isikud oma laste elus. Ükskõik kas nad on kolme-, kolmeteist- või kahekümne kolme aastased, teie lapsed hoolivad teist.
Laps, kes ütleb: „Ma ei hooli sellest. Ma niikuinii ei tahtnud siin olla,“ kasutab võtet, mis sunnib teid tundma end lööduna ja reageerima lahkumisega. Kuna te ei hakanud pisiasjade kallal norima ega jätkanud riidlemist, nagu ta on harjunud nägema, siis püüab ta teid nüüd provotseerida mängima tuttavat mängu, mis on teil juba omavaheliseks rutiiniks kujunenud. Tema väide pole siiras ja seda ei tuleks võtta isiklikult.
Laps püüab ülevõimu enda kätte saada ja manipuleerida teid alustama seda vana võitlust, kus ta (küll valedel põhjustel) saab tunda end tähtsa ja võimsana. See on mäng nii-öelda „vorst vorsti vastu“. Pidage aga meeles, et seda mängu ei saa mängida üksinda. Kui teie sellest osa ei võta, siis ei saa laps seda harrastada. Pealegi ei lase te lapsel tagajärgedest kõrvale kalduda ega kaldu ka ise kõrvale.
Ükskõik mida laps ütlebki selle kohta, et ei hooli teie lahkumisest, saab ta uuest skeemist ometi väga hästi aru. Ta käitub halvasti. Teie lahkute. Ükskõik kuidas ta püüakski olukorda trotslikkuse abil manipuleerida, tajub ta täielikult oma halva käitumise tagajärgi. Võite olla kindel, et teie lapsed tahavad toimida õigel viisil. Nagu ütleb Dreikurs: „Iga laps teab, mida ta peaks tegema, kuid see ei tähenda veel, et ta seda ka teeb.“
Kui lugu on nii, siis miks eelistavad lapsed talitada halvasti? Lihtsalt sellepärast, et laps on harjunud vana rutiiniga, mida ilmselt on kasutatud juba küllalt kaua. Minevikus on ta jõu abil saavutanud kokkukuuluvustunde ja tunnetanud oma tähtsust ning see on toiminud just selle kaudu, kuidas teie olete reageerinud.
Kui te nüüd asute asju muutma, siis peaksite olema kindel, et teie laps teab, mis on õige ja tahab seda teha, vaatamata oma endisele või praegusele käitumisele. Lähtuge sellest, et järgmisel korral käitub ta õigel viisil sellepärast, et te olete talle õpetanud, et halval käitumisel on tagajärjed, mida te lasete tal ka omal nahal järele proovida.
Võib-olla tuleb teil seda skeemi mitu korda korrata, et see tõesti mõjuks, aga lõpuks mõjub ta kindlasti. See on aeg, mil te peate uskuma, et asi edeneb ja et peagi on seda silmaga näha.
Pange tähele väikesi muutusi ja jätkake. Stiimuliks võivad olla need juhud, kus lapse käitumises hakkavad ilmnema kas või üsna tillukesed muutused. Keskenduge kõigepealt muutustele endas. Mõned neist uutest reageeringutest ja hoiakutest toovad kaasa koheseid muutusi, mõnega võib aga minna veidi kauem. Pidage vastu!
Oma panus
Adler kirjutas: „Kõik inimesed püüdlevad enese tähtsuse tunnetamise poole, kuid teevad alati vea sellega, et ei taipa, et kogu see tähtsus peaks moodustuma panusest, mida nad osutavad teiste inimeste elule“. Adler mõistis, kuivõrd tähtis on leida elu mõte teiste inimeste aitamise kaudu.
See on teine ülimalt tähtis mõiste, mille filosoofilist sisu te peate mõistma, kui hakkate uusi võtteid ja hoiakuid praktiliselt kasutama. Kui lapsevanemad tahavad muuta perekonna sisemist dünaamikat, siis peavad nad endale selgeks tegema just selle, milles peitub nende panus. Ka lapsed suudavad anda perekonnale mõtestatud panuse ja nad peaksidki seda tegema.
Teete tõsise vea, kui arvate, et teie lapsed ei taha endale võtta kodutöid, aidata teha perekonna rutiinseid