on sõjaajast jäänud midagi, mida Šveitsi pankade vastu kasutada. Rahvusarhiivist (The National Archives) tuli välja üle kahe tonni vastavasisulisi dokumente, millest 15 000 olid veel hiljuti olnud salastatud. Dokumendid kuulusid Ameerika tolleks ajaks unustatud Safehaveni programmi, millega üritati leida enne sõda ja sõja ajal Natsi-Saksamaalt välja viidud Saksa varasid. 50 aastat ei tundnud keegi dokumentide vastu huvi ega teadnudki, et need olemas on. See oli kullaauk, sest programm oli keskendunud eriti Šveitsi ja Natsi-Saksamaa suhetele.
World Jewish Congress ja Al D’Amato avaldasid varem salastatud dokumendid, mis paljastasid Šveitsi pangahoidlate saladusi. Ilmnes, et Šveitsi pangad, juristid ja ärimehed tegid Natsi-Saksamaaga tihedat koostööd ja petsid ning kaitsesid juhtivate natside varasid usinalt. Uurijad leidsid isegi kontod, kuhu Adolf Hitler oli kandnud „Mein Kampfi” autoritasu.
Programm tõi esile, et aastail 1938–1945 kandsid natsid Šveitsi kontodele 6 miljardi dollari väärtuses varasid. 1990. aastate keskel oli nende väärtus üle 60 miljardi dollari. Suur osa varasid oli Šveitsi viidud juutidelt varastatud kullana. Šveitsi pankades oli verepritsmetega kaetud kuld kindlas kohas.
Avastused sundisid pangad taganema ja kokku pandi rahvusvaheline ajaloolaste paneel, mis pidi uurima pankade rolli sõja ajal. 1996. aasta oktoobris nõudsid holokausti üleelanud isikud Šveitsi pankadelt New Yorgi kohtu kaudu välja 20 miljonit dollarit. Samal ajal esitas Stuart Eizenstat raporti, milles nimetas Šveitsit „Natsi-Saksamaa pankuriks”.
Pärast Šveitsi pankade skandaali mõistis mõnigi riik, et on aeg saladused päevavalgele tuua, arhiivid avada ja uurimist alustada. Holokausti majandusliku poole kohta peeti mitu rahvusvahelist konverentsi, ka The London Conference on Nazi Gold 1997, kus püüti selgusele jõuda, kui palju kulda varastati, kuhu see kadus ja mida peaks sellega peale hakkama. Osales 41 riiki, sealhulgas Vatikan, mis samuti skandaali kisti, sest paavsti panka süüdistati natside kulla omastamises.
Sõja ajal varastasid natsid kulda okupeeritud riikide kullareservist, kuid ka üksikisikutelt, enamasti juutidelt. Pärast sõda moodustasid USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia The Tripartite Gold Commissioni, mis tagastas kümmekonnale Euroopa riigile 337 tonni Saksamaalt leitud kulda. Komisjon otsustas siiski, et üksikisikutele kulda ei tagastata, sest oldi seisukohal, et sellist hüvitamist ei ole võimalik korraldada.
1997. aasta Londoni konverentsil loodi fond The Nazi Persecutee Relief Fund, mis maksis holokaustiohvritele hüvitist.
1998. aastal esitas Stuart Eizenstat raporti Natsi-Saksamaa suhetest teiste neutraalsete riikide, näiteks Argentina, Hispaania, Portugali, Türgi ja Rootsiga. Raport paljastas NatsiSaksamaa ulatusliku ärivõrgustiku ja varade liikumise nn neutraalsetesse riikidesse.
Peale pangakontode, kindlustuse ja kulla jäi veel üks küsimus, mis oli nii keeruline, et paljud ei julgenud seda isegi arutada, arvab Wesley A. Fisher.
Pärast 1997. aasta Londoni konverentsi leidis USA välisministeerium, et tuleks korraldada konverents, mis käsitleks omandiküsimusi üldisemalt. Nii sündiski Washingtoni konverents. Selle aja peale hakkas kulla, kindlustuse ja kontode küsimus juba lahenema. Üks valdkond oli siiski suurelt jaolt puutumata jäänud ja selle lahendamiseks polnud rahvusvahelisi kokkuleppeid. Lahendamata oli kunstivaldkonna küsimus. Kunst kerkis päevakorda viimasena, sest seda küsimust oli kõige raskem lahendada.
1945. aasta suvel hakkas MFAA peaaegu hõlmamatu tööna uurima ajaloo suurimat kunstivargust. Hoolimata praktilistest valikupõhjustest tehti seda väga sümboolses kohas, natsiliikumise poliitilises keskuses Münchenis. Natsionaalsotsialismi südamesse tulvas töid Saksamaa igast nurgast. Vaadati ka Haus der Deutschen Kunsti, kuid muuseum ei olnud piisavalt suur. Sellest sai hoopis meeste söögisaal ja ohvitseride klubi. Adolf Hitleri Saksa kunsti galeriis kõlasid nüüd mandunud džässihelid.
Führerbaus ja teistes sealsamas asuvates hoonetes algasid ettevalmistused, et võtta vastu maailma tähtsamaid kunstiteoseid. Pommitamisel viga saanud hooned renoveeriti ja niiskustase tasakaalustati, samuti oli vaja korralikku turvasüsteemi. Ametliku nimetusega Munich Central Collecting Point (Müncheni keskkogumispunkt) oli vaja puhastada ka miinidest ja lõhkemata mürskudest. Veel 1945. aasta juuliski lõhkes ühes hoones pomm.
Töödega oli kiire. 1945. aasta veebruari alguses peetud Jalta konverentsil tegid USA president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin plaane, mis saab Euroopast edasi. Saksamaa jaotati neljaks tsooniks, mille võitjariigid okupeerisid.
Selgus, et Altaussee ja mitusada teist kunstihoidlat asusid piirkondades, mis anti Nõukogude Liidu võimu alla.
Armeed ei peatunud enne sõda kaardile tõmmatud piirides, lõpuks oli Ameerika sõjavägi mitmel pool sügaval Nõukogude tsoonis. See tekitas pingeid ja Stalin nõudis, et kõik Briti ja Ameerika üksused lahkuksid piirkonnast hiljemalt 1. juuliks. Nõukogude Liidu okupeeritud aladelt tulevad murelikuks tegevad teated sundisid Ameerika võime kiiresti tegutsema. Kohe hakati kunsti Ameerika tsoonist evakueerima. Teatati nimelt, et Punaarmee võtab kunsti näol välja oma kahjutasu. Teel Berliini leidsid Stalini trofeebrigaadid hulga kunstihoidlaid. Kuid tõelised kroonijuveelid langesid nende kätte Saksamaa pealinnas ja selle ümber, nimelt Berliini muuseumite kogud. Esimesed rongitäied trofeesid liikusid Berliinist Moskva poole juba enne Natsi-Saksamaa kapituleerumist. Berliini-lähedasest lossist leiti Rahvusgalerii kogud. Dresdeni lähedalt kaevandustest ja punkritest tulid välja linna muuseumite kogud, need olid evakueeritud enne saatuslikku pommitamist samal aastal, mis muutis kultuurilinna põlenud, lehkavaks luukereks.
Enamik kunstiteoseid saadeti Moskvasse Puškini muuseumisse. Ülejäänud läksid kaotsi või rüüstasid neid Nõukogude sõdurid või kohalikud elanikud, kes olid valveta peidiku avastanud. Käisid jutud, et mustal turul võis Albrecht Düreri töö eest saada paari kingi.
Altaussees töötasid MFAA ohvitserid, sõdurid ja kaevandustöölised päevad ja ööd läbi, et kaevandus õigel ajal tühjaks saada. Sakslastel oli kulunud selle täitmiseks üle aasta, nüüd tuli see tühjendada paari nädalaga. Ka Briti üksused hakkasid kunsti evakueerima ja panid oma tsooni üles kogumispunktid. Juulis tulvas Müncheni keskkogumispunkti tuhandeid kunstiteoseid ja varsti saadi aru, et senised suured ruumid jäävad väikseks. Kogumispunkte tehti juurde Lõuna-Saksamaale. Lääneliitlased hakkasid kinni võtma ja üle kuulama kunstikaupmehi, kuraatoreid ja teisi võtmeisikuid. Ülekuulamistel saadi selgust röövimise ulatusest, aga ka fanaatilistest ambitsioonidest, mis röövimist saatsid. See ei olnud tavaline sõjaaegne rööv. Seda planeeriti, organiseeriti ja sanktsioneeriti Natsi-Saksamaa kõrgeimal poliitilisel tasemel.
Kuid 1945. aastal jäi kunstirööv mõistagi natside tunduvalt hirmsamate kuritegude varju. Üle maailma levinud vabastatud koonduslaagrite piltide kõrval paistis see nagu süütu näppamine.
1945. aastal oli ikka veel lahendamata küsimus, mis kunstiteostest saab. Näiteks prantslased tahtsid Prantsusmaalt kaduma läinud või rikutud tööde asemele Saksa kogudest samaväärse kvaliteediga teoseid. Paljud inimesed, sealhulgas MFAA ohvitserid lootsid, et võitjariigid moodustavad rahvusvahelise komisjoni ja langetavad otsuseid ühiselt.
Seda ei juhtunud. Nõukogude Liit viis sõjasaagi Moskvasse. Ja juuli keskel peetud Potsdami konverentsil hakkasid endiste liitlaste suhted tõsiselt paigast minema. Laastatud, miljonite kodutute ja nälgivate inimestega Saksamaal tahtsid sõjaväelased kunstiga seotud vastutusest vabaneda nii kiiresti kui võimalik. Enamik asjaga seotuid ei teadnud aga, et tagastamine võtab aastaid, kui mitte lausa kümnendeid.
Tagastamisfilosoofia põhijooned võttis jutuks Lucius D. Clay, üks Pattoni kindraleid, kes varsti pidi astuma Ameerika tsooni juhi kohale. Clay jaotas kunstiteosed kolme kategooriasse. Esimesse, A-kategooriasse kuulusid tööd, mida oli kõige lihtsam liigitada kui varastatud teosteks. Need olid natsid röövinud okupeeritud riikidest, arvatavasti ametiasutustest või eraisikutelt, näiteks juudi vara aariastamise käigus. B-kategooriasse läksid eraisikutele kuulunud tööd, mille eest natsid olid mingil kujul hüvitist maksnud. Paljudel juhtudel oli tegemist väljapressimisega, kus ei juletud keelduda, kui Hermann Göringi või Adolf Hitleri agendid olid pakkumise teinud. Viimasesse kategooriasse jäid tööd, mis hinnanguliselt kuulusid Saksa rahvale, enamasti eri hoidlatest