Köningilt autoportree tellida. Selle teose peitis ta pärast modernse kunsti täielikku keelustamist oma Berliini lähedal Schwanenwerderi saarel asuvasse majja.
1933. aasta lõpus tsentraliseeriti Saksa kultuurielu riikliku kultuurikoja asutamisega. Kultuurikoja seitsmest osakonnast (kunst, teater, kirjandus, press, raadio, film, muusika) sai äärmiselt kitsas koridor, millest kogu Saksa kultuur pidi läbi pugema. Goebbelsi ministeeriumile alluvast kultuurikojast filtreeriti läbi kõik kultuuritöötajad ja nende tööd. Goebbelsist sai tänu kultuurikojale Kolmanda Reichi kultuuridirigent. Kiiresti levitas ta ise kuvandit, et riiklik kultuurikoda on kultuurilise taassünni algus. Rosenberg aga kiirustas arvustama Goebbelsi kultuuripoliitika ideoloogilisi põhjuseid. Osalt oli tal ka õigus. Goebbels muretses Rosenbergist tunduvalt rohkem, millise mulje jätab Saksamaa rahvusvahelises plaanis. Ei jätnud eriti head muljet, kui riigi juhtivad kunstnikud koonduslaagrisse või eksiili saadeti, kui nad just ei olnud otse öelnud, et on võimuvastased, juudid või kommunistid.
Rosenberg toetas kaudselt (mitte kunagi otse) natsiliikumise seda tiiba, mis 1930. aastate alguses vastandas end Völkischi liikumise tugevale mõjule kultuuripoliitikas, mida nad pidasid reaktsioonilise kodanliku kultuuri väljenduseks. Berliini natsliku tudengiseltsini ulatuvate juurtega vastuliikumine arvas, et ekspressionism on ehtsa Saksa kunsti väljendus. Figuratiivsele 19. sajandi maalikunstile pöörati selg ja ülistati Emil Noldet, Ernst Ludwig Kirchnerit ja teisi. Berliini opositsionäärid olid seisukohal, et ekspressionism on antiliberaalne germaani väljendusviis, mis on sündinud samast jõust millest natsionaalsotsialism isegi. Liikumisega oli eriti tihedalt seotud Emil Nolde, kellest sai samuti partei liige. Berliini tudengeid toetasid teiste Saksa linnade natslikud tudengiseltsid. Poolehoidjad tõid Benito Mussolini fašistliku Itaalia futurismi näiteks, et natsionaalsotsialismi ja modernismi on võimalik ühendada. Goebbels oli poliitiliselt liiga kaval, et tudengite vastu aktiivselt seisukohta võtta, kuid ta kritiseeris meelsasti Rosenbergi esteetilist suundumust, mis tema arvates viis tegeliku kunstilise kvaliteedita poliitilise kitši loomiseni. Ta toetas natsionaalsotsialistlikke „liberaalseid” jõude, näiteks ajalehte Kunst der Nation, ja tõstis esile muusikuid, näiteks Richard Straussi ja režissööri Fritz Langi.
Väitlus käis parteimeedias üllatavalt avalikult. Lahkhelid ärritasid aga Adolf Hitlerit, kes lõpuks Goebbelsi manipulatsioonidest hoolimata otsuse langetas. 1934. aastal pani Hitler perutavale natsirevolutsioonile, mille ta pärast võimulesaamist vabaks oli lasknud, päitsed pähe. Muu hulgas väljendus see 30. juuni pikkade nugade öös, mil mitteametlikult saadeti laiali partei võimas paramilitaarne organisatsioon SA ja mõrvati selle juht Ernst Röhm. SA, mille liikmete hulgas oli palju esimese maailmasõja veterane, tahtis revolutsiooni kaugemale viia ja arvas, et paljud juhtivad natsid hakkavad natslikke ideaale minetama. Nad nõudsid kontrolli regulaararmee üle ja suurte ettevõtete riigistamist. See nõudmine ähvardas otse Saksamaa kõige võimsamaid ühiskonnagruppe ja seega ka Hitleri positsiooni. Oma kaugema eesmärgi, Saksamaa sõjalise võimu taastamise tõttu sõltus Hitler suurtööstusest ja sõjaväest rohkem kui tema tänavavõitlejad. SA asemele tuli Heinrich Himmleri palju paremini organiseeritud SS.
Kultuurirevolutsiooni lõpetas Adolf Hitleri kõne 1934. aasta Nürnbergi parteipäevadel, kongressil, mille Leni Riefenstahl jäädvustas igaveseks filmis „Tahte triumf”. Kõnes ründas Adolf Hitler mõlemat konfliktipoolt. Ta nimetas ekspressionismi ebasaksalikuks, kuid arvas ühtlasi, et Völkischi liikumine koosneb konservatiivsetest romantikutest, kes samuti ohustavad natsismi esteetilist arengut. Lõpptulemusena toimus puhastus mõlemal pool, Berliini opositsioon suruti maha, kõige äärmuslikumate konservatiivide, nagu Wilhelm Fricki ja Paul Schultze-Naumburgi positsiooni alandati. Kompromiss tehti ka organisatsioonilise poole pealt. Varem samal aastal oli Hitler määranud Rosenbergi partei ideoloogiliseks vahikoeraks ja andnud talle isikliku organisatsiooni Amt Rosenberg. Parteiideoloogile passis see koht nagu valatult, ta pidi arendama ja valvama partei ideoloogilist arengut. Esimene ülesanne oli tegeleda sadade tuhandete uute liikmetega, kes pärast natside võimulesaamist parteisse tulvasid. See andis Rosenbergile võimaluse torgata nina riigiaparaadis natuke igale poole – kooli-, usuja kultuuriküsimustesse –, mis tema rahutule loomusele sobis. Kultuurivaldkonnas sattus ta kohe vastuollu Goebbelsiga, mAndumine kes oli endiselt tugevam pool. See oli võimumängur Hitleri teadlik samm, nii piiras ta Goebbelsi võimu kultuurielu üle, aga ühtlasi ohjeldas propagandaministri liberaalsemaid suundumusi. Hitler lõi tihti sisemist konkurentsi, millega ta sai mõlemad pooled endast sõltuma panna. Amt Rosenbergis töötas ajapikku sadu alluvaid ja amet mängis natside kunstiröövides olulist rolli.
Adolf Hitleri sekkumine kultuuripoliitiliste suundumuste debatti jättis aga õhku mitu küsimust. Kui Hitler kritiseeris mõlemat poolt, siis kumb suundumus tegelikult kehtis? Vaidlus selle üle kestis veel paar aastat, kuid summutatumalt. Ernst Röhmi mõrv oli hoiatuseks kõigile, kes liiga palju pead tõstsid.
Joseph Goebbels oli sunnitud mõistma, et ekspressionismiarmastus võib lõpuks ohustada tema positsiooni, eriti kuna vahikoer Rosenberg iga ideoloogilist libastumist hoolega jälgis. 1935. aastal tundus Goebbelsi jaoks olevat saabunud pöördepunkt ja pärast seda võttis ta omaks modernismivastase kultuuripoliitika.
Lõpuks sai Goebbelsist sama fanaatiline modernistlike väljenduste vastane kui Rosenberg. Ta varastas konkurendilt ka retoorika ja meetodid. Näituse „Entartete Kunst” idee ei kuulunud talle endale, vaid põhines Völkischi liikumise traditsioonil korraldada samasuguseid näitusi, need olid niinimetatud Schandausstellungen, häbinäitused. Goebbels ründas modernismi alles 1936. aasta lõpus. Ta kartis, et enne Berliini 1936. aasta olümpiamänge võib kunstivastane rünnak välismaal liiga palju halba kajastust leida.
Oktoobris sulges Goebbels Berliini Kronprinzenpalais’s modernistliku kunsti osakonna. Novembris tuli kurikuulus kunstikriitika keeld, samal ajal laskis Goebbels välja vahetada riikliku kultuurikoja osakondade liberaalsemad töötajad.
Detsembris määrati pildikunsti koja uueks juhatajaks kunstnik Adolf Ziegler. Tegemist oli ultrakonservatiivse äärmuslasega ja Goebbelsi valik andis märku, et kunstivaldkonnas on oodata uut suunda. Ziegler oli natsiringkondades tuntuks saanud idealiseeritud aktidega, kuid modernistid nimetasid teda irvitades „Saksa häbemekarvade meistriks”. Kättemaksu võimalus saabus, kui Goebbels andis ülesande Saksamaa kunstimuuseumites puhastus korraldada. Juba 1933. aastal oli kõvahäälne ja radikaalne Bettina Feistel-Rohmeder nõudnud puhastust mandunud kunstist, eelkõige sellest, mida peeti kosmopoliitseks ja bolševistlikuks.
Suvel alanud Saksa kogude üleriigiline rüüstamine ei möödunud siiski protestita. Berliini Nationalgalerie juhataja Eberhard Hanfstaengl osutas vastupanu, mille tõttu Goebbels ta lahti lasi. Ziegleri ja tema konfiskeerimiskomisjoni käest pääsesid vähesed tööd. Juuni ja juuli esimene puhastusring panid aluse näitusele „Entartete Kunst”.
1937. aasta sügisel juhatas Goebbels sisse järgmise rünnaku Saksa kunstikogude vastu. 101 muuseumist konfiskeeriti veel 11 500 tööd. Välja nopiti 1052 Emil Nolde teost. Kokku röövis Ziegleri komisjon Saksa kunstikogudest 17 000 teost. 1938. aasta märtsis teatas propagandaminister, et Saksamaa muuseumid olevat puhastatud.
Nüüd täie hooga modernismivastasesse võitlusse astunud Goebbelsile oli kampaania väga edukas. Kunstikogude röövimine andis õudset aimu sellest, mis ees ootas.
Üks mure siiski jäi: mis konfiskeeritud kunstiga peale hakata? Lahendust oodates koguti teosed hoiule ühte Berliini Copernicusstrasse majja. Ladu ei jäänud aga märkamata. Hermann Göring, kelle enda kunstikogu oli tõsiselt paisuma hakanud, saatis Copernicusstrassele oma agendi Sepp Angereri, et panna käpp peale mõnele Munchi, van Goghi ja Cézanne’i tööle. Mitu kunstiteost müüs ta hiljem salaja edasi Madalmaade pankurile Franz Koeningile.
Adolf Hitler külastas ladu 1938. aastal, et määrata kunstikogu saatus. Ta otsustas, et valitsus ei kompenseeri muuseumitele nende kaotust mingil moel, ja andis kõik partei käsutusse. Goebbels kirjutas oma päevikus, et loodab „selle rämpsu pealt natuke raha teenida”. Sel eesmärgil pandi kokku komisjon, mille juhatusse kuulusid muu hulgas Adolf Ziegler, Heinrich Hoffmann ja kunstikaupmees Karl Haberstock, kes mängis otsustavat osa järgmiste aastate sündmustes. Berliini lähedal Niederschonhauseni lossis avati „galerii”, kus valitud kunstikaupmeestel oli võimalik osta teoseid välisvaluuta