tema järglaste valdusse.
MFAA ohvitseride tänamatut kunstiteoste päästmise, transportimise, sorteerimise ja kahjustatud tööde renoveerimise tööd raskendas kindralstaabi soov probleemiga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Eisenhower isiklikult andis käsu saata võimalikult palju töid nii suurte saadetistena kui võimalik vastavatesse riikidesse. Ameerika armee soovis iga hinna eest esmajoones pääseda keerulistest omandiküsimustest, mis täieliku tagastamisega kindlasti kaasnevad. Lihtne oli tagastada selliseid töid nagu Neitsi Maarja altar, Genti altar ja Michelangelo „Brygge madonna”, sest kõik teadsid, kust need pärit on. Aga need olid erandjuhtumid, palju raskem oli suure hulga kunstiga, mille natsid okupeeritud riikidest, enamasti Prantsusmaalt ja Madalmaadest olid „ostnud”. Hulganisti oli töid, mille omanikke ei olnud veel tuvastatud ja osal juhtudel ei tuvastatudki. Ameerika armee ei tahtnud sellise detektiivitöö eest vastutada. See pidi saama ülesandeks riikidele, kust teosed olid varastatud. Nii juhtus, et tagastamisprotsess erines riigiti ja olenevalt ametkonnast, mis sellega tegeles.
1945. aasta hilissügisel hakati kunstiteoseid laevadega Müncheni keskkogumispunktist ja teistest kogumiskohtadest Marburgist, Wiesbadenist ja Offenbachist ära vedama, et hiiglasliku kunstiteoste ja – esemete hulgaga hakkama saada.
Neuschwansteini lossist leiti tuhandeid töid, mille natsid olid Pariisist röövinud, ja nüüd vedas mitu tuubil täis rongi neid sinna tagasi. Tagastamisprotsess algas enam-vähem kohe, kui teosed jõudsid tagasi Pariisi, Haagi, Viini, Amsterdami ja mujale. Kogu maailmast võttis ühendust tuhandeid inimesi, kes olid ühel või teisel moel omandist ilma jäänud. Paljud pidid pettuma. Need, kes endale kuulunud tööd üles leidsid, põrkasid teistele probleemidele, esmajoones pidid nad tõendama, et on ikka tõesti omanikud. Paljud olid põgenenud tühjade kätega. Nad pöördusid tagasi koju ja neil vedas, kui see oli ainult rüüstatud, hullemal juhul ei olnud kodu enam olemaski.
Altausseest ja mujalt ei leitud kaugeltki kõiki töid. Neisse kogudesse kuulusid ainult natside silma järgi kõige hinnatumad kunstiteosed. Mandumise sildi külge saanud kümned tuhanded tööd olid kunstiturul maha müüdud, vanemate meistrite tööde vastu vahetatud või hävitatud. Tuhanded teosed olid kadunud erakogudesse või smugeldatud maailmaturule. Väljapaistev Pariisi kunstikoguja, juudi soost galerist Paul Rosenberg avastas peagi, et 400 tööd, mis natsid temalt varastasid, olid mööda Euroopat laiali. Paljud kunstiteosed viidi salaja Šveitsi ja müüdi tuntumatele galeriidele. Paljude juudi kunstikaupmeeste ja kogujate jaoks, keda natsid olid röövinud, algas pikk võitlus oma kunstivara tagasisaamiseks.
Lääneliitlased püüdsid pärast sõda takistada, et varastatud tööd omanikku ei vahetaks. Kehtestati piirangud kunstiteoste ekspordile Saksamaalt ja üle 1000 riigimarga ületavatest ostutehingutest pidi ametivõimudele teada andma. Koostati ka must nimekiri kunstikaupmeeste kohta, kes olid natsidega äri ajanud. Selle tulemusena läks kunstiturg põranda alla, nagu palju muudki tol Saksa sügisel 1945. Oli neid, kes ootasid müügiga, kuni piirangud 1949. aastal kaotati.
Kaugemale ulatuv mõju oli seadusel, millega Saksa kodanikke kohustati üles andma esemeid, mis nad olid sõja ajal ostnud või välismaalt muretsenud. Sõjaväelisel okupatsioonivõimul oli volitus konfiskeerida kõik kunstiesemed, mis natsiajal olid ebaseaduslikult käest kätte käinud. Tegemist oli ulatusliku halli alaga. Muu hulgas oli Natsi-Saksamaa majanduspoliitika sõja ajal kunstituru õitsengut ergutanud. Natsid kasutasid kunsti ostmiseks okupeeritud maade riigikassasid. Saksa ärimeestega sõlmiti kasulikke lepinguid ja riigimarga kurssi okupeeritud riikide vääringutesse hinnati pidevalt üle. See põhjustas ostuhüsteeria, mille tulemusena tulvas Pariisist, Amsterdamist ja mujalt Kolmandasse Reichi kunsti, antiikesemeid ja luksuskaupu.
Prantsusmaa, Madalmaad ja Austria võtsid vastu seadused, millega püüti neid tehinguid lahendada ja kehtetuks tunnistada, kuid tehingute hulk muutis selle enam-vähem võimatuks. Tihti oldi jäigalt nende seaduste vastu, eriti Saksamaal, kus paljud panid kogu vastutuse kas surnutele või süüdimõistetud natsidele. Juba 1950. aastateks oli enamik kuritegusid aegunud. Tihti pidid paljud ettevõtetest, kodust, omandist ja varast ilma jäänud juudi pered pidama pikalevenivat ja lootusetut võitlust, et endale kuuluvat tagasi saada.
1946. aasta aprilliks oli Müncheni keskkogumispunktist välja saadetud üle 5000 objekti. Eisenhower püüdis tagastamist kiirendada, kuid see osutus asjatuks lootuseks.
Töö pidi lõppema 1946. aasta septembris, kuid varsti selgus, et see pole võimalik. Kunstiteoseid jõudis Münchenisse endiselt rohkem, kui jõuti neid ära saata. Järjest leiti uusi hoidlaid ja paljud olid veel läbi otsimata. Kokku oli registreeritud üle 23 000 objekti. Leitud asju oli nii palju, et üks „objekt” võis koosneda tervest raamatukogust. Müncheni kogumispunktides oli mitu raamatukogu, millest mõni sisaldas miljoneid raamatuid. Kümneid tuhandeid kunstiteoseid ei olnud võimalik kuhugi saata, sest keegi ei teadnud, mis riigist need pärit on. Tööd raskendas seegi, et MFAA ohvitserid saadeti koju ja üksus laiali.
Tagastamist raskendasid ka Euroopat järjest rohkem haaravad poliitikasündmused, mis lõppesid külma sõjaga. 1947. aastal oli lõhe ida ja lääne vahel ilmselge, sest Stalini haare IdaEuroopa riikide ümber tugevnes ja USA suunas oma poliitika samal ajal üha rohkem kommunismi leviku tõkestamisele.
Poliitiline konflikt soodustas Müncheni keskkogumispunktis töö lõpetamist. 1948. aasta augustis püüdis kindral Clay määrata uut tähtaega, ajutised laod pidid olema tühjad enne aasta lõppu. Samal ajal tehti tööst kokkuvõte. Kokku avastasid lääneliitlased 1500 kunstiesemete hoidlat, ladu ja punkrit ja umbkaudu 10,7 miljonit üksikobjekti väärtusega tänases vääringus umbes 5 miljardit dollarit.
Ettevõtmist ei õnnestunud seegi kord lõple viia, see polnud lihtsalt võimalik. Kindralite närvilisusest hoolimata kestsid tööd 1950. aastate alguseni. 1950. aasta detsembri kokkuvõtte andmeil oli tagastatud 340 846 objekti, mis tähendas miljoneid eraldi kunstiteoseid, antiikesemeid, raamatuid, käsikirju ja muud. Kuid samamoodi oli miljoneid esemeid endiselt ka Müncheni ladudes.
Raske oli lahendada omanikuta varade küsimust, mis esmajoones olid pärit holokaustis hävinud juudi perekondadest ja kogukondadest. Oli ka usuga seotud esemeid, mis natsid olid varastanud juutide „uurimiseks”. Rahvusvahelisele organisatsioonile Jewish Cultural Reconstruction (Juudi Kultuuri Taastamine) anti üle sadu tuhandeid toorarulle, küünlajalgu ja tekstiile, ühing jagas need USA ja Iisraeli kogudustele.
1951. aastal sai Ameerika võimudel lõpuks mõõt täis ja ettevõtmine lõpetati. Lääneliitlaste okupatsioon lõppes kaks aastat varem. Keegi ei tahtnud enam sõjale mõelda. Ladudesse jäi endiselt üle miljoni üksikeseme. Need anti üle äsja moodustatud Saksamaa Liitvabariigile, mis tegeles sama tööga kümme aastat.
Olusid arvestades tehti Müncheni keskkogumispunktis muljetavaldavat tööd, kuid ühtlasi jäi sellest lahtiseid otsi. Tegemist oli nii ulatusliku rööviga, et kõike kaotatut ei olnud võimalik taastada.
Tagastamisega saadi suurelt jaolt ühele poole 1950. aastatel, samal ajal röövid aegusid ja kunstiturg oli tuubil täis teadmata päritolu töid. Enamikku äritsejaid nende päritolu ei huvitanudki. Natside rööve toetanud kunstikaupmehed avasid poe, nagu midagi poleks juhtunudki. Euroopa riikidesse tagastatud töödest ei jõudnud samuti paljud omanikeni, vaid sattusid riiklikesse kunstikogudesse. Kuritegu kahvatus ja läks meelest.
Uut tähelepanu pälvis kunstirööv alles 1980. aastatel. 1984. aasta detsembris avaldas ajakiri ArtNews artikli „A Legacy of Shame: Nazi Art Loot in Austria”3, millest ilmnes, et suure osa pärast sõda Müncheni keskkogumispunktist Viini saadetud kunstiteoseid ja kultuuriesemeid võttis üle Austria riik. Selgus, et Austria võimud ei teinud kunstiteoste esialgsete omanike või nende järeltulijate leidmiseks erilisi pingutusi. 1955. aastal hakati „peremeheta” töid hoopis riigi muuseumitele laiali jagama. Artikli tulemusena anti Viini juudi kogukonnale pärast kümme aastat kestnud läbirääkimisi tagasi üle 8000 eseme. Kuna oletati, et paljude tööde omanikud ja järeltulijad on surnud, müüdi need 1996. aastal oksjonil maha ja raha annetati holokausti ohvritele. See juhtum ja eriti oksjon pälvisid suurt meediatähelepanu ja õhutasid huvi natside kunstivarguse vastu. Küsimusele heitsid valgust ka 1990. aastate