helistas
psühholoog Mardikas. „Millal ahju köetud saad? Meil on õhtusöök valmis.“ See oli ära söödud, kui kohale jõudsin. Mardikas luges diivaninurgas „Kurtisaanide hiilgust ja viletsust“, mees püüdis seltskondlik olla.
„Pole vaja oma tarkust näidata, saame ise aru!“ sähvas Mardikas telesaadet kommenteerivale abikaasale ja lahkus varsti üldse toast. Läksin ebamugavust tundes kööki suitsu tegema. Mardikas luges. Tuhatoosis oli kolm koni.
„Miks sa nii tusane oled?“ küsisin.
„Ei ole,“ ütles Mardikas. „Lihtsalt loen.“
Lõpuks pani ta raamatu kõrvale. „Teie põlvkond on nii enesekeskne ja rabe. Imelik, kuidas küll teid on kasvatatud.“
Mees tuli varsti samuti kööki ja asutas ennast sööma. Mardikas haaras Balzaci ja kadus.
„Kohtasin üht meest, kes väitis, et ökopessimismi aeg on möödas,“ ütles härra Mardikas.
„Mis see ökopessimisim on?“ kostis ukse tagant Mardika tülpinud hääl.
„Sinu ükskõiksus mind ei pidurda!“ ütles mees. „Ma olen muide täiesti võimeline ka kirjandusest rääkima. Näiteks Undist ja Vindist… Kõigile on selge, et kivimaja on ängistav. Palju peenekoelisem on näidata äärelinna ängistust. Ühetasaselt pöetud põõsad, sirged alleed… Vint ei lähe ängiga lõpuni. Paistab, et talle meeldibki kuhugi äärealadele meelisklema jääda. Unt aga on väga kindlakäeline küünik ja teab ette, mida ütleb kolme lause pärast. Tema käigud on äärmiselt läbimõeldud. Ta on väga maskuliinne…“
Kell lähenes poole kaheteistkümnele.
„Ava parem šampus!“ käskis Mardikas.
„Miks nii vara?“ imestas mees ja tõi joogi välja. Mardikas maalis peegli ees silmi pähe, kui me toas pauku ootasime. Kork eemaldus pudelist hääletult. Laste pettunud nägusid nähes otsustas mees uuesti proovida, toppis korgi pudelisse tagasi ja loksutas seda.
„Mida sa ometi teed!“ ärritus Mardikas, kui šampus pärast tõepoolest vägevat pauku laias kaares põrandale voolas.
Härra Mardikas ulatas meile klaasid. „Minu osa läks maha, ma ei tahagi enam.“ Mardikas kehitas õlgu ja vaatas liikumatu näoga televiisorit. Mees pühkis laua hoolikalt puhtaks. „Tahtsin ainult poistele pauku teha, aga…“
Mardikas ignoreeris teda. Mees väljus toast. Varsti lahkus ka Mardikas. Siis tuli tagasi, valas kolmanda klaasi šampust täis ja andis mehele, kes oli tema kannul uuesti lagedale ilmunud. Lõime klaase kokku ja Mardikas läks jälle. Vaatasin mehele otsa ja läksin kööki. Mardikas tegi akna all suitsu.
„Hakkan vist minema…“ ütlesin ebaledes.
„Siit ei lähe üle kümne minuti. Võiksid uuest aastast meie graafikusse lülituda, kui sul midagi selle vastu pole. Avalikustasin meie nääripeol sinu isiku. Teised olid nõus ja seda lolli Annat õnneks polnud, kes arvab, et sa tema tekke ja kohvipuru kasutad. Millal sulle paremini sobiks? Ja jäta oma passiandmed.“
„Kuhu sa lähed?“ ei saanud Mardika mees aru, kui pärast keskööd minema hakkasin.
„Usaldustelefoni valvesse.“
Mees ja lapsed jäid mulle elutoa aknalt järele vaatama – kõik, välja arvatud psühholoog Mardikas ise.
Uusaastakingitusena astus läbi Ell, kes jõi ära enamiku mu kohviliköörist. Mina kuulasin Oldfieldi. Maailm avanes mu ees ning mulle tundus, et olen kõigeks võimeline. „Millest niisugused hetked tulevad?“ küsisin Ellult.
„Võib-olla keegi parasjagu palvetab sinu eest,“ ütles ta, rikkudes vähemalt selle hetke täielikult. „On sul veel mingit musa?“
Pudel sai tühjaks ja Ell lahkus.
Esimese jaanuari hommikul kandsin þurnaali viimase telefonikõne:
„7.12 TK.“
TK tähendas tühikõnet – keegi ei räägi.
Kui poolpimedas vagunis tukkudes
rongiga väikelinna poole loksusin, kõndis keegi mees läbi vaguni ja küsis valju häälega tikke. Üks pensionär heitis põlglikult: „Pole suitsumees.“
Kui küsija minuni jõudis, ulatasin vaikides tikud. Mul oli kindel põhjus mitte häält teha – paar pingivahet eespool istus ema töökaaslane. Ta ei jäta emale ütlemata, et nägi mind rongis, vaid helistab otsekohe, kui on rongist maha astunud ja telefonini jõudnud. Aga emaga ma seekord kohtuda ei kavatsenud.
„Lähme tamburisse suitsetama,“ tegi võõras ettepaneku, tuttavlik ümar nägu pimeduses mefistolikult helendamas.
„Aa! Nüüd ma tean, kes te olete!“ rõõmustas ta. „Triinu! Filoloog!“
„Ja teie olete juuraüliõpilase isa,“ meenus mulle.
„Olete riides nagu kontorirott.“
„Karvaste kommuun pole kunagi olnud minu elu eesmärk või unistus,“ ütlesin.
Vagunis võttis mees portfellist enesekindlalt ning avalikult pudeli kuiva veini ning hakkas seda võtit appi võttes lahti muukima.
„Mul on tõlki vaja. Maksaksin inimesele rääkimise eest rubla minutis. Karvased karvasteks, aga kõrgharidus peab ikka olema. Kui ei ole, siis lao müüri. Poiss mul praegu laob. Käis septembris Tartus ja raiskas tolle Jooga seltskonnas paari päevaga ligi sada rubla ära.“
„Tavaline asi,“ nentisin.
„Mulle meeldib olla rikas,“ ütles juuraka majandusõppejõust isa, kelle optimismi näis tumestavat ainult ta loodrist pojake. „Ja näha õpetades, et nemad ei saa veel aru sellest, mida mina olen taibanud. Ma tegutsen kapitalistliku riigi loomise nimel! Nüüd saan ma ometi elada nii, nagu olen tahtnud. Paar päeva tagasi oli mul telefonikõne hiinlastega, varsti sõidan ise sinna…“ Ta silmad särasid ja ta patsutas mind spontaanselt õlale.
„See on vapustav! Uskumatu! Eile õhtul jäin instituuti – meil on seal oma hotell – ja ootasin lifti. „Rahva Hääle“ mõrvareporter oli koos minuga. Ja siis läheb liftiuks järsku lahti ja välja astub pesuehtne hindu. Valges pikas rüüs, pikk must habe ees.“
Õppejõud lõi käega vastu põlve ja rõkkas naerust. Meie poole vaadati.
„Oh, ma võiksin ju Tallinnas ööbida, aga sõidan ikka koju – poisu ootab.“ Ta võttis suitsupaki välja: „Ah, teeme vaikselt siinsamas.“
„Vagunis ei suitsetata! Kas te seda ei tea?“ tuli pensionär keelama, heites ühtlasi kõõrdpilgu pudelile.
„Lähme välja,“ ütlesin. „Järgmine ongi meie peatus.“
„Meie jutuajamine oli heas mõttes õpetlik,“ nentis juuraka isa.
Istusin üle hulga aja Klausi juures.
„Pihiksin meeleldi, aga mitte päris omaalgatuslikult,“ ütles Klaus.
„Ma ei saa olla objektiivne küsitleja juba sellepärast, et olen sinu isikliku võlu lummuses.“
„Et teise müüre purustada, tuleb paratamatult ka enda omi madalamaks lõhkuda,“ teatas Klaus. „Ma olen valmis sind aitama, aga sina pead alustama.“
„Kardan, et see erineb, mis meie müüride taga on.“
„Olen nõus. Sinu müüride taga on tegelik, reaalne elu. Sa ei söanda nende müüride vahelt välja piiluda, sest sinu reaalsus on illusoorne: sa elad maailmas, mille oled ise endale loonud. Igaüks peab ise oma Potjomkini külad maha lõhkuma. Ja selleks oled liiga keskendumisvõimetu, et hakata midagi uut õppima, jääb üle ainult eesti filoloogia.“
„Pean vist minema hakkama.“
„Minupoolest võid ka siia jääda.“
Öö oli sellegipoolest pikk. Lootusetu.
„Äkki