Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

neist lahku.

      „Kas pole tülgastav, kui kõike mõõdetakse ainult kasuga?“ ütles Jooga Leeruale mürgiselt.

      Võtsin kommertspoest „Vana Tallinna“ ja ostsin kondiitriärist veel paki komme. Ühikasse jõudsin viie paiku. Üheksandal korrusel polnud veel kedagi. Olin siiski üsna veendunud, et poisid tulevad. Madis pidi elama viiendal – kuid millises toas? Jalutasin viienda korruse koridoris, kuni Madis nähtavale ilmus. Läksime tema tuppa.

      „Muuseas, Psühholoog käis vahepeal Tartus,“ ütles Madis. „Ta oli su kirja kätte saanud, aga ta ei ela enam Saaremaal, vaid Tallinnas. Töötab Majandusjuhtide Instituudis. Oli saanud juhuslikult kokku juuraka isaga, kes oli talle hea pakkumise teinud.“

      „Sul aadressi ei ole?“

      „Küsisin, aga ta unustas anda. Istun siin seitsmeni, siis lähen erakasse. Elan nüüd Roosi tänaval. Vladimiri erakas on sealsamas kõrval. Toavõtit tahad?“

      Ta andis 555 võtme ja kadus erakasse.

      Slavorzky tuli, ja nagu olingi kavandanud, ei õnnestunud meil üldse kahekesi jääda. 953. ukse taga kuulsin toast Slavorzky, Säga ja Tamuri kõvahäälset vestlust.

      „Millega sina, Triinu, nüüd tegeled?“ küsis Säga, kui mittekarsklased poodi läksid ja me kahekesi jäime. „Värvitesti teeksin küll hea meelega – kas või otsekohe.“

      Varsti koputati.

      „Juba läksid? Aga minu osa? Miks nad mind ei oodanud?“ küsis Vladimir.

      „Ära sega. Las Triinu teeb testi ära.“

      „Mis testi?“

      „Oota, ta teeb pärast sulle ka.“

      Vladimir kõndis rahutult mööda tuba.

      „Kas sul on sipelgad püksis, Vladimir?“ tundis Säga huvi.

      „Vaatasin filmi „Keskea rõõmud“ ja muutusin närviliseks. Pooleteise tunni pärast tuleb siia Madis!“

      Tamur ja Slavorzky jõudsid tagasi, kott õllega lendas voodile.

      „Kakskümmend pudelit. Sellest peaks jätkuma. Juustu tõime ka.“

      „Nüüd mulle,“ ütles Vladimir, kui Säga test tehtud sai. „Tahan ka teada, mis mul viga on.“

      „Mul pole erilist isu psühholoogi mängida, pealegi võin ma sulle ilma testita palju rohkem rääkida,“ ütlesin, viitsimata Lüscheri testi ja oma mõistuseriismeid sel õhtul kuritarvitada. Olin kaheksa värvikaarti – test seisnes selles, et need tuli meeldivuse alusel järjestada – ise värvilisest paberist välja lõiganud ehtsate kaartide põhjal, mida Mardikal oli ainult üks eksemplar. Ta oli need toonud Saksamaalt ja hoidis neid seifis. Olnuks tal neid kas või sada, mulle poleks ta neid nagunii andnud, rõhutades, et teste võivad teha ainult erialase haridusega isikud. Lüscheri seletused olin pähe õppinud. See oli lihtne projektiivtest: kaheksa värvi jagati neljaks „positsiooniks“, mis kõik peegeldasid inimese mingit antud hetke omadust.