tõeline maailm, Eesti vanim ja kõige suurema asustustihedusega linn, mis 1990. aastal on suletud tsoon, kust tasapisi asutab lahkuma Vene sõjavägi.
Panin kirja käest.
„Vladimir läkski Tartusse tagasi,“ ütles Madis, „Tal õnnestus ennast ülikooli taastada. Tamur kolis koos Vladimiriga ühikasse. Peaks ikka kah vist Tartusse minema ja ennast taastama. Täiskasvanuks saama.“
Ma ei teinud Vladimiri nime kuuldes enda meelest teist nägugi. Ainult klaasi hoidev käsi hakkas nii tugevasti värisema, et olin sunnitud selle lauale panema.
„Mulle tundub vahel, et ma ei saagi täiskasvanuks.“
„Kas sa Slavorzkyga abielluda ei kavatse?“ küsis Madis.
„Mine ikka! Me ei ole tükk aega kohtunud. Minu teada on ta endiselt maal ja sinna ei taha ma minna.“
„Kas Crandersonist oled midagi kuulnud? Elab ta ikka seitsmendal?“
„Mõni Ronaldi sõber? Ma ei tunne teda.“
„Cranderson on seesama, kellega me talvel Tallinnas „Tähesõdasid“ käisime vaatamas, mina ja Säga ja…“
Madise jutt uinutas. Kuulasin teda vaevalt.
„Kui kaua sa kavatsed modellina töötada?“ küsis Madis äkki.
„Suveni. Praegu ei ole eriti lihtne tööd saada.“
„Mis tööd sa üldse tahaksid?“
„Ma ei tea. Riided lähevad seljas äärmiselt ebamugavaks ja raskeks, kui saata suurem osa päevast mööda alasti.“
Viimati jaanuaris Slavorzky juures käies olin külmetanud ja söömata. Slavorzky rõõmustas, kui kohale jõudsin.
„Muuseas, ega sul juhuslikult sigarette pole?“
Panin paki „Tallinnat“ lauale. „Uut „Ekspressi“ oled lugenud?“
„Sul on tänane „Ekspress“ kaasas?“ Ta haaras lehe ja hakkas seda õhinal lappama. „Ma tahan endale osta, näed, seda… seda… ja seda…“ loetles ta reklaame vaadates.
Soojendasin pliidi kohal käsi ning Slavorzky lõikas lõhnavast maasingist pakse viilakaid värskele leivale. Istusin ja must kass ronis mulle sülle. Needsin juba oma muretust.
Teisel päeval läks jutt koosviibimisele Tamuri juures. „Kas panid tähele – nii Tamur kui Vladimir suhtusid sinu kohalolekusse väga hästi. Tamur küsis muide kohe minu käest, kas mina kutsusin sind, kas ma teadsin, et sa tuled. Ütlesin, et muidugi mitte. Pärast küsis Vladimir sama. Vladimir istus juba kommuunas, kui sinna jõudsin. Oleksid sa näinud, kuidas ta mind nähes rõõmust endast välja läks, mu sülle haaras ja mööda tuba keerutas! Alati on ta kippunud mulle nõu andma ja õpetama, aga seekord tuli teda peaaegu et lohutada. Tamur ei öelnudki sulle midagi? Kui vahepeal poes käisime, siis rääkisime paljustki. Imestan, kuidas ta suhtumine sinusse on muutunud…“ Ühtäkki muutus Slavorzky sapiseks. „Olin juba täiesti harjunud mõttega, et meie suhted on lõppenud. Kolm kuud vaikust, ei ühtegi kirja – mis põhjusel? Arvasin, et olen hullemast juba üle saanud. Näib, et sa koguni naudid seda, et oled nii-öelda mööduv nähtus.“
„Ei naudi,“ põiklesin. „Lihtsalt tean.“
5. peatükk.
Personaalne sõnum Mike Oldfieldile
1. märtsil ootas mind Lasnamäel
Aarne telefoninumber.
„Mul on Tamurit vaja!“ nõudis ta.
„Viimased andmed pärinevad Madiselt, aga need on vanad. Mida sa teistest tead?“
„Vladimir on Tallinnast jalga lasknud,“ ütles Aarne hapult. „Käisin teda otsimas, öeldi, et ei ole ega tule. Arvata võib, et jättis kooli pooleli. Ma helistan järgmisel nädalal sulle uuesti.“
Järgmisel nädalal ei rääkinud ta midagi uut.
„Jube igav on. Tule külla! Kui ei tule, ootab sind hirmus kättemaks!“
Veetsin õhtu Aarne juures, kuulates küünlavalgel Jarre’d ja nuputades, mida Aarne minult ometi ootab.
„Homme tuleb Marja-Leena. Temaga võib kõike teha!“ ütles ta, kui trepil suitsu tegime.
Lahkumine oli südamlik.
Kui järgmisel päeval
anatoomiaklassis õppejõududele poseerisin, küsis keskealine graafik teistelt, kas nad on „Rühm T“ väljapanekut Kunstihoones juba näinud. „Kunstihoonest on saanud laut!“ hüüdis graafik nördinult. „Ise vaata, kuidas kevad- või sügisnäitusele pilti saad – täiesti arusaamatuks jäävad nende valikuprintsiibid –, aga näe, sellistele annavad ruumid! Lapin, Tolts ja Keskküla olid küll ka instituudipäevil suured lõhkujad. Ega sellistele kultuurilammutajatele isegi nende oma kursusekaaslased hea pilguga vaadanud. Kuidas nad ükskord klaveri ära lõhkusid! Oleksid siis inimese moodi maha kandnud, aga ei! Ometi kultuuri teeninud asi… Nende noorte mõttemaailm on berialik!“
Kui kateedrijuhataja ukse vahelt sisse vaatas, jäid kõik vait.
„Ikka sama poos,“ ütles ta neutraalselt, tuli mõne minuti pärast joonistusasjadega ja ainult muigas omaette, kui graafik järjekordselt noori kiruma hakkas.
Klaasikateedris töötav vurrude ja jõhkra olemisega mees astus korraks läbi: „Joonistate siin võõraid modelle! Mul oleks hädasti modelli vaja, aga instituudis ei ole…“
„Triinu on meie modell,“ ütles kateedrijuhataja. „Oma süü, kui sa teda näinud ei ole.“
Ma ei olnud klaasikunstnikest midagi kuulnud. Tööd oli rohkem kui küllalt, ükski kursus poleks enam juurde mahtunud.
„Maalima peaks,“ leidis kateedrijuhataja, kui tund juba läbi oli.
„Mis sa siis ootad, kutsu ateljeesse!“ hõikas graafik talle järele.
Päev hiljem teataski üks kunstnik teisele:
„Vana tõi eile värvid instituuti.“
„Näe, hakkabki maalima.“
„Täna on neil koosolek, vaevalt ta jõuab.“
Kell kaks vaatas hingeldav kateedrijuhataja siiski ukse vahelt sisse:
„Homme ka teete?“
„Ikka. Kuidas Triinu saab?“
Noogutasin. Ma ei muretsenud, kuigi erakas näis varsti õhku lendavat. Talv oli üle elatud. Tänavad kuivasid. Päevauudised rääkisid uutest hinnatõusudest. Kui kateedrijuhataja modellilehele – selle alusel käis tunni- ja palgaarvestus – allkirja andis, siis ta käsi värises. Kuidas sai seesama käsi joonistades kindel olla?
Kõige ihnsamad olid tavaliselt õukonnamaalijad. Täiesti tundmatud kunstnikud, kes tegid pilte oma lõbuks, olid heldekäelised. Mõni üritas kallistada, öeldes: „Sinusse võib ära armuda“, või midagi muud banaalset. Õnneks olin kärme riietuja.
Vanalinnas Muinsuskaitse Seltsi müügikioski juures nägin Penti, kes sirvis mingeid eelmise aasta „Sõnumitoojaid“. Ta ei paistnud mind märkavat ja ka mina ei astunud ligi, kuigi pidin peaaegu tere hõikama. Mõtlesin ümber ja seisin rahulikult, kuni ta oma lehtedega Harju tänavasse pööras.
Oleksin tahtnud sõpradega viina juua, oleksin tahtnud kellegi rinnal nutta, oleksin tahtnud kuskile minna ja jäädagi.
Rahata ja pohmeluses Jooga oli
esimene, kes mulle Tartus vastu tuli, kui ennast filoloogiateaduskonda taastama läksin. Haistnud minus kröösust, pani ta ette: „Jalutaks pisut linna peal!“
Jalutasin ta ülikooli peahoone ette ja teatasin:
„Mul on dekanaadis tegemist!“
„Saame siis peahoone ees uuesti kokku!“ nõudis Jooga.
Dekanaadis laabus