Vladimir on?“ küsisin.
„Sõitis koju,“ ütles Jooga. Mis polnud tõsi. Ta pakkis küll asju, aga…
„Mina ööbin täna siin,“ ütles Tamur. „Ja teised kaks voodit on ka täis.“
Jooga ja ta sõber tegid vastumeelselt minekut. Tamur ohkas:
„Sa ei tea, mis siin vahepeal juhtus. Leerua tuli ühel õhtul siia – Joogat ootama, nagu ta väitis. Vein kaasas. Hakkasime veini võtma. Võtsime öö läbi; hommikuks polnud Leerua seda nägugi, et minema hakkaks. Lõuna paiku ütlesin, et mul on vaja ühes kohas ära käia. Olin üsna kaua, õhtuni. Kui tagasi jõudsin, istus Leerua endiselt laua taga ja imes vaikselt veini. Järgmisel päeval tuli Säga, kes tabas varsti ära, et ma tahan Leeruast lahti saada, tõusis püsti ja ütles: „Noh, poeediisand, eks meilgi ole aeg minema hakata!“ Mis Leerual muud üle jäi. Võib-olla ei ole tal kuhugi minna. Aga see pole minu asi. Peale selle, et ta on tüütu, on ta ka üsna rumal, nagu äsja nägid.“
Vladimir imbus tuppa. Asutasin end magama. Olin tõesti väsinud, pealegi muutus Tamur Vladimiri saabudes sõnakehvaks.
„Võtsin teie teki,“ ütlesin.
„Olgu-olgu,“ vastas Tamur ja läks Vladimiriga rõdule. Rõduuks jäi lahti.
„Seda laulu ma soovitasin Karlil kuulata,“ ohati rõdul. Parajasti mängis Bruce Springsteeni „Tunnel of Love“.
„Ja kas ta kuulas?“ küsiti vastu.
„Karl sai asjast lootusetult valesti aru…“
Järgnevat ma ei kuulnud. Teritasin kõrvu.
„Ta kaebab, et tema armastatul on kaks nägu. Vahel tundub, et kõik on hästi, sageli aga teeb tüdruk selliseid tükke, et ei tahaks teda tundagi,“ tõlkis Tamur laulusõnu Vladimirile, kes keeli ei osanud.
„Miks ei ole õnnelikku armastust?“
Tamuri vastuse summutas möödasõitev auto.
Ärkasin koputuse peale. Ühe silmaga nägin, kuidas ukse alt libises sisse kiri. Uudishimu ajas mind jalule. Kiri oli Sägalt ja käskis härrastel teda lõuna paiku oodata.
Tuba oli päikest täis. Ma ei kavatsenud enam magama minna. Vladimir ajas end voodis istukile ja ütles midagi.
„Mida?“
„Anna tekk, kui viitsid. Patja pole vaja.“
Kaheteistkümne paiku hakkas ärkama Tamur.
„Kavatsesime kalale minna,“ ütles ta, jalad alla saanud.
Jooga istus akna juures ja teeskles lugemist.
„ „Ülesanne“ on tõesti väärt asi. Seal on ideed,“ ütles Jooga.
„Sina oled, jah, vist kõik läbi lugenud, mis Tamur kirjutanud on,“ torkas Vladimir.
„Ühel ööl ta luges,“ möönas Tamur. „Lähme siis!“
Jooga jäi lugema.
Linna kohal rippusid rasked pilved. Veel nädal varem õhuliselt liikunud varjud olid nüüd tumedad ja läbipaistmatud. Tekkis iseäralik tühi tunne. Minu käekäik ei lähe kellelegi korda. Keegi ei mõtle mu peale, kalal käies või kus iganes.
„Positronis“ istusid Magnus ja vene füüsik Petka. Magnus kippus püstijalu tukkuma.
„Pane tikud silmade alla, Magnus,“ soovitas Petka.
„Jah, tead, olen viimastel öödel vähe maganud,“ tunnistas Magnus. „Kolisin ühikast minema. Leidsin Sõbra tänaval eraka. Hakkan varsti Saaremaale sõitma.“
„Aga Silja?“
Magnus kehitas õlgu. „Sõitis suveks vanemate juurde.“
„Mina pean Tallinna minema.“
Magnus kobas püksitaskus ja tõmbas sealt vaiguse käbi: „Hoia teda. Ta on su sõber.“
„Kahekümne viienda augusti paiku satun uuesti Tartusse. Astun läbi,“ lubasin.
„Selleks ajaks olen tagasi. Võiks midagi ette võtta,“ pakkus Magnus erilise entusiasmita.
Käisin kursaõel külas.
„Nüüd on läbi,“ ütles kursaõde, keda vaevas armuvalu. „Pidime temaga „Rock Summeril“ kohtuma, aga see jäi ära. Ma tahaksin talle nii õudselt helistada, aga pole mingit põhjust. Oma aadressi unustasin ka millegipärast andmata. Telefoni mul ei ole. Kõige rohkem kardan, et võib-olla see ei tähenda midagi. Tal pidi olema väga palju tüdrukuid. Iga kord, kui mu sõbranna teda kuskil näeb, on tal uus tüdruk kaasas. Ja üldse tundub kogu see lugu nii perspektiivitu. Tema on Tallinnas, mina Tartus. Meid lahutab 185 kilomeetrit.“
Kõnealune noormees elas koos vanematega kolmetoalises korteris ja oli pere ainus laps. Käis töö tõttu tihti välismaal ja tundis põhjalikult rokkmuusikat.
„Ühel mu sõbrannal on sama lugu,“ jätkas kursaõde. „Mees töötab Tallinnas ja ütleb sõbrannale sageli, et tal on kiire, palju tööd ja nii edasi. Nüüd sõbranna kardab, et tal on keegi teine. Aga tema teeb kõik, et meest siiski kätte saada. See on kestnud niimoodi juba poolteist aastat. Samasugune ebakindel olukord. Vahel paistab, nagu mees hooliks, teinekord on arusaamatult ükskõikne. Mulle tundub aga, et nende suhted pole siiamaani eriti intiimsed. Mees lihtsalt ei…“
Kui ta mehe nime ütles, selgus, et tegu on Klausi kursusekaaslasega.
„Ta on teinud kõik, mis võimalik,“ kirjeldas kursaõde kõnealuse naisterahva rasket olukorda. „Elab vanematega kahetoalises korteris ja loomulikult tahab sealt ära.“
Instinktiivne tegutsemine, mõtlesin. Soov iga hinna eest pesa luua, suhteid „seadustada“. Filoloogid erinesid füüsikutest selle poolest, et püüdsid kõige külge riputada keerulisi tagamaid ja psühholoogilisi sügavusi, mis mehelesaamist kuigivõrd ei lihtsustanud.
„Millega tegeled ka?“ küsisin Vladimirilt, ehkki nägin väga hästi, et ta valmistub ära sõitma.
„Lähen seitsmese rongiga,“ ütles ta.
Jooga kuuldes ei saanud me rohkem rääkida.
654 – tühjad riiulid ja aknalaual mõned Säga asjad, pool leiba, suitsupakk… Rõdul endiselt meie mittetöötav külmkapp. Võtsin uue „Horisondi“ ja süvenesin sellesse. Väljas oli hakanud sadama. Kohver pakitud, heitsin veel viimase pilgu 644. Vladimiri kapi uksed olid lahti, hall pintsak rippus riidepuul, lips samuti. Ukse juures põrandal valendas paberilipakas. Vladimiri rongipilet.
Laevaga tikutops oli mul juba kohvris. Valge puri, oranþ taevas. Panin rongipileti taskusse ja lahkusin teenurgale hääletama.
„Kuhu ilus tüdruk nii hilja sõidab?“ küsis keskealine hästiriietatud mees aktsendiga.
„Tallinna.“
„Mis õnn seal Tallinnas siis ootamas on?“
Oskasin selle peale ainult õlgu kehitada. „Te ei ela Eestis?“ täheldasin.
„Ei.“
„Soomes?“
„Rootsis. Mu vanemad on muidugi eestlased. Kuidas sa aru said, et ma siin ei ela?“ küsis mees mind ebameeldivalt sinatades. „Mulle on öeldud, et mu eesti keel on täiesti puhas.“
„Kes te elukutselt olete?“
„Insener. Kas sul on sinna Tallinna jõudmisega ikka väga kiire?“
„Ikka.“
„Kui minul on hea ja sinul on hea, miks me ei võiks siis õhtut koos veeta?“
Mis „sina“ ma sulle olen, imestasin juba mitmendat korda, aga valju häälega ütlesin: „Mida te sellega täpsemalt mõtlete?“
Insener pööras auto teelt kõrvale ja peatus: „Arutame seda asja.“
„Võib-olla arutame teine kord,“ lubasin, et mehest