elutuppa laua kuuele,“ ütles ema mulle. Isa võttis viinad külmast. Serviis toodi kapist lagedale. Pühkisin tolmused nõud üle. Lauale ilmusid salatikausid ja praevaagnad.
Slavorzky istus minu vastas teisel pool lauda. Tema kõrval oli ta lapsepõlvesõber Oskar, tähelepanuväärselt ilus noormees. „Tal on mulle suur mõju olnud,“ sosistas Slavorzky. Oskar elas pealinnas ning käis kodukandis harva. Slavorzky vanemad pakkusid talle teineteise võidu sünnipäevaroogi.
Isa alustas endise kolhoosipartorgina varsti meestejuttu. „Kas sa piiblit oled lugenud?“ küsis ta Oskarilt, kes noogutas mõtlikult. Süütasin suitsu. Slavorzky isa sirutas käe, et mul sigaretti suust tõmmata. Pöörasin pea ära ja tegin suitsu rahulikult lõpuni. Ema sõi hea isuga ja poisid pahvisid oma paberosse. Vanemad läksid magama ja Slavorzky hakkas Oskariga täiesti legaalselt viina viskama. „Poisid tulevad homme,“ ütles ta minu üllatuseks. Poole öö ajal ronis ta voodisse ja küsis: „Kas ka sinule tundub, et ma olen skisofreenik?“
„Ei tundu,“ arvasin, omamata mingit ettekujutust skisofreeniku käitumisest või mõttemaailmast.
Vanemad tulid kööki, kui oodatavatele külalistele võileibu tegin, ega öelnud midagi. Oli hämar: köögiaken paistis väikese helendava ruuduna, seinad olid tumedad. Esimestena saabusid Ivo ja Anu, ulatades Slavorzkyle roosikimbu ja kringli. Kutsikas kilas esikus.
„Su koer pissis mulle jala peale ja tal on kirbud!“ teatas Anu rõõmsalt.
„Maaelu on tore,“ nentis Ivo. Tamur tammus uksel, justkui häbenedes edasi astuda. Keegi ei jõudnud veel juttu alustada, kui koputamata sisenesid kaks nahktagis meest. Slavorzky läks nendega õue ja oli veerand tundi ära, tormas seejärel tuppa, otsis midagi, pöörates kõik riiulid pahupidi, ja kadus. Ema istus apaatselt köögis. Slavorzky naasis närvilisena ja kõndis mitu tiiru mööda tuba.
„Rahustasin nad maha, aga see ei olnud kerge,“ ütles ta, nagu sõltuks sellest midagi meie kõigi elus. Keegi ei mõistnud midagi kosta.
„Kus Vladimir on?“ küsis Slavorzky ühtäkki.
„Läks Tallinna õppima,“ ütles Tamur, „käib nüüd Tallinna Polütehnikumis. Mingi side, raadio või televisiooniga seotud ala.“
„ „Side. Raadio. Televisioon“ on ajakiri,“ täpsustas Ivo.
„Ükskõik… Vladimir sai elu esimese stipi. 50 rubla kuus. Veel pole kätte saanud. Aga ta ütles, et kui raha käes, tuleb ta kohe Tartusse seda maha jooma. Lennukiga.“
„Nii et Vladimirit võib Tallinnas kohata?“ küsisin.
„See pidi olema täielik algkool. Vladimir ütles, et kui kusagil suitsu tegemas tabatakse, tuleb skandaal,“ kostis Tamur. „Muide, Jooga ei tee enam sigadusi. Ta on nüüd käsist-jalust seotud usuühinguga „Elu Sõna“. Laskis end Anne kanalis ristida ja lõpetas joomise.“
„Kuidas teil endil läheb?“
„Mina olen värske lapsevanem,“ ütles Tamur.
„Meie elame erakas. Mina otsustasin minna majandusteaduskonda,“ ütles Anu. „Kus sa ise töötad?“
„Kunstikoolis. Esimest kuud. Modellina.“
Tekkinud vaikuse katkestas šampanjapudeli avamise heli, kuigi ma ei olnud välja öelnud sõna „aktimodell“.
Anu näol peegeldus šokk.
Mõnel teisel samuti. „Palju sulle selle eest makstakse? Kuus viiskümmend rubla ikka saad? Kindlasti annavad ainult 25,“ muigas Ivo.
Rohkem sellest ei räägitud. Mängisin arvutil hasardita paar „Wizardit“. Siis tahtis Tamur teada:
„Filoloog, kas sa tunnistad lõpmatust?“
„Olen nõus enam-vähem kõike tunnistama,“ ütlesin.
„Juuakse sellepärast, et kaotada barjääre,“ targutas Tamur. „Et me saaksime üksteisele öelda kõike, mis meil hinge peal on. Inimese olemus jääb purjus olles täpselt samaks kui kainena. Ja üldse, ära pane Ivot tähele.“
„Sa oled moralist,“ ütlesin nelja silma all Tamurile, kes ei olnud rahul mu uue töökohaga.
„Mis mõttes? Sest mina annan teile eetilised standardid, mille järgi käia? Karl on suurem moralist, ja te mõlemad olete ühtemoodi ebastabiilsed inimesed.“
„Kas sa ei tahaks praegu viieteistaastane olla?“ küsis ta järsku.
Raputasin veendunult pead.
„Nojaa. Võib-olla tõesti,“ meenus Tamurile mu elukäik. „Minul ei olnud õnnetu lapsepõlv. No isa napsitas vahel, aga siis hakkas autoraha koguma ja jättis joomise maha.“
„Ja sinu praegune abielu?“
„Jah. Praegune. Ma saan vihjest aru. Naisel – mis ongi kõige kurvem – on teatud kujutlus, milline peaks olema õige abielu. On põhimõtted. Väga suur autoriteet on talle tema ema, pedagoog. Mu naine on täiskarsklane ja tal on kogu aeg minust kahju, kui ma sõpradega õlut joon. Tema ei lubaks endale iial mingit abiellu mittemahtuvat tegu. Põhimõtte pärast. Kõik peab olema nagu teistel.“
Ivo oli Anu tagatuppa magama jätnud ja tuli meie juurde, käigu pealt pluusinööpe kinni pusides. Tamur ja Ivo hakkasid võidu anekdoote rääkima, otsekui püüdes nukraks muutunud Slavorzkyt lõbustada. Istusin märkamatult voodinurgas.
„Triinu, ega sa ei tahaks meile võileibu teha?“ küsis Ivo.
Hakkasin meeleldi perenaiseks, sest olin Ivo nalju ühikas juba küllalt kuulnud.
„Kas olen üleliigne?“ oletasin köögist hunniku võileibadega poiste juurde jõudes. „Ikkagi kolm vana sõpra.“
„Ära nüüd põe,“ ütles Ivo. „Muuseas, miks sul selline soeng on? Sa oled nagu Mordaunt raamatust „Kakskümmend aastat hiljem“. Ma kujutan Mordaunti ette täpselt niisugusena, nagu sina oma soenguga praegu välja näed.“
Olin lasknud lõigata endale poisipea. See ei olnud moes. Kanti pikki, enamasti lokitud juukseid.
„Ei, mulle see soeng lausa meeldib,“ arvas Tamur.
„Mis su perekonnanimi õieti on?“ küsis Ivo minult. „Imelik, aga ma ei teagi.“
„Miks me ei võiks rääkida millestki, mis ka mind huvitaks – isegi kui see teid ei huvita?“
„Aktsepteerin alati, kui inimene kõneleb sellest, mis teda huvitab. Ainult sellest peakski rääkima.“
Jutt libises neljakümne kirjale, rahvarindele, Eesti Kongressile ja muudele poliitilistele moenähtustele. Poole kõrvaga kuulsin Ivo lausekatket: „…nagu mõni aktimodell.“ Kohv sai otsa ja me läksime Slavorzkyga kööki uut tegema.
Slavorzky oli ärritatud.
„Kutsikad ei tea, mis nad teevad! Kui nad on pidamatud, pole nende koht toas! Muide, kui Imbi ja Valdur sinu modellindusest kuulsid, oli neil üsna tähelepanuväärne ilme.“ Slavorzky pidas silmas kahte külakooli klassikaaslast, kes olid samuti oma vaikiva kohalolekuga sünnipäeva kaunistanud. „Jah, küla peal võidakse sellest üsna korralik kõlakas kokku keerutada. Mis jõuab varsti teadagi kuhu. Mille kaudu on võimalik mulle ebameeldivusi valmistada. See pole etteheide, vaid lihtsalt sedastus. Ma lausa imetlen sinu etteastet.“
„Mis sa teed, kui jutt sinu vanemateni ulatub?“ küsisin surmtõsiselt, nagu ootaksin vastust: „Põgenen kodunt.“
Slavorzky ei suutnud asja huumoriga võtta.
„Kavatsen kindlalt ümber lükata. Kõike annab naljana serveerida.“
Tema meelest oli mul ainult üks elu – see, mille kohta tema teadis kõike.
Kogu see sünnipäev hakkas mind tüütama. Kohv läks keema. Lonkisime tuppa ja vaikisime äraootavalt.
„Tamur, kuule, äkki sa oled nii hea ja tuletad mulle teinekord mõningaid momente tänasest