meie jutuajamisest?”
Dexter noogutas.
“Ma tahtsin sind ainult aidata. Tegin, kuidas parem oleks.”
No on alles lurjus!
“Sa arvad alati, et tead, kuidas paremini teha, kuid ei küsi seda kunagi minult!” kähvas ta tigedalt ja kiirustas oma kabinetti, et asjad kokku panna ja koju minna.
“Roberta!.. Berty!” hüüatas Dexter, kuid naine isegi ei pöördunud ringi.
Tundus, et mitte miski ei suuda talle enam head tuju tagasi anda. Kui Berty juba kodus oli, lebas ta diivanil sooja teki all ja mõtles oma olukorra üle järele. Ootamatult tuli ta järeldusele, et kui sõit Austraaliasse ära jäi, võib ta hakata tegelema oma tütre kasvatamisega, niiöelda perekonna rüppe tagasi pöörduda.
Aga õilsad mõtted ja ahvatlused käivad ikka käsikäes. Õhtul sai ta elektronpostiga kirja, mille sisu tundus huvitav. See oli lihtsalt saatuse kingitus!
Kaks aastat tagasi oli ta asunud kirjavahetusse Minnesota ülikooli Duluthi osakonna amatöörastronoomide klubiga. Klubi liikmed tegelesid iseseisvalt meteoriitide otsimisega ja pöördusid nende keskuse poole abi saamiseks, misjärel Berty neile kasulikke õpetusi jagama hakkas. Kuid seekord ei olnud kiri mitte noortelt, vaid selle oli allkirjastanud keegi missis Hoff ülikooli juhtkonnast.
Kiiresti, ridu vahele jättes, luges Berty kirja läbi:
Austatud miss Rain!
Pöördun Teie poole meie ülikooli juures tegutseva astronoomiaklubi liikmete palvel. Mõnede osalistega olete juba tuttav. Nad püstitasid ülesande leida kauges minevikus kukkunud meteoriit, mida meenutatakse ühes vanas indiaani legendis. Kunagi, pea nelikümmend aastat tagasi otsis seda üks klubi asutajatest, meie vana juhataja Clive Melly, kuid ta ei leidnud seda…
Siis otsustasidki entusiastlikud noored, et ehk neil õnnestub see meteoriit leida ja tuhandeaastane saladus lahendada… Nüüd on “kosmosepõgenik” neil käes. Meie üliõpilane Ethan Holder, kes hiljuti klubi juhatajaks valiti, arvab, et leitud meteoriidi uurimine oleks kõige parem usaldada just Teile. Kui Te saaksite seda teha, oleks see meie jaoks suur õnnestumine.
Ethan Holder – loomulikult! See on üks nendest üliõpilastest, kellega nad kirjavahetuses olid.
Ta jäi mõttesse.
Miks mitte sõita?
See on ainus reaalne võimalus olukorda muuta. Ja mis siis, et Duluth – metsik provints? Töö on töö, see aitab üleelatut unustada.
Veel samal õhtul helistas Berty professor Wansbergile ja palus anda kaks nädalat väga huvitava uuringu jaoks. Neid sõnu lausudes pidi ta peaaegu nutma puhkema.
Ta ei imestanud sugugi, et ülemus nii kergesti nõustus ja pakkus pealegi veel tööalase komandeeringu vormistamise võimalust.
2. peatükk
EILE, ENNE KIRJA SAAMIST, oli Berty tahtnud väikese Yvonne’i koju tuua – öiseid ülalolekuid ei ole enam ette näha, ta tuleb koju õigel ajal. Kuid sõit Duluthi sundis sellest plaanist loobuma. Oli veel üks võimalus – võtta Yvonne endaga kaasa. Kuid see mõte ajas hirmu nahka. Kas ta suudab võrdselt pühendada tähelepanu tütrele ja tööle?
Suhtumine töösse saab olla ainult tõsine – isiklikud asjaolud ei tohiks segada. Seda seisukohta oli ta järginud kogu oma teadliku elu. Kuigi viimasel paaril kuul olid pähe tulnud taolised mõtted, et ta ei käitu nagu “tõeline” ema. Et last ei tohi karjäärile ohvriks tuua ja see ainult tundub nii, nagu ei saaks viia kokku võimatut – seda peab õppima ja siis tundub keeruline lihtne.
Kuid õppida – see ei tähenda kohe keerisesse viskumist… Mis siis, kui ta sellega hakkama ei saa? Olla hea ema ja samas ebaõnnestuda oma töös – on see väljapääs? Ei, las Yvonne elab pealegi veel natuke aega vanaema ja vanaisa juures.
Ainus, mida Berty praegu tahtis, oli oma tütart näha. Sellepärast otsustas ta enne ärasõitu vanemate juurest läbi sõita. Hommikust söönud, laadis ta asjad autosse ja keeras garaažist välja. Aia taga ta peatus, pööras end ringi ja heitis pilgu majale. Ta ei olnud seda kunagi armastanud – see oli kahe inimese jaoks liiga suur.
Berty vaatas kütuse näidikut. Tuleb tankida. Ees seisis vähemalt neljakümnemiiline teekond.
Vanemate maja nähes sukeldus Roberta Rain mälestustesse. Ka praegu, kui vaevu hakkas paistma liivakivist laotud aed ja selle taga maja, tundis ta end selle Bertyna, kes vaheajaks koolist koju tuli. Kodus ootas mugavus ja rahu, armastatud tuba, kus ta võis üksinduses olla nii kaua kui soovis, sest pärast elu ülikoolilinnakus nautis ta esialgu vaikust.
Vendadel oli selleks ajaks juba oma pere – neil oli Bertyga liiga suur vanusevahe. Ja vanemate lõputu armastus, kui nii võib öelda, langes kõik temale. Polnud vaja muretseda isegi selle pärast, kus ja mida süüa – ema hoolitses toidu eest, nii et kui Berty kooli tagasi pöördus, oli ta alati tolli või rohkemgi keskkohalt juurde võtnud.
Seda meenutanud, ta naeratas – tuli meelde, kuidas ta siis seda üle elas, kui figuur senistest raamidest oli väljunud! Pisarad ja tõotus suu plaasterdada, mis küll kunagi ei täitunud. Kuid siis tundus talle, et sellest sõltub kõik tema elus. Aga mõiste “kõik” alla mahtus ka tutvumine potentsiaalse kavaleriga. Loomulikult tahtis Berty vahel sama suurepärane välja näha nagu tütarlapsed klantskaantega ajakirjades, kuid nüüdseks oli ta ammu jätnud hüvasti illusioonidega oma keha suhtes.
Kuid tema emal, missis Rainil, oli õnnestunud vanusele vaatamata ennast kogu aeg toonuses hoida. Kui Berty teda millegi pärast kadestas, siis oli see just see. Sellepärast, vaevu emaga lävel kohtudes, ei saanud Berty seda valjusti mainimata jätta, kui hea ema välja näeb.
“Keerlen nagu orav rattas, kus siin veel juurde võtta?” naeratas missis Rain ja suudles tütart.
Trepilt kostis pisikeste jalgade tatsumist ja halli jooksis Yvonne. Südame tardudes märkas Berty seda, mida ta ei olnud märganud varem, kui oli põnni puhkepäevadeks ära viinud.
Tütar oli muutunud – pisut pikemaks veninud ja nägu kaotanud beebilikud jooned. Juuksed olid punutud kahte patsi, lühikeste juustega oli ta palju rohkem sarnanenud poisiga.
Mõelda vaid, mõtles Berty, viimastel nädalatel ma justkui ei märganud midagi. Mis viimastel nädalatel! Sellest oli möödunud neli kuud, kui ta esimest korda tütre terveks nädalaks vanemate juurde jättis.
“Emme!” kiljatas Yvonne ja hüppas ema embusesse. “Kas tulid mind äla viima?”
Sellest rõõmuhõiskest pööras sees kõik pahupidi. Tütart emmates ja vaevu nuttu tagasi hoides vaatas Berty emale otsa. Missis Raini pilk oli mõistev, ta ei vajanud sõnu.
“Yvett, pisike, kõike ei saa nii kiiresti,” ütles missis Rain. “Me ju leppisime kokku viie kuu suhtes, aga praegu on ainult neli läinud. Emmel on veel neli nädalat varuks. Või isegi viis.”
“Mina saan ka valsti neli! Üks-kaks-kolm-neliviis!..” loendas Yvonne sõrmedel ja oleks nagu oma üleelamised unustanud. “Emme, vaata, ma oskan numbleid lugeda!”
Ja ta näitas, kuidas ta kümneni loendada oskab.
“Me näitame emmele veel palju, kui ta uuesti tuleb…”
Missis Rain võttis lapselapse sülle.
Berty vaatas tänulikult emale otsa. Nüüd polnud enam kahtlustki – ta võib rahuliku südamega pisikese vanemate juurde jätta.
Kuid siiski jäi miski hinge kripeldama. Mõelda vaid – ta vajas vaid kahte nädalat. Mitte kuud – ta ei hakka seda aega ootama. Ta tuleb Yvonne’ile järele kohe pärast Duluthi. Ja ega need kaks nädalat enam midagi otsusta, aga kui raske on tunnistada, et oled reetur.
Nad läksid võõrastetuppa ja istusid diivanile. Kasutades seda, et Yvonne’i köitsid kaasatoodud mänguasjad, võis Berty pärast kahetunnist autosõitu oma väsinud jalad välja sirutada.
“Emm, see on viimane kord. Ma luban,” sosistas ta.
“Missis