ole mõtet temaga riidu minna,” ohkas Berty, meenutades missis Covatcheki talumatut iseloomu. “Kuigi tal ei maksaks oma nina võõrasse ellu toppida.”
“Oma elu pole, siis topibki.”
Alles nüüd taipas Berty, et pole siiani isa näinud.
“Muide, kus isa on?”
“Tal paluti kedagi valves asendada, nii et täna sa teda ei näe.”
Mister Rain töötas kohalikus elektrijaamas ja öised vahetused ei olnud haruldased. Bertyle meenus, kui kannatamatult ta alati isa tagasi oli oodanud. Kodus oli just nagu midagi puudu, kui teda ei olnud. Hommikuti ärkas ta alati rõõmsalt, kui isa Ford õue sisse sõitis, ettevaatliku rehvisahina ja vaikselt uriseva mootoriga, just nagu soovides mitte kedagi majas äratada.
Berty tundis südametunnistuse torget. Tema vanemad olid alati tema kõrval…
“Anna talle minu eest musi.”
Ta surus end vastu ema õlga, too embas teda ja suudles laubale.
Märgates, et armastuse pidu võib temata toimuda, viskas pisike Yvonne mänguasjad käest ja lipanud diivanini, ronis täiskasvanute juurde. Tema tillukesed põlved ja küünarnukid ei andnud armu, kuid ema ja vanaema võtsid ta hea meelega oma sekka. Varsti Yvonne uinus ja missis Rain sai tütrega rahulikult vestelda. Ta rääkis sellest, kuidas pisike tema järele igatseb ja kuidas isa muretseb. Andis teada kõigist kodustest muredest. Seejärel lõi pahviks küsimusega, mille esitas ilma igasuguse üleminekuta:
“Kuidas sul tööl läheb?”
“Kõik on korras, emm, ära muretse,” lausus Berty mõningase pingega.
Kõige vähem tahtis ta, et ema hakkaks üksikasju uurima. Valetada poleks tahtnud.
Tundub, et missis Rain mõistis seda suurepäraselt, sest ta lausus ühe fraasi, mis kaalus üles mitusada manitsust.
“Roberta, mina, isa ja Yvonne usume sinusse.”
“Aitäh, ema!”
Nad kallistasid teineteist.
Varsti saabus aeg lahkuda. Berty sakutas pisikest Yvonne’i, kõditas teda ja selle mõlemale mõnusa tegevuse juures tunnistas, et sõidab nüüd ära.
Tundus, et pisike hakkab otsekohe nutma, kuid missis Rain suutis, nagu ta ütles, “pisarate purskkaevu” vältida. Ta võttis Yvonne’ilt lubaduse, et ema tagasitulekuks valmistab ta temale mingi üllatuse…
Õhtuks jõudis Berty Green Baysse, kattes vahemaa Chicagost vähem kui kolme tunniga. Minnesotasse oleks olnud võimalik saada ka lühemat teed pidi, kuid Berty eelistas sõita just piki Suur järvistut – et nautida selle kallaste ilu.
Green Bays, seal, kus tee läände keerab, kasutas Berty hetke puhkamiseks ja peatas auto trassi parklas.
Kevad oli alles alanud ja ilm ei olnud veel päris soe, puhus selline tuul, mille puhangud olid nii tugevad, et auto mõnikord lausa rappus. Kuid see ei seganud Bertyt hindamast suurepärast vaadet järvele.
Lõplikult unest ärganud loodus, kaldani ulatuvad mäed, mis alles hiljuti olid olnud lumega kaetud, rohetasid värskelt. Vee kohal keerlesid tegusalt ja karjusid midagi omas keeles linnud. Ka järv ise avaldas muljet oma majesteetliku rangusega. Bertyle tundus, et tema ees ei ole lihtsalt mingi mageveekogu, vaid tõeline ääretu meri. Tänu pikale udusele horisondile tekkis just niisugune mulje.
See, et ma seda ilu üksinda vaatan, polegi nii hull, mõtles Berty. Õnnetus on pigem selles, et mul ei ole sellest suurepärasest vaatepildist mitte kellelegi jutustada, pole kellegagi muljeid jagada nii, et sind ei peetaks romantiliselt häälestatud lollikeseks.
Vaadates läbi klaasi seda vaimustavat ürgse looduse ilu, puhkes Berty nutma…
Roberta Raini isiklik õnnetus seisnes selles, et tema laps oli spontaanse, tormilise, üürikese armastuse vili. Saatuse pilkeks osutus tema südame kallimaks mees, kes polnud piisavalt mehine selleks, et jääda ühe naise kõrvale pikkadeks aastateks, rääkimata isaduse tunnistamisest. Elades üle pettumuse, ei tahtnud Berty teda isegi mitte meenutada, rääkimata siis veel horisondi taha kadunud issi otsingutest. Alguses aitasid vanemad, seejärel hakkas ta ise üsna korralikult teenima, et end sõltumatuna tunda. Oli küll veel üks mees, kuid tema ei suutnud Berty südant üles soojendada.
Varsti viis saatus teda kokku Dexteriga. Pisut aega püüdis mees talle külge lüüa, kuid andis varsti alla, kuna kohtas kord kõrvetada saanud Berty külma vastupanu. Kuid samas õnnestus neil säilitada vastastikune sõbralikkus. Aga ükskord, pärast ettevõtte pidu, kui Dexter Bertyt koju saatma pakkus, tuli neil välja banaalne seks – esikus, omaenese riietel.
Kuigi see suhe kestis, polnud see sugugi romantiline, pigem oli see “kiirabi” – ilma prelüüdi ja kestvate õrnusteta. See oli lihtsalt ihu vajadus siis, kui üksindus oli täiesti ära küpsetanud. Midagi muud Berty nendelt harvadelt kohtumistelt ei oodanudki. Dexter oli kinnine, ettearvamatu ja ebakindel. Kui Berty püüdis teda ette kujutada mehe ja pereisa rollis, lõppes see teda haaranud hüsteerilise naeruga. Kusjuures üsna sageli Dexteri juuresolekul. Kuid sellistel hetkedel ei kiirustanud ta seda mehele selgitama – miks inimest solvata?
Oli raske tunnistada, et võimalus niimoodi üksinduses elu ära elada oli väga suur. Kuni Berty oli tööga hõivatud, ei pööranud ta sellele suuremat tähelepanu. Kuid tasus eile õhtul tööl ebameeldivustega rinda pista, kui probleem asetus tema ette uue jõuga.
Teda piinas ka mitte eriti täpne arusaam sellest, mida ta tegema peaks. Jah, on mõte hakata tegelema uurimistööga – aga kui tõsiseks see osutub? Vaevalt see Minnesota meteoriit kuigi huvipakkuv on. Kui tema otsingutest peaaegu pool sajandit tagasi keelduti, tähendab, ta pole erilist teaduslikku huvi esile kutsunud. Kui väga ta ka poleks tahtnud oma tõsiseltvõetavust professor Wansbergile tõestada. Kui veab, siis jätta kolleegid pika ninaga. Kuid tegelikult pole see mitte midagi muud kui enesepettus.
Mitte midagi ta kellelegi ei tõesta ja kedagi pika ninaga ei jäta.
Kas mitte tagasi pöörduda? Kui praegu teele välja sõita, on poole miili pärast tagasipööre – kolme tunni pärast oleks ta Chicagos tagasi… Ja homme, nagu poleks midagi olnudki, taas tööl.
Hakkan tegelema rutiinse tööga, täitma võõraid käske, tegema nägu, et kõik on parimas korras. Imetlema professor Wansbergi. Koos Dexteriga rõõmustama, et saab töötada sellise juhendamise all…
Kuid vaevalt jõudis Berty meenutada Dexterit, kui enneaegsest tagasipöördumisest polnud enam juttugi. Kaks nädalat mitte näha tema lõusta ja teda mitte kuulda – kas see pole siis rõõm?
Ta käivitas otsustavalt auto ja sõitis välja teele. Tagasipöörde märgist mööda kihutades ta isegi ei vaadanud selle poole.
3. peatükk
“NIISIIS, MISSIS PIMEN, te räägite, et teid rööviti just eesmärgiga…”
Michael Bow köhatas, teadmata, kas tal endal tasub neid sõnu lausuda.
Missis Pimen, haiglaselt kollaka näo ja allalangenud põskedega vanem naine, vaatas teda kavalalt ja lõpetas tema poolt alustatud mõtte.
“Jah, just sel eesmärgil irvitati minu üle. Seksuaalne kontakt! Te tahtsite seda öelda,” lausus ta.
Michael vaatas naise ees laual lebavat diktofoni. Las lindistab, kurat temaga! Ta pole elus, ei punasta. Michael ei kahelnud enam, et mammi on pisut napakas. Ja faasinihe on tal seksuaalsel alusel.
“Nad panid mind laua peale… Noh, loomulikult, kui seda lauaks võib nimetada. Ikkagi, teate, neil oli kosmoselaev…” jätkas missis Pimen. “Ma tahtsin ise riidest lahti võtta, kuid nemad nõudsid…”
Michael tegi näo, nagu kuulaks. Tegelikult oleks ta väga tahtnud ära minna. Kuid sellisel juhul ei jää naise poolt solvang tulemata.
“Kas te kuulate mind?”
“Ja-jah, missis Pimen,” noogutas Michael ja vaatas talle uuesti