Legendi lävel. Carrie Croft

Michael Bow. Kas tunnete teda?”

      “Tundub, et olen kuulnud,” vastas Berty.

      “Ärge muretsege. Kui kõik hästi läheb, otsime meteoriidi paari nädalaga üles ja siis võtame teiega uuesti ühendust.”

      “Nädalaga?!”

      Berty hüppas isegi toolilt püsti.

      “Ütlesite just, et täna-homme!”

      “Noh, ma nii… näitlikult!”

      Berty võttis uuesti istet.

      Tänu Sami kaardile jõudis Berty umbes kahekümne minuti pärast Holderite maja juurde.

      Kui ta kella helistas, kostis majast naisterahva summutatud hääl:

      “Oodake üks hetk, kohe avan!”

      Hetk venis päris pikaks. Berty mõtles juba, et ta on ära unustatud, ja kavatses veel kord helistada, kui lävele ilmus naisterahvas. Pisut vanem kui keskealine, esimesel pilgul tüüpiline koduperenaine – kodukitli peal põll, juuksed kuklal krunnis. Vaevalt oli ta ukse avanud, kui tänavale paiskus isuäratav toidulõhn. Isegi käterätikut ei olnud ta maha jätnud. Oma viga märgates heitis ta selle üle õla.

      “Vabandust, et pidite nii kaua ootama. Kartsin, et pirukas kõrbeb ära.”

      Berty esitles end.

      “Oi, teie siis oletegi Roberta Rain!”

      Perenaine tuli lävele.

      “Ethan rääkis mulle teist! Mina olen tema ema. Oih, tulge ometi sisse!”

      Missis Holder rääkis nii soojalt, et tema sõnad mõjusid Berty hingele nagu palsam. Vähemalt keegi rõõmustab siiralt tema tuleku üle.

      Perenaine kallistas Bertyt emalikult ja sundis majja sisenema.

      “Ainult et Ethanit pole! Ta läks ära, sest talle tuli üks tähtis külaline,” kandis missis Holder ette. “Ta tahab osaleda nende ekspeditsioonis. Noormehed otsivad iidset meteoriiti, tõsi küll, seni pole neil veel edu olnud. Ethan oli viimasel ajal nii liimist lahti. Ei leidnud kuidagi endale asu. Muidugi, ta oleks tahtnud jätkata otsinguid, millega oli tegelenud juba tema vanaisa, minu isa. Kunagi jutustan ma teile temast. Ma nii pabistan poja pärast… Ja kui ei oleks olnud Michael Baum…”

      “Michael Bowd,” parandas Berty.

      “Tõsi jah! Kogu aeg ajan perekonnanimesid segamini. Kas te tunnete teda?” küsis perenaine rõõmsalt. “Ta peatus pisut aega meil. Ütlen teile saladuskatte all – olen täiesti kindel, et ta on poissmees! Kuigi ta ei soovi sellest rääkida. Ja milline veetlev mees! Ehkki ise ta sellest suuremat ei pea. Ta meeldib teile kindlasti, küll näete.”

      Berty püüdis kinni tema läbitungiva pilgu. Tundus, et kohe lisab perenaine: teie, kallike, pole vist samuti abielus, olen selles täiesti kindel!

      Kuid õnneks vahetas missis Holder teemat.

      “Nad sõitsid Ethaniga varustust ostma. Varem Ethan Michael Bowd muidugi ei tundnud,” paristas perenaine, “kuid selgus, et Michael tunneb Clive Mellyt, too aga helistas Ethanile ja ütles, et tema juurde tuleb üks inimene. Kas te Clive Mellyt tunnete?” Lakkamatu jutuvada saatel juhatas ta Berty kööki, pani laua taha istuma ja laotas laiali teejoomiseks vajalikud nõud.

      “Ta saabus täna hommikul. Jättis oma tütre minu juurde, ise aga läks asju ajama. Tema, see Michael,” täpsustas missis Holder. “Aga teie vist tahate samuti nendega ühineda? Sest kui ma ei eksi, tegelete te meteoriitide uurimisega, kas pole nii? Ethan rääkis mulle. Tal pole minu ees saladusi, nii hea poiss!”

      Berty kuulas kannatlikult. Perenaise monoloogile ei suutnud ta sõnakestki vahele poetada. Samal ajal oli missis Holder jõudnud külmkapist välja võtta puuviljamagustoidu, šokolaadikreemi, pliidilt värske piruka ja käterätikuga kaetud punutud korvist väljanägemiselt väga isuäratavad saiakesed. Ta lõikas piruka lahti. Lõhnas nii meeldivalt, et Bertyl hakkas lausa suu vett jooksma.

      Laotanud külakosti laual laiali, hüüdis missis Holder valjusti:

      “Jessica! Tule kööki!”

      Mõne minuti pärast, kui Berty oli juba ühe saiakese jõudnud ära süüa ja pirukatükki sihtis, kuuldusid trepilt sammud ja tuppa jooksis umbes kümneaastane tüdruk. Punaste juustega, väga sümpaatne ja armas. Lävel jäi ta seisma, pööramata pilku Bertylt.

      “See on Roberta Rain. Ta tunneb su isa!” lausus missis Holder tüdruku poole pöördudes. “Aga see on Jessica!”

      Sel hetkel ei olnud Berty enam nii kindel, et Michael Bow’ nimi talle midagi ütleb.

      “Ma tean vaid sinu isa nime, isiklikult pole me kunagi kohtunud,” ütles ta, mõistes, et pole vaja tüdrukule valetada.

      “Aga teie olete vist seesama Roberta Rain?” naeratas Jessica. “Michael tunneb teid ka!”

      “Jah?”

      Bertyt hämmastas, et laps tema nime teab. Ja mida tähendab – seesama? Jessica naeratas talle ja istus tema kõrvale. Berty püüdis, et tema vastunaeratus väga hapu ei oleks. Kuigi pelgalt pilguheit tüdrukule võis tuju rõõmsaks teha.

      Helises telefon ja pärast lühikest vestlust teatas missis Holder, et Ethan ja Michael jäävad kauemaks.

      “Neil on veel mingid asjaajamised. Õhtuks tulevad. Kas olete end kusagil sisse seadnud?” küsis ta Bertylt.

      “Veel mitte.”

      “Jääge meile. Ruumi jätkub. Sellest ajast, kui vanemad lapsed kodust lahkusid, on siin täielik tühjus. Isegi Ethan, noorim, on rohkem koolis ja oma rännakutel…”

      5. peatükk

      EHKKI BERTY OLI VÄSINUD, ei mallanud ta ideaalselt tehtud voodile heita, sest ei suutnud ikka veel uskuda, et tal on võimalik sellistes kodustes tingimustes ööbida. See tundus nii harjumatu – harilikult olid tema käsutuses hotellitoad. Ka töötada tuli kindla päevakorra järgi… Praegu aga oli kõik nii määramatu.