See on tõeliselt vaba elu. Te ei saa saavutada rahu iseendaga, kui teil ei ole teie vabadust.“
„Mis teid seal Eestis kinni hoiab?“ sekkus Atahualpa. „Töö? Kool? Sõbrad? Aga meil siin Peruus on tõeline elukool. Teate, mis see on, eks? Elukool. Me oleme nagu perekond! Teie seal Euroopas, suured individualistid, nagu te olete, teie seal mõtlete ainult endale. Aga meie siin Peruus hoiame kokku. Te ei kujuta ettegi, kuidas me üksteist hoiame – meie, tänavakunstnikud. Meist saavad tõelised vennad ja õed. Teeme sellest reisist teie jaoks midagi, mis jääb alatiseks teie elu kõige ägedamaks elamuseks. Lähme!“
Atahualpa tõstis selle peale klaasi ja lausus pidulikult: „Para pachamama!“
Meie Noraga ei saanud päris täpselt aru, mida ta selle ketšuakeelse sõnaga mõtles, aga lõime klaasid kokku ja rüüpasime Peruu õlut.
Mõni tund tagasi olin olnud täielikus masenduses nende tobedate varastatud asjade pärast. Ja nüüd istusid minu ees kaks indiaanipoissi, suled juustes, ning rääkisid sellest, kuidas muuta see reis olemasolevate vahenditega unelmaks. Või vähemalt millekski hoopis teistsuguseks. Mul oli tunne, nagu nad püüaksid vedada meid kuhugi teise maailma. Mitte siia sellesse Lõuna-Ameerikasse, mida mina olen näinud ja ette kujutanud, vaid kuhugi mujale. Oma allesjäänud dollaritega ei veaks me läbi. Isegi ratsionaalne pool minust sai aru, et vajasime muutust.
Võib-olla tõesti. Võib-olla peakski proovima. Võib-olla pidigi meie reis selliseks kujunema – selliseks, nagu elu siin tegelikult on.
Rüüpasime veel mõned klaasid, suitsetasime veel. Igavikulised kurvastuse tunnid olid möödas ja korraga tundus meid ees ootav veelgi igavikulisem. „Salud para pachamama!“ Me jõime veel. Me naersime veel.
Nende jutt hakkas vist juba leierkasti meetodil korduma. Ikka ja jälle rääkisid nad tõelisest Lõuna-Ameerika palgest, vabadusest, õnnest, looduslähedusest ja headest inimestest, kes seda elustiili kaunistavad.
Aga Atahualpa nägu hakkas moonduma.
Huuh! Kas ma kujutasin seda endale ette? Ta tõesti moondus. Tema põskedele tekkisid vertikaalsed jooned, ta kulmud tõmbusid kortsu ning kissis silmi ümbritses tume vari. Külmpunase suu nurgad vajusid alla. Ta nokats oli kuklasse libisenud ning selle alt paistis kiilanev pealagi. Ta naeris korraga ja kõvasti, kuid väsis paar sekundit hiljem ära ning muutus tagasi surmtõsiseks. Tema näkku tõusis mingi vastik jõle irve, mis ei saanud kuuluda heale inimesele. Minu vastas istus ühtäkki sünge monstrum, kes õõtsutas end laua taga rahutult ette ja taha. Ta haaras tormilise liigutusega klaasi, jõi selle põhjani ning kallas endale uue.
Ma pidin seda endale ette kujutama. See pidi olema vaid minu kujutlusvõime siin selle tuules kõikuva tuhmi lambipirni valguses.
Tundus, et Atahualpa on purjus. Kui olime andnud neile kaks põsemusi nagu siinkandis kombeks, taarusid poisid trepist alla. Lehvitasime läbi rõdu metallväravate, kui nad kadusid kottpimedale tänavale. Kaldasse sõitsid pimeduses sümmeetrilises mustris helendavad lained. Rand oli tühi ja tume. Hotellis valitses kõle vaikus.
Öösel libises mul palavuses vähkremisest lina madratsilt maha. Meie hotell oli nii verivärske, et põrand oli lihtsalt valatud tsemendist, vannitoa laes rippus juhtmeots ning madratsitelt polnud kilekattedki eemaldatud. Me ei saanud oma sealoleku lõpuni teada, mis on selle hotelli nimi. Olime vist ka ainsad külastajad. Kiletatud madrats kleepus mu põlenud keha külge. Esimene öö Peruus. Kipitas rämedalt.
Nora
Õhtu. Meid ootasid härrad politseinikud ja investigeerimisprotsess. Pidasin nende plaani mõnevõrra rumalaks. Nii väikses külas peaks iga pätt hästi teadma, milline kohalik konstaabel välja näeb. Ja kui mitte, siis mingi action-filmi keskele ei tahtnud ma ka sattuda. Frida oli muidugi endiselt vaimustuses: „Me peame seda proovima. Me peame oma töö, meie kontaktid tagasi saama. Peame kõiki võimalusi kasutama ja seda ei tohi nii lihtsalt katki jätta. Mina kavatsen lõpuni võidelda.“
Ta toppis mu kotti tualettpaberist nutsaku, viskas sinna vahele paar seebikarpi, hambapasta ja kivikesi. Keeldusin kotti kandmast. Frida kahmas selle mu käest ja käratas midagi pahaselt.
Pimedal tänaval politseijaoskonna ees ootasid meid kaks tugevat meest – seesama paksuke ja seesama laiaõlgne jurakas. Nad olid oma sinised mundrid vahetanud igapäevariiete vastu.
„Kui veab, tuleb varas välja,“ rääkisid politseinikud, kui ranna poole jalutasime. „Ja siis me krabame ta kinni.“
Paksuke avas kavala irvega oma kõhukoti, millest vaatas vastu läikiv revolver.
„Kas see on laetud?“ pärisin.
„No muidugi,“ muheles ta uhkelt.
„Teen selle ainult Frida pärast kaasa,“ pomisesin endamisi.
„Ära muretse, võta seda kui eksperimenti,“ vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja seletas õhinal edasi: “See on meie ainus võimalus meie asjad tagasi saada! Nad ütlesid, et kohalikel pättidel tavaliselt ei ole relvi, aga meil on püstol.“
„See on täiesti mõõ-ttee-ee-tuu-uu, Frida. Mõttetu. Ja ohtlik.“
„Me lähme investigeerima, Nora. Investigeerima,“ ajas ta mulle jäärapäiselt vastu.
Ma olin endiselt skeptiline. Jalutasime ranna suunas. Ma ei näinud ei merepiiri ega põõsaid. Kuulsin vaid aeglast ja rahulikku kohinat.
„Kujutagem ette, et oleme tavalised turistid, kes on öisele rannale jalutama tulnud,“ õpetas politseiülem ja hakkas minuga vestlema. Tema rääkis ja mina püüdsin tema lausetest aru saada nagu ikka. Tundsin ta vänget lõhna. See oli odav odekolonn, tõenäoliselt parim tema riiulilt. Ta irve oli diplomaatiline, kuid ta kehakeeles väljendus vaid üks. Kindlasti ei olnud see soov öösel pätte taga ajada. Ta tüüris mind kiiremini jalutama kui Frida ja see vastik paks mees.
„Nora!“ hüüdis Frida kusagilt kaugusest. Vaatasin selja taha. Paksukese näol paistis jälle seesama irve, mida alguses pidasin ametikohustuste juurde kuuluvaks kahjutundenaeratuseks. Alles nüüd tajusin selles lihalikkust. Ta kergitas oma pükse ja patsutas vöökotis lebavale revolvrile. Ma tundsin kannatamatust Frida hääles. Ta püüdis meeleheitlikult enda ja paksukese sammu kiirendada, et meile järele jõuda. Šerif minu kõrval lisas sammule kiirust.
„Kui kaua te reisite?“ püüdis politseiülem mu tähelepanu võita.
„Veel paar kuud.“ Vaatasin seda öeldes Frida poole.
„Ja kuidas sulle seni Peruu on meeldinud?“
Need küsimused ajasid mind juba oksendama. „Kust sa pärit oled? Mis su nimi on? Kui kaua sa siin riigis viibid? Ja kuidas sulle siin seni meeldinud on?“ Vandusin endale, et ühel päeval teen visiitkaardi, kus on stampvestluse esimesele kümnele küsimusele vastused kirjas. Siis annaksin need välja, käsiksin sealsamas läbi lugeda ja pärast tüütut infovahetust võiksime rääkida millestki intrigeerivamast, kas või elust enesest.
„Kaks päeva ja üks rööv. Hästi on meeldinud.“ Eneseiroonia oli minu trump raskustest ülesaamiseks. Mees naeris mu vastuse peale. Aga mitte ei muianud korraks, nagu selline vastus oleks väärinud, vaid naeris pikalt ja ülepaisutatult. Sellist naeru naerdakse siis, kui tahetakse huvitatuna näida, aga ei osata õigel hetkel lõpetada.
„Nora!“ hüüdis mu selja tagant juba veel kaugemalt kumisev hääl. Meid oldi juba paarikesteks eraldatud. Kaks hästisöönud Peruu politseinikku kahe petetud idaeurooplasega. Seda oli vastik vaadata. Seisatasime ja ootasime neid järele.
„Siin see toimuski,“ hüüdis Frida meile.
Me olime jälle selles hirmsas kohas, kus Frida oli päev varem liivale pikali lükatud ja kus mina seisin kivisambana. Olin kohas, mida ma nii väga soovisin unustada, ja nüüd seisin seal jälle. Meeste, relvade ja ohutundega. Vaatasin pimeda tühjuse poole. Ta võis praegugi siin põõsastes luusida. Jälgida iga meie liigutust. Varitseda oma saaki. Ootasin, et varas tuleks meid ründama, siis jälle lootsin, et me teda kunagi enam ei näe.
„Ja sinna varas põgenes, sealt võttis