käivadki? Püüdsin endale sisendada rahulikku meelt, aga salamisi jälgisin kiivalt meie ümber toimuvat. Peaasi, et keegi ei näeks.
Sama äkki, nagu ta mu juurde astus, otsustas ta ka edasi liikuda.
„Okei, õhtul räägime. Naudi kraami!“ lausus ta muretult, raputades oma lõhkistelt teksastelt liiva.
Püüdsin varjata oma kohmetust ja naeratasin talle. Ta vaatas mulle tähendusrikkalt silma ja kadus koos pikajuukselise indiaanlasega, kes juba mõnda aega siin paaniflööti mängis. See kõik käis liiga kiiresti. Piilusin ettevaatlikult särgi alla. Kanep mis kanep.
Kui Nora külapoest veepudeliga tagasi ilmus, istus mu kõrval juba järgmine mees. Ta selgitas mulle parasjagu ladusas inglise keeles filtri nelja funktsiooni. See oli Chuck Iisraelist. Tema on mees, keda võikski nimetada elukutseliseks seljakotiränduriks. Chuck üüris oma kaks maja Iisraelis välja ja nüüd elab sellest teisel pool Atlandi ookeani väga hästi ära. Lai naeratus päevast päeva näol.
Chuck oli silmanurgast kogu situatsiooni väikse hipiga jälginud. Nüüd arvas, et saab abiks olla.
„Kõigepealt pead vaatama, et kraam oleks puhas igasugustest seemnetest ja suurematest otsadest. Seejärel paned selle paberile, täpselt nii, et oleks ühtlaselt. Ja filter! Filtril on neli funktsiooni, teate. Esiteks see on hea baas, millelt rullida. Teiseks, see jahutab. See on eriti oluline pikemate joint’ide puhul, mis on juba mõnda aega põlenud. Mida pikem pläru, seda pikem filter, eks ole. Kolmandaks, see takistab puru suhu lendamist. Ja viimaseks, filter ei lase ka sõrmedel kõrvetada saada. Sellest on hea kinni hoida, käest kätte edasi anda ja…“
Chuck rääkis sellise entusiasmiga nagu mõni andunud pedagoog. Ta võis anda step-by-step-tunni, kuidas keerata ideaalset joint’i. Tema oli noorena olnud see, kes kõige rajumatel rokk-kontserditel aitas kogu sõpruskonda. Chuck suutis rullida ka üleüldise kaose tingimustes. Ta oli ekspert ja ta teadis seda.
Nüüd hoidis ta käes joint’i, mis oli rullitud tagurpidise paberiga.
„Jätke meelde, tüdrukud, et üldiselt tasub Peruus suitsetada varjatud kohas. Näiteks hotellis. Aga see rand siin on paradiis. See on nagu omaette maailm, kus ei kehti need reeglid mis Mancoras või mujal Peruus.“
Ta tõmbas tikust tuld. Liivaribal külitas veel mõni seltskond noori. Nüüd alles märkasin, et nad kõik tegid seda, mida meiegi.
Jalutasime koos Ray ja tema venna Rogeriga mööda künklikke tänavaid, kuigi tänavaks neid teid nimetada oleks ilmselge ülepakkumine. Roger naeris laialt ja viipas käega kord ühele, kord teisele poole.
„See maja siin on minu venna oma,“ näitas ta rohekaks võõbatud hurtsikut. „Aga seal üleval tornis elab üks minu õdedest. Nad tahtsid mehega ehitada midagi ennenägematut,“ rääkis Roger rahuloleval toonil. Meie ees seisis kahekümne meetri kõrgune valgest kivist toru, mille otsa oli ehitatud paaritoaline majake. See kõlkus seal üleval nagu linnupuur. Ja iga kord pidi koju ronima mööda toru jooksvaid metallist sangu, mis pidid töötama nagu redel.
„Näe, need seal liivakastis on minu vennalapsed. Ja see naine seal on ühe teise venna naine. Pärast lähme nende rannamajja,“ jätkas Roger. „See on mu kolmanda venna maja… mu vanaisa pood… mu vanima venna baar… mu onu kass… Tere, kulla õetitake,“ tõstis ta lõpuks tänaval roomava lapse endale sülle. Ma ei saanud enam aru – kui palju tal neid vendi ja õdesid siis on?
Roger muigas.
„Kokku on meid seitseteist.“ Ilmselt oli ta juba harjunud selliste reaktsioonidega. Aga meie polnud selliste numbritega harjunud.
„See… See tähendab siis ju, et… et müts maha su isa ees! Seitseteist. On alles mees…“
„Jaa, ta oli vinge mees.“
„Ja naine?“
„Neid on mitmeid. Kõige esimesel oli viis last. Tema on ka kõige austatum naine. Siis nad lahutasid. Järgmiselt naiselt sai ta veel neli last. Seejärel viimase kahe lapsega paralleelselt tegi ta küla peale veel kolm last. Niisiis kokku juba kaksteist. Seejärel abiellus ta kolmandat korda, sai temalt kolm last. Viimaks abiellus ta ka minu emaga.“
„Keeruline,“ naersime Noraga. „Ja mitmes sina siis oled?“
„Noh,“ muutus Roger kuidagi rõõmsalt kohmakaks ja heitis parastava pilgu Ray poole. „Ray, tema ongi noorim. Ja mina olen kohe järgmine.“
„Ja kõigil su õdedel-vendadel on nüüdseks juba oma perekonnad, pojad ja tütred?“
„Jah, on küll. Näed, jälle õelapsed mängivad naabripoisiga.“
„Ja siin külas on umbes 150 inimest… On alles mees, see su isa.“ Mõttes arvutasin: 17 pluss 17 ja nende lapsed ja…
Järsku keerasime sisse ühest madalast uksest, mida kattis pruun pleekinud riie. Madalas tolmuses ruumis seisis kolm metallist jalgadega lauda. Nad kõik tundusid ühtmoodi tolmused, nagu poleks selles baaris aastaid käidud. Ray joonistas lauale näpuga ühe kriipsujuku ja vedas selle kõrvale spiraali. Seejärel andis mammile kilekotiga kaasa toodud kala, mida too meile küpsetama hakkas. Seltskond inimesi ühines meiega.
Nora
„Frida…“ näitas Ray näpuga veidi kohkunud tüdruku poole. „…ja Nora. Neist saavad alates tänasest käsitöölised.“ Hipid plaksutasid ja patsutasid meile õlgadele. Tundus, nagu tähendaks iga ümber veendud inimene väikest võitu kapitalismi üle. „Käsitöölise elu on parim võimalikest,“ hüüdis üks julgustavalt.
„Me õpetame teid kõiksuguseid mustreid punuma.“
„Jah, alguses teete lihtsaid ja siis keerulisemaid asju.“
„Me pidutseme igal õhtul, alati mängib keegi trumme ja laulame.“
„See, tüdrukud, on tõeline vabadus. Me teeme seda, mida tahame, siis, kui tahame ja kus tahame!“
„Me loome iseenda reaalsuse!“
Nad hüüdsid erutunult neid loosungeid. Lasin pilgul ümber laua käia. Nad olid kõik mustade pikkade juustega või rastapatsidega ja iga viimane kui üks vaatas meid „tere tulemast koju“ – pilguga. Kuid siis nad ei viitsinud enam aeglaselt hispaaniakeelseid sõnu välja hääldada ja hakkasid omavahel vadistama.
„Aga Atahualpa?“ uuris keegi Raylt.
„Ta ei saanud raha kokku. Tänaseks polnud veel piisavalt. Pidi õhtul järele tulema.“
Lauale ilmus suur viieliitrine plastist värviämber, mis oli täidetud häguse joogiga. Mis asi see veel on, küsisin pilguga. Frida tõusis korraks toolilt, vaatas üle ämbriääre selle sisu ja vajus pettunult toolile.
„Nooh?“
„Mingi jube kollane plöga.“
„See on chicha,“ teatas Roger.
Tundus, et tegemist oli siiski millegi joodavaga, mitte mõne pesuvedelikutünniga. Selle kõrval lebas poolitatud kookosest mustritega kruus. Roger tõstis kruusi vedelikku täis ja ulatas mulle:
„Esimene sõõm viska põrandale.“
Vaatasin maha. Tsemendist valatud põrand oli tolmune. „Siia, maha, lihtsalt kallangi?“
„Jaa-jaa. Kalla julgelt, Pachamama tahab ka juua.“
Olin seda nime juba kusagilt varem kuulnud. Ta pidavat head tööd tegema, meenutasin endamisi. Aga miks ometi põrandale?
„Pachamama on meile andnud nii palju. Ta tahab ka vastu saada.“
Ray luges mu pilgust arusaamatust. Ta võttis kookose mu käest, soristas märjukest põrandale, nii et see vastu pladises, ja andis mulle pooliku kruusi tagasi.
„Pachamama, vaata, Nora, on kõikjal meie ümber. Tema on see rand ja kõrb ja toit.“
Ühesõnaga religioosne hullus, tegin kiired järeldused, kuid sellegipoolest järgisin pingsalt enda ümber toimuvat.
Roger