ilmset rahulolu, kui nägi mind sel moel erutumas.
Märkmiku kaanele oli joonistatud musta tindiga kaks väikest tüdrukut, kes hõljuvad rõõmsalt kumera maapinna kohal, millele on nimeks antud Lõuna-Ameerika. Vaikides lappasin märkmiku näruseid lehekülgi. Lehtede vahelt paistsid silma tegemata asjade nimekiri enne reisi, sõprade soovitud kingituste nimekiri, nende telefoninumbrid ja aadressid, kuhu postkaarte saata.
„Minu asjad…“ ütlesin millegipärast pettumusega. See oli lihtsalt suvaline märkmik emotsioonitu infoga. Ma ei vajanud enam midagi sellest.
„Aga arvutit ikka ei saanud, jah?“ küsis Nora juba rohkem hasardist kui siirast huvist.
„Kahjuks jah, arvutid on siin kuum kaup. Tõenäoliselt on see koos fotoaparaadi ja pleieriga juba ammu Lima mustal turul. Võib-olla leiate sealt üles,“ pakkus paksuke.
Ja siis äkki meenus mulle midagi. „Aga meie arvuti on akuta ju täiesti kasutu!“ sosistasin.
„Jaa!“ kähises Nora poolsosinal vastu.
Korraga tõusime plasttoolidelt, mis eraldi meie tuleku puhuks kabinetti toodi, piirasime politseiniku laua ümber ja kukkusime käte vehkides selgitama. Peas kõik sumises.
„See arvuti, mille varas enda kätte sai, on ainult üks pool sellest,“ seletasin tormiliselt. Paksuke kohkus meie äkilisest agressiivsusest, aga jäi siis meid teraselt vaatama, püüdes mõista, mida me talle oma vigases hispaania keeles räägime.
„See arvuti koosneb kahest osast. Üks on arvuti, mis ära varastati, aga teine… noh… teine annab energiat ja läheb siia teise arvuti külge.“
Ma nägin tohutul kombel vaeva, et paksukesele süsteem selgeks teha. Katsusin ilmekalt õhku joonistada, kuidas pihuarvuti on ühendatud suure arvutiga, mis seisis politseiniku laual ja oli parajasti välja lülitatud.
„Ja kui arvuti energiat ei saa,“ jätkasin, „siis see ei tööta. Varas ei saa sellega midagi teha.“
„See on väga vana mudel,“ lisas Nora. „Ma ei usu, et siit Peruust seda teist poolt leiab.“
„See arvuti on kasutu!“ hüüdsime jahmunud politseinikule ühest suust. „Ka-su-tu!“
Nora
„Teate, tüdrukud, Lima mustalt turult saab kõike.“ Mõtlesin, et kui ta peaks veel kunagi ütlema „teate, tüdrukud“, siis ma saan eriti tigedaks.
„Teate, tüdrukud, see ei ole neile müümise juures takistuseks.“ Ta ikka pidi lauset niimoodi alustama.
„Üks variant on veel.“ Ta oli meid juba nii üles sütitanud, et meie keeldumine tundus võimatu. „Ma tean üht meest. Ta teeb nende röövlitega vahel koostööd. Ma ütlesin talle, et teie jaoks on see väga oluline. Ta ütles, et…“ Politseinik võttis endale lühikese pausi, justkui otsiks sõnu: „…et 100 dollari eest on ta nõus selle arvuti teile tagasi tooma.“
Vaatasime Fridaga nõutult üksteisele otsa. Ma ei teadnud, kas need andmed seal arvutis väärisidki seda hinda. Alates röövimise hetkest oli kõik muutunud ja meie obsessioon oma asju tagasi saada tundus kohati naeruväärne. Frida vaatas mulle küsivalt otsa.
„Või noh, kui väga meil seda infot siin hipikommuunis üldse vaja on?“ uurisin Fridalt, aga Frida jäärapäine veendumus ei lubanud tal alla anda. Ta võttis tagataskust 100 soli ja viskas selle politseiniku lauale: „See on meie viimane pakkumine. Ühtlasi ka viimane raha. Võtke või jätke. Täna õhtul läheme Limasse. Kui selleks ajaks ei ole arvuti meie käes, teeme lõpparve.“ Ta käitus viimaseid päevi arvesse võttes väga tasakaalukalt ja otsusekindlalt. See oli hea otsus. „Kas leidsite meie asjad?“ ütles Frida nüüd üpris külmalt. Olime seda juba liiga palju küsinud ja paksukese lihalikku naeratust liiga mitmeid kordi talunud. Vahepeal oli möödunud päev. Kui olukord polnud kriitiline, siis Frida oma kõnet enam viisakustega ei hellitanud. Olime üpris kindlad, et ka seekord ei oota meid ees paks politseinik meie arvutiga. Taas olime sunnitud kuulama ta värvikaid kirjeldusi seiklustest underground-maailmas, kus ta rusikatega meie vara taga ajas. Kõik, mis ta rääkis, kõlas nagu action’it täis stseen mõnest kehvast Hollywoodi filmist. Ometi ulatas ta muinasjutu lõpuks meile minu rullikeeratud sajasolise.
„Liiga vähe,“ ütles ta tõsiselt ja raputas kaastundlikult pead.
„Hea küll, unustame selle asja. Me sõidame ära Limasse.“ Frida ei püüdnud enam isegi mitte sõbralik olla. Tal olid nüüd uued sõbrad.
„Kas te tulete varsti tagasi? Meil on veel seal kuumaveeallikates käimata.“
Frida hakkas peaaegu et parastavalt naerma. Umbes sellist naeru, mis ütles, et ‘kas sa, lollike, tõesti arvad, et ma mingile röövlitega sõbrunevale valelikule lihaahnele politseile maksan 100 soli ja siis tulen veel kuhugi allikatesse kaasa… ei iial!’.
„Me tuleme ja läheme siis, kui süda ihkab,“ vastasin talle fridalikult keerutades ja hipide veendumusi korrates. „Suur tänu abi eest. Oleme teie töö eest väga tänulikud. Oleme palju õppinud,“ tänasin teda veel ukse pealt, kui oma matkakotte selga tõstsime ja bussijaama poole lahkusime.
Atahualpa ootas meid juba teepervel. Tal oli käes kolm punast piletit. Õhtul kell seitse pidime Lima poole sõitma.
„Ray sai ka pileti kätte?“
„Ei, Ray ei tule. Me läheme kolmekesi.“
Mis mõttes Ray ei tule? Tema oli see, kes põhilised sütituskõned pidas. Tema veenis meid, et peame oma elu muutma ja käsitöölisteks hakkama. Tema kirjeldas, millised pidustused meid ees ootavad, kuidas me üürime väikese hüti, elame seal neljakesi ja punume ehteid. Nüüd ta aga ei tulegi.
„Ma ei tea, miks, aga ta mõtles ümber. Sõbrad, meie ikka lähme, eks?“
Õhus oli korraks tunda ebamugavust. See tähendas, et Atahualpa oli lõplikult meiega seotud. Nüüd jagasime vastutust üksteise ees ja meie kolme vahel. Põgeneda ei olnud enam kuhugi.
„Meie ikka lähme, muidugi,“ ütlesin ebalevalt.
„Olete valmis?“ Tahtsin olla valmis. Surusin alla mälestuse Atahualpa vahel esile tungivast varjuküljest ja keskendusin nüüd vaid eesootavale. Tsementpõrand oli veel päikesest kuum. Hoidsin süles kassi. Ta nimi oli Waira, ketšua keeles tuul. Ta liikus aga nagu kohmetunud karvakera, tuulest ei olnud mingit jälge. Me istusime seal ja punusime jälle. Vaatasin korraks pileteid: „Atahualpa, Frida, Nora. Mancora–Lima.“ Ees oli kakskümmend tundi bussisõitu ja elu käsitöölistena.
Frida
Limasse läksime turgude pärast. Lima turgudest käsitöölised ikka rääkisid. Millised paelad ja nöörid olid just kõige paremad ja kust saada omanäolisi kive ja karpe, mida ehetesse punuda? Sealt leidis kõike: traati, nõelu, tange ja kääre, pärleid ja nööpe. Olime terve tee Limasse erinevaid sõlmimistehnikaid katsetanud. Kõik erilised kujundid ja mustrid baseerusid vaid ühel võttel. Nööri tuli lihtsalt vastavalt vajadusele paremale või vasakule, üles või alla keerata ning soovi korral mitme sõlmega reljeefsemaks muuta. Alustasime käepaeladest ja kõrvarõngastest, kuni jõudsime kaelakeeni välja. Kaelakee pani käsitöölise proovile ja kui üks selline juba õnnestus, oli see kohe samm lähemale tõeliseks meistriks saamiseni. Piisas teadjapilgust kaelaehetele, et määrata käsitöölise tase. Kõige andekamate ehted olid kolmemõõtmelised eri tasanditega massiivsed tööd, mis katsid naise dekoltee.
Limas käisid kõik Peruu käsitöölised ikka nööre ostmas. Läbisõidul pandi mõneks ajaks ka oma stendid püsti. Nende nägemine oli ka hetk, mil mõistsime, et Atahualpa kunst seisis vaid kesisel kesktasemel.
Meie päevad kulgesid kindlatel tänavatel ja parkides, kuhu laotasime teiste käsitööliste kõrvale maha teki Atahualpa ehetega. Ise istusime kõrval ja õppisime punuma. Vaatasime enda kõrval istujate tööd ning ammutasime sealt inspiratsiooni. Kui me millegagi jälle hakkama ei saanud, raputas Atahualpa pead ja punus mõne raske koha meie eest. Ma arvan, et tegelikult oli ta meie tööga rahul.
Alguses