ma teen sulle massaaži?“ küsis Roger kohe. Ta oli korraga Nora seljas ning muidu nii vaikses ruumis kajas Nora sügav mõnuoie.
Õõtsusin laisalt võrkkiiges, tegin kivi ja jälgisin neid.
Juba nad suudlesid kirglikult selsamal letil, kus Roger oli äsja toorest kala lõikunud. Ja kus mina paar tundi tagasi purustasin jääd ja kuhu enne seda laotasime kõik oma kätega korjatud laimid. Nende mäng muutus järjest tulisemaks. Nora ajas jalad haisval letil harki ja Roger seisis nende vahel, end tugevalt tema vastu surudes.
Roger märkas, et vedelen endiselt võrkkiiges. Nora silus ta juukseid ja selgitas püüdlikus hispaania keeles: „Ta tahab vaadata. Ma loodan, et see pole probleem.“
Mees püüdis oma kohmetusest üle olla ja rabas Nora teatraalselt oma jõuliste käte vahele. Vaatas korra ringi, tundis siiski ebamugavust ja kustutas laes kõlkuva elektripirni. Jälgisin kahe musta silueti mänge, mis kulgesid ühes rütmis mere lainetusega.
Nora hingeldas ekstaasis, kui mees lükkas ta pikali ning kattis ta jalad suudlustega. Roger urises suudluste vahele komplimente. Nora kompis parema käega niisket kalaletti, millel vedeles terav kööginuga ja kuivakspigistatud laime.
Kaugel külatänaval hämara laternavalguse käes keeras üks koer teisele taha. Ühe maja uks avanes ja väsinud ilmega naine viskas neile ämbritäie vett kaela. Kiimased koerad jooksid ulgudes järgmise maja ette.
Nora
Mu pihu alla jäi kuivakspigistatud laim. Ma ei olnud end varem nii meeldivalt räpasena tundnud. Ta masseeris mind jälle, üle keha.
„Tienes hermosos pechos,“ vaatas ta mu keha. Ma ei kuulnud, mida ta ütles.
„Frida… Frida! Oled sa veel siin?“ hüüdsin ma pimeduse poole, samal ajal kui mu kaela suudeldi.
„Jaa, naudin mängu, mis on?“ sosistas ta mahedalt vastu.
„Kas sa said aru, mida ta ütles?“
„Et sul on ilusad rinnad.“
„Mida?“
„Et sul on ilusad rinnad!“
„Ahah, aitäh,“ ütlesin ma Fridale.
„Gracias,“ ütlesin ma kalamehele.
Ta haaras neist jälle. Ma lasin kuuldavale mõnukarjeid. Isegi Frida võrkkiiges tundis end kui kala letil. Lõpuks ometi olin jälle elust erutunud.
Frida
Olime oma topeltelu maskeraadiga juba harjuma hakanud. Suitsetasime hipidega rannaliival savu ning kirusime võmme, kummardasime vabadust ja nõudsime rahu. Siis tõusime püsti, surusime õdede-vendadega hüvastijätuks rusikad kokku, silusime särgid sirgeks ja sõitsime paadiga Mancora politseijaoskonda, kus nõudsime enesekindlalt selgitusi. Politseinikud muidugi süüdistasid kõiges halvas meie hipisid.
Tänaseks kutsusid nad meid jälle sinna.
„Vaata, mille ma endale punusin!“ Nora tõi kotipõhjast lagedale niidirulli ja selle otsas rippuva pooliku kõrvarõnga. „Ma teen neid kas või mustmiljon tükki, kui vaja, et ma selle ära õpiksin. Kuule, ja vaata seda veel!“ Ta tõstis jala üle vee kihutava paadi äärele. Pahkluud kägistas punane, ainult õrnalt lopergune kett.
„Lahe. Peame ikka Limast oma nöörid ja kivid ostma, et iseseisvat tööd alustada. Ma olen ristipunumises päris osav juba, muide.“
Minu tuules lendlevatest juustest langes dekolteele mitmeid niitidest patse, mis Atahualpa oli mulle pununud. Must pisarakujuline kivi nõjatus mu rinnale. Nora kõrvas rippus vikerkaarevärvides sulg. Mu kotis polnud midagi väärtuslikku ja mu kõht oli täis mahlasest kalast, mille küpsetasime lõkkel banaanilehel. Ma tundsin end silmi ereda päikse poole kissitades nii elusalt.
Paat randus. Hüppasime põlvini vette ja sumasime kaldale. Atahualpa oli meile mingid hipiseelikud hankinud ja nende alaosi kattis jäme soolarant, mis igakordsest vees sumamisest aina tugevamaks tõmbus. Olime veendunud, et oma elu muutes ei tohi teha kompromisse. Kui tahame olla rändurid Lõuna-Ameerikas, siis seda otsast lõpuni. Millegipärast arvasime, et soolaveest märjad seelikud muudavad meid rohkem hipideks.
„Tüdrukud, te olete täna kuidagi eriti lõbusas tujus,“ märkis kõhukas politseinikuhärra oma tühjas külmroheliste seintega kabinetis, kui olime temaga kümmekond minutit juttu ajanud. Mul polnud õrna aimugi, millest me rääkisime. Seletasime kordamööda midagi inimõigustest ja Peruu päikesest. Ühesõnaga, täiesti seosetut eufoorilist iba. Rannast aga vaikisime. Kuulujuttude järgi olevat see piirkonna suurim kanepipesa ja kurjategijate paradiis. Tõtt-öelda oli see ainuke rand, kus ma ei kartnud öösel üksi jalutada.
„Kas te olete midagi joonud?“ päris ta laia irvega.
Mis joonud, me olime ikka veel jumala pilves.
„Võtsime natukene veini,“ imiteerisin näppudega pooltühja pokaali ja kallutasin selle suule. Paksuke muheles, nii et ta ümmargune kõht võbises meie silme all nagu täispuhutud rannapall. Ja siis hakkas ta tüütu aeglusega rääkima, alustades juttu jälle kusagilt kaugelt:
„…sõitsin oma autoga natuke teisele poole.“ Ta viipas parema käega enda ette. „Ma tean, see on üks põhiline kant, kus kõiksugused pätid ja vargad liiguvad. Läksin esimese tuttava lurjuse juurde, haarasin tal kratist ja nõudsin: „Kus on asjad? Kus on? Sa tead küll, millest ma räägin. Paari päeva eest varastati kott. Need kaks naist on minu sõbrannad. Kus on asjad? Nad on väga tähtsad inimesed. Kui nad asju tagasi ei saa, tuleb rahvusvaheline skandaal. Rahvusvaheline!“ Pätt ei teadnud midagi. Vähemalt nii ta mulle väitis. Küsisin siis, kes teab. Mees näitas oma sõbra poole. Läksin sinna, haarasin tal rinnust ja nõudsin uuesti: „Kus on tüdrukute asjad? Kus on märkmik ja plaadid ja…?““
Tema aeglane jutustamisstiil ajas mu hulluks. Tahtsin sealt võimalikult kiiresti minema. Ja niikuinii ta valetas. Aga paksuke venitas ikka oma viimaseid silpe, mõtles hetke ja jätkas:
„Ütlesin talle, et need on minu sõbrannad! Klobisin teda natuke vastu nägu, aga ka see mees ei teadnud midagi. Andsin talle veel paar hoopi ja küsisin asjade järele, aga ei miskit.“
Politseinik näitas meile silmade särades ilmekalt ette, kuidas täpselt ta neid pätte klobis. Justkui peksaks ta kiirete rusikaringidega silmade kõrgusel rippuvat poksikotti. Ta oli endast tõelise kangelase maalinud ja ei saanud enam pidama:
„Olin juba lootust kaotamas ja mõtlesin kurvalt, et jälle oli üks asjatu väljasõit. Ja mida ma teile nüüd küll ütlen, jälle vedasin teid alt. Aga järsku… järsku! helises mu mobiiltelefon.“ Paksuke tõstis laualt korraks oma suure Nokia 5110, et me ikka teaksime, millest ta räägib.
„Võtsin vastu. Halloo!“
Paksuke asetas vaikiva mobiiltelefoni oma kõrva äärde ja näitas ette, kuidas kogu vestlus oli kulgenud. See kõik tundus mu kanepiaurusele mõistusele hirmus koomiline, aga püüdsin ennast talitseda.
„Mulle öeldi telefonis, et peaksin minema ühe rannapealse paadi juurde, mis on seal alati seisnud. Üks punase kirjaga paat. Siis kõne katkes. Mõtlesin, et vaatan, mis ma sealt leian. Kõndisin määratud paadi juurde. Suur hirm oli. Kõik teavad, et see on ohtlik koht. Vaatasin pidevalt paremale-vasakule ja käsi oli valmis püstolit haarama…“
Seejärel, nagu poolelt lauselt, tõusis politseinik püsti ja jalutas kabinetist välja.
„Said sa aru, millest ta rääkis?“ küsisin Noralt, kui mees oli ruumist läinud. Nora vaatas mulle eriti tüdinult otsa.
„Mitte väga. Ta oli käinud mingeid pätte üle kuulamas. Bla-blaa… Kuhu ta nüüd veel läks? Kaua me peame siin veel istuma?“
Pool minutit hiljem avanes uks. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Politseinik sisenes ruumi ja tal oli käes minu sinisest pluusist keeratud pamp, millest paistis välja CD-plaatide ümmargune karp. Need olid minult varastatud asjad. Ma ei saanud vist korraks hingata ja mingi jube särisev jutt läbis mu keha. Politseinik