meeste irveid. Ma olin kindel, et mingit röövlit nad seal tabada ei proovinudki.
Röövlit muidugi ka ei tulnud. Liikusime edasi-tagasi ja lõpuks võtsime kursi taas tulede suunas.
Politseiülem jäi seisma, kohendas liiva oma jalge all ja istus sinna maha, patsutades kohta enda kõrval. Suur osa suhtlusest toimus endiselt kehakeeles. Nüüd ta vist tahtis, et me kõik sinna maha istuksime. Politseiülem, mina, paksuke, Frida – just sellises järjekorras.
„Nora, lähme juba ära,“ ütles kärsitu Frida mulle eesti keeles.
„Täna on nii palju tähti taevas,“ ütles politseiülem mahedal häälel hispaania keeles.
„Kui sa oma asju veel kunagi näha tahad, peame viisakalt lahkuma. Kannata veel kümme minutit,“ vastasin Fridale nii rõõmsalt, kui sain, et jututeemat varjata.
„Tõesti kaunid tähed ja nii soe öö,“ sõnasin politseiülemale ja naeratasin.
„See paksuke sööb mind silmadega,“ hädaldas Frida.
„Augustiööd ongi meil sellised,“ muheles mees.
„Hoia distantsi, aga ole viisakas. Kohe varsti lähme,“ rahustasin Fridat.
„Oh, kui tore. Eestis on augustis juba nii vastikult külm.“ See oli kõige nõmedam lause, mis ma öelda suutsin. Eestis on igal ööl vastikult külm.
„Okei, kümme minutit veel, aga mitte rohkem,“ ütles Frida juba nii ärritunult, et lause sisu võis intonatsioonist aimata.
„Ma lähen toon siit baarist juua. Soovite ka midagi? Veini?“ tegi politseinik näo, et ei saanud midagi aru.
„Jah, võib küll.“
„Ei-ii!“ See kõlas Frida suust ainult minule arusaadavas keeles.
Hetk hiljem oli mees veiniklaaside ja õlledega tagasi. Ta istus maha. Ja hakkas meile rääkima kuumaveeallikatest, kuhu nad meid järgmiseks päevaks kutsuvad. Turske mees kirjeldas, kuidas allikatest voolab vett ja ümberringi lõhnavad lilled. Frida vastas ühesilbiliste sõnadega. Mina kiitsin hispaania keeles mehe ideid ja eesti keeles rahustasin Fridat. Ta oli oma veiniklaasi hetkega tühjaks kulistanud.
Samal hetkel, kui paksuke uute klaasidega tagasi jõudis, hüppas Frida järsku püsti ja hakkas pimeduse suunas minema.
„Kuhu sa nüüd lähed, Frida?!“ hüüdsin talle järele.
Võis näha, et tema pahameel ei olnud suunatud ei minule ega politseile, vaid tervele maailmale. Ta tormas kuhugi pimeduse suunas. Vabandasin politseinike ees, et vargus on ta stressi viinud.
Frida
Enne, kui jõudsin peas asjad selgeks mõelda, istusime rannas. Jõime Noraga valget veini, politseinikud panid õlut. Mind häiris, et olime justkui jagunenud paarideks. Nad on võmmid, kelle strateegia ei kandnud vilja. Nad on võmmid. Indiaanlased nimetaksid neid vaba maailma piirajateks.
Pärast esimest veiniklaasi rääkisid mehed juba mingitest kuumaveeallikatest. Millised suurepärased ideed, mõtlesin kibeda irooniaga. Mind oli äsja paljaks röövitud. Mind oli petetud. Olin tulnud Lõuna-Ameerikasse tutvuma nende kultuuri ja inimestega, aga minuga käitutakse sellisel moel – kõigepealt röövitakse ja siis räägitakse südant pahaks ajavat juttu. Saabus veiniklaas, aga lohutus sellest jäi tulemata. Nora ilmselt nautis šerifi tähelepanu. Ta kekutas naerda, puterdas püüdlikult hispaania keelt ja pidas aru uue veiniklaasi võtmise üle. Ma ei kannatanud enam sõnakestki nende võltsilt meeldida püüdvate politseinike suust. Tahtsin ära.
Tõusin püsti ja hakkasin astuma.
„Kuhu sa nüüd lähed, Frida?!“ hüüdis Nora. „Sa oled ikka täitsa arust ära, Frida. Sa riskid praegu oma eluga! Sa oled üksi! Öösel, Peruus!“
Aga mind see ei huvitanud. Mul oli täiesti ükskõik. Tuiskasin üle jaheda liivavälja linnatulede suunas.
Tänaval mängis kamp laiade pükste ja rastapatsidega noori džembesid ning osa keerutas tulekerasid. Kõik naersid, baarist kostis reggae-muusikat. Paari minuti tagant tõmbusid nad kõrvale, sest mööduv rekka nõudis teed. Mancora kulgeb mööda Pan-Ameerika maanteed, ühel pool Vaikne ookean, teisel tuhmkollane kivikõrb. Tundsin end siin nii palju paremini.
Ühest vähestest baaridest leidsin eest need, keda tegelikult otsisin – Atahualpa ja Ray.
Ka hommikul oli jälle Atahualpa see, kelle juurde Noraga lonkisime. Istusime tema palmi all, toitsime lutiga ta kassipoega ja punusime järjekordset nööri.
Jälle tuli Atahualpa mingi ettepanekuga välja. „Ma tean ühte head kohta, ühte väga head kohta. Seal saate rahulikult aja maha võtta ja unustada kõik rööviga seonduva. Frida, sa pead rahunema! Ja Nora, sina ka. Te olete nüüd meiega, kui te seda muidugi tahate. Kui te olete nõus lahti ütlema oma euroopalikest maneeridest, siis tutvustan teile tõelist Peruud. Aga ainult juhul, kui te selleks valmis olete,“ rääkis Atahualpa.
Tol hetkel tundus, et miski ei saanudki enam olla endine. Olime läbi kukkunud nendena, kes me olime varem.
„Teate, kus ma elan? Siit paari kilomeetri kaugusel ühes teises rannas. Igal hommikul tulen kalapaadiga Mancorasse. Me kõik tuleme, kõik käsitöölised. Seal külas, seal üleval, elab üks suur-suur perekond ja siis oleme seal meie, kõik Mancora käsitöölised. See seal on paradiis, see seal on minu perekond. Ma olen kindel, et teile meeldib seal väga. Kujutage ette, istume õhtuti lõkke ääres, suitsetame, mängime trummi ja vaatame tähti. Oi, Pachamama on seal teinud veel eriti imelist tööd.“
Ma ei hakanud pärima, kes täpselt seda imelist tööd ikka tegi. Tahtsin vaid sinna pääseda.
„Jaa!“ hüüdis Nora Atahualpale nii, nagu ta hüüab, kui ta millestki väga vaimustusse satub. See on madal, kähisev ja elektrit täis hääl.
„Jaa!“ hüüdis ta järgmisena mulle.
Atahualpa vilistas. „Sõber, tule siia,“ viibutas ta Ray poole, kes eemal oma leti taga traati painutas. Ray viskas töö kõrvale ja sörkis meie juurde.
„Chicas, kuidas läheb?“ See oli iga jumala kohtumise esimene lause.
„Kuule, Ray, kutsusin tüdrukud meie randa. Sa oled täna juba oma 300 soli teeninud, äkki sa viid nad ise ja ma liitun õhtul. Tead, mul on täna kehv päev – ainult 100,“ podises Atahualpa vaikselt Rayle.
Ja me läksimegi.
Ray viskas oma ehted ühte suurde kotti, tõstis selle õlale ja paar hingetõmmet hiljem jalutasime paadisadama poole. Oli keskpäev. Rand oli rahvast täis. Kõik surfasid. Kõik päevitasid nagu varemgi. Turistid rüüpasid tänavakohvikutes õlut. Veidi eemal kedagi tõenäoliselt rööviti. Aga minu jaoks oli see miraaž. Lapsed kilkasid mingi klaasseina taga. Nende naer jõudis minuni kuminana. See oli nagu mingi teine maailm. Kõik oli nii maaliline ja seisev ja möödus aegluubis. Mina olin publik.
Istusime sinisesse mootorpaati. Paadimees tõmbas selle vaevaliselt käima. Ruumi oli siin paarikümnele hipile, kuid keset päeva istusime seal vaid neljakesi. Soolane ookeanivesi pritsis valusate piiskadena näkku. Paat sõitis mööda rannikut, kus liivaluited kukkusid otse vette. Peale otsatu kõrbe ja veel otsatuma ookeani ei näinud me mõnikümmend minutit midagi.
„Kohe-kohe oleme kohal,“ ütles Ray juba mitmendat korda. Hetk varem ei näinud ma midagi, kuid äkitselt laius meie ees lahesopp. Päikese ja luidete varjumäng oli selle osavasti ära peitnud.
Kiljatasime Noraga täpselt ühel hetkel. Ka Ray nägu kiskus naerule. Ta ei olnud meid juba päevi rõõmsana näinud. Hüppasime paadist vette ja sumasime maismaani. Keset kõrbemägesid ja äralõigatud teid oli tõepoolest küla. Puuhurtsikutega, muldtänavate ja tolmus püherdavate lastega küla.
Kui olin rannaliival mõnikümmend minutit päevitanud, astus mu juurde väikest kasvu poiss. Räsitud olekule vaatamata mõjus ta kuidagi veetlevalt. Selline hipi, nagu nad kõik. Tumepruun silmapaar, terav lõug, kõhn kehaehitus, karvased rastapatsid – minu jaoks eksootika.