sobiksid. Ja kuidas oleks parem tutvustada kaupa prantsuse või saksa või briti naisele. Olime ühed vähesed, kes rääkisid ladusalt ka inglise keelt, mis hõlbustas suhtlemist Euroopa keskealiste paarikestega. Nemad tähendasid aga alati head kaupa. Kuigi tehnikalt jäime Atahualpa töödele tunduvalt alla, müüsid meie lihtsad ehted hästi. Nii hästi, et Atahualpa silmist võis aeg-ajalt välja lugeda kadedust. Lõpuks Atahualpa isegi ei viitsinud oma ehete juures istuda. Ta pigem kondas ringi, kohtus väidetavate sõpradega ja ajas väidetavalt asju.
„Astuge aga ligi, chica. Küsige kohe, kui soovite midagi teada,“ korrutas Atahualpa vahetpidamata mööda kõndivatele turistidele.
„Palju selle eest?“ mühatas blond helesinises seelikus näitsik ja viibutas näpuga ühe potisinise kaelakee kohal. Ta vaatas Atahualpat põlgliku pilguga.
„See on 35,“ ütles Atahualpa pikemalt mõtlemata. Kuigi tavaliselt sündisid tema tööde hinnad kohapeal, oskas ta seda osavalt varjata. Tüdruk kirtsutas nina.
„Ja see?“
Nüüd osutas ta näpuga siniste kividega oranži kaelaehte peale.
„See on kallim – 70. See kivi on türkiis, maksab enam.“ Atahualpa sai aru, et tüdruk ei olnud väga huvitatud. „See on kõik puhas käsitöö. Minu enda kätega tehtud. Olen pannud sinna oma energia. Terve see aeg, kui seda kaelakeed punusin, kujutasin ette, kuidas üks ilus tüdruk seda kunagi kandma hakkab. See sobib sulle nii hästi.“
Tüdruk tõstis kaelaehte näo kõrgusele ja vaatas seda umbusklikult. Atahualpa haaras kõrvalt laualt peegli, pani selle tüdrukuga vastakuti ning jätkas juttu:
„Kust sa pärit oled?“
„Rootsist,“ vastas neiu ükskõikselt ja sättis ehet endale kaela.
„Ja millal sa Peruusse tulid?“ püüdis Atahualpa veel jäist vestluspartnerit üles soojendada.
„Paar päeva tagasi. Teen Lõuna-Ameerika reisi kahe nädalaga. Kõigepealt Kolumbias kolm päeva, siis kolm päeva Peruus, kaks päeva Tšiilis, neli päeva Buenos Aireses…“ rääkis tüdruk ja viskas ehte ükskõikselt lauale. Iga kord, kui keegi ehte sel moel tagasi viskas, tundsin, kuidas alandav valu läbistas mu keha.
„Jaa, Kolumbia on hea. Ma ise olen põhja poolt, peamiselt peatun Mancoras, aga liigun pidevalt ringi,“ püüdis Atahualpa vestlust edasi viia.
Neiu ei olnud Kolumbias peale ranna ja hotellibasseini midagi näinud. Ta meenutas mulle meid endid mõnelt varasemalt reisilt. Aega, kui sättisime end kenas hotellitoas sitsiseelikusse, kammisime juuksed ning suundusime välja parimaid restorane otsima. Nii me igal õhtul jalutasime, samal ajal üleolevalt teepervel istuvatele käsitöölistele naeratades. Tavaliselt maandusime mõnda itaalia kohta, sest millegipärast tundus see kindlam valik kui kohalik köök.
„Et oled Rootsist, jah?“ segasin end vestlusse ja ütlesin püüdlikult paar rootsikeelset väljendit. Ta uuris hetkeks tähelepanelikumalt meid ümbritsevaid ehetehunnikuid, pikajuukselisi hipisid ja kogu seda melu Lima räpasevõitu tänavatel. Võib-olla oli see põhjamaine ühtsustunne, võib-olla hakkasid talle lihtsalt meie ehted meeldima.
„Teie teete neid ehteid?“ astus ta nüüd juba meie stendi juurde.
„Mhmh, kui meeldib mõni, annan naabri hinnaga,“ võtsin müügimehe ameti üle. Rootsi tüdruk ostis meilt kaelakee ja kõrvarõngad. Atahualpa ei müünud sel päeval enam midagi.
Meist vasakul istus tavaliselt keegi Juan, kes oli öösiti pillimängija. Ta oli ainuke sealt linnast, kes oli Atahualpat varem tundnud. Ta oli alati väga sõbralik ja vajadusel aitas meid.
„Tüdrukud, te paistate täna väsinud. Las ma teen teile kokalehtedest teed, hoiab hästi üleval,“ kõlas tema suust ühel hommikul pärast pikka ööd.
„Millest?“
„Kokalehtedest. Te ju teate ometi kokalehti.“
Tegime suured silmad.
„Te ei teagi? Ise veel reisite koos vana Atahualpaga. On alles indiaanlane, ei räägi teile isegi kokalehtedest! Kõik indiaanlased söövad kokalehti!“ naeris Juan.
„Näete, nendest tehakse kokaiini. Vaat sellised rohelised lehed.“ Ilmselt jahmusime Noraga mõlemad selle kokaiinijutu peale. Juan oli amüseeritud.
„Võib panna tee sisse või lihtsalt närida. Igapidi võib neid süüa. Hoiab teid tunde unetult ja peletab eemale nälga. Uskuge mind, pärast nende söömist hakkab parem.“ Juan puistas kuuma vee sisse neli kokalehte.
„See töötab nagu kokaiin siis?“
„Ärge muretsege, ma ei pane teile palju, ainult neli lehte. See ei tee midagi.“
„Ma ei tea. Võta üks vähemaks. Alustuseks piisab ehk kolmest küll.“
Mees naeris laginal. Meie Noraga nuusutasime teed ja vaatasime kõhklevalt teineteisele silma. Nina all seisis teetass kokaiini toormaterjaliga ja me ei suutnud otsustada, kas see on tõepoolest ohutu. Lonksasime aegamööda. Ootasime. Midagi ei juhtunud. Kuid see oli meie esimene kokkupuude kokataimega.
Juan rääkis meile lugusid sellest, kui oli õige ja hea hipide aeg. Hipid purjetasid omatehtud paatidega mööda Amazonast, suitsetasid päevast päeva ja elasid nagu tõelised looduslapsed. Elamiseks polnud praktiliselt raha vajagi. Neil oli alati oma lugu rõõmust või tragöödiast, mis neid taolise elu juurde tõi. Neil oli alati oma unistus – jõuda välja Venezuelasse, Argentinasse, Mehhikosse või koguni Indiasse, Aafrikasse, Euroopasse. Ma kujutasin ette, kuidas ka meie ühel päeval Amazonasel purjetame.
Raha oli meile nii palju häda kaela toonud, kuid ometi rääkisime sellest praegu rohkem kui varem. Iga taksosõit tuli täpselt kolmeks arvutada, iga õhtusöök sentide täpsusega kolmeks jagada. Minu märkmiku tagumine külg oli täis joonistatud kolonnides numbreid, mis tähistasid seda, kui palju keegi mulle võlgneb või palju pean kunagi kellelegi ise maksma. Iga kord, kui jälle oli vaja midagi osta, jooksid needsamad numbrid läbi mu pea.
„Oota, mina maksin hommikusöögi eest, sina ostsid kivikesed. Aga eilsest oli Atahualpa meile veel 14 soli sees,“ oli täiesti tavaline algus jutule, mis eelnes enne iga väljaminekut.
Ma olin selleks ajaks veendunud, et vähese rahaga saab siin maal hästi elada. Sellel veendumusel olid ka hipid. Aga miks see siis neile alati nii suureks pinnuks silmas oli?
Minu kõnekeelde lipsas märkamatult väljendeid: „Jälle see raha. Ma vihkan raha. Küll oleks hea, kui raha poleks olemas.“
Alguses tundus see naljakas, pisut hiljem veidi kulunud ning lõpuks võttis Atahualpa sõnast kinni.
„No kui sulle raha tõepoolest ei meeldi, siis palun väga, anna see mulle! Mul oleks küll rohkem raha vaja,“ torises Atahualpa, kui ületasime vanalinnas tänavat. Tema sõnad panid mind mõneks hetkeks tardunult seisma. Poleks uskunud, et Atahualpa suust midagi sellist kuulen.
See oli juba mitmes kord, kui rahateema meie vahel valusalt üles kerkis. Arvatavasti häiris teda meie kiire edu, noorus ja muretu meel. Ja muidugi need vilistavad ja hola-tavad kutid, kes valgele nahale igal sammul komplimente järele hõikusid.
Atahualpa hakkas mulle aga iga päevaga aina vähem meeldima. Mancoras oli ta meie õpetaja, isalik kaitsja ja kõikidele tuntud mees. Limas oli ta tühi koht. Ta jõi veel tihedamini ja rohkem kui enne. Vahel tuigerdas ta koju, purupurjus, ja ütles, et käis sõpradega pidutsemas. Tõenäoliselt jõi ta üksinda kuni baarist väljaviskamiseni. Siis vaarus majaseinte najal tagasi hotellituppa. Sellistel puhkudel istus ta voodile minu ja Nora vahele, lõi käed üle meie mõlema õlgade ja tegi näo, et tema on kuningas. Aga iga päevaga jäi temast vähem ja vähem alles. Tema ehteid Limas ei ostetud. Seetõttu ei olnud tal kunagi raha. Ta andis meile alati kogemata ühe soli vähem või võttis meilt lühiajalist laenu, mis alati ajatuks venis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст