õbluke, tume. Inglise keelt ei räägi, kui väljend „very good“ välja arvata.Peseb potte, panne ja taldrikuid, pühib põrandaid, nõelub sokke ja teeb korda enda ja kaaslaste riided. Teeb seda andunult.
Raamat peab tal olema lauaservaga paralleelselt, tekid sirgu, vaibad puhtad. Missuguse hoolikusega paneb ta kinni särginööbi, seob saabastel paelad, käärib üles teksade sääred!
Tema sõbralikkusele, lahkusele, empaatiavõimele oleks nagu mitu vinti peale keeratud.
Vaatab vangile härdalt silma, küsib, kas süüa tahad, on su tervis korras, on su tuju hea. Elab kaasa su muredele, varastab sulle teiste röövlite tagant leiba ja juustu. Pole truumat abimeest, mõistvamat kaaslast kui usin Ullike.
Kui jõugukaaslased lähevad öösel kedagi maha lööma, jäetakse Ullike koju, sest Ullikesel on üksainuke viga: ta täidab oma ülesannet liiga põhjalikult.
Teistele oleks küllalt, kui tapetaks tülikas julgeolekumees. Ullike laseks auklikuks kelle tahes, kui juba kord püssiga õue on mindud.
Mitmel korral näevad jalgratturitest vangid Ullikese silmis hullunud tulukest. Ta tõmbab püssi vinna, räuskab ja sõimab ja on võimeline eesti jalgratturid kohe tapma, annaks keegi ainult käsu.
Selline on Ullike, hea, hoolas, põhjalik ja pisarateni kaastundlik.
HOMMIKUKS ON putkas rõskeks ja külmaks läinud, hingeõhk aurab, unised näod piiluvad tekkide vahelt püssimeeste toimetamist. Madisel on kondid kanged, meelekohtades tuikab, harjumatu on magada, kui pead mõtlema – kas keeran praegu külge, või keeran koos naabriga. Ükshaaval lastakse vangid välja asjale. Kes „number kahele“ tahab minna, saab kaasa paberit, kolmeliitrise kannu veega ja vasakusse peopessa vedelseepi, et pärast tagumik puhtaks pesta.
Siis pannakse kahisema teekann. Valvurid keeravad igaühele lavaši, tehakse teed ja kohvi (see meestele ei meeldi, mingi kohalik lahustuv aseaine).
Ega see lavaš pole ka mingi rõõm. Tõsine spordimees tahab ikka midagi tõhusamat.Lavaši peale kuhjatakse sulatatud juust, tomativiilud, konservkala ja salatilehed, siis teostatakse väike, kuid hoolas voltimistöö (et võileib süües laiali ei laguneks) ja lastakse see kõik ahju peal soojaks.
Pealik õpetab lavaši söömiseks ka teisi võimalusi. Kui kausikestes ja taldrikutel on hummus (dipikaste, mille põhikomponent on kikerhernes), pasteet, paprika ja igasugu kastmed, kohupiim jne, siis rebitakse lavaši küljest tükk ja visatakse see kaussi. Haaratakse lavašitükil näppudega pealt – nagu kassipojal kukla tagant –, võetakse kausist head-paremat ja pistetakse suhu. Rebitakse uus tükk lavašši ja uuesti sama protseduur.
Pärast hommikueinet piiluvad vangid õue.
Jaan, kes on hulkunud üksi mööda Lapimaad, matkanud mööda Koola poolsaart, kujutab ette, kui mõnus oleks siin, seljakott seljas, ringi matkata. Lääne pool lumiste mütsidega mäed. Avarus, sinine taevas. Mureliistandikes paisuvad pungad.
„Mõni nädal veel ja kirsiaiad on õites!“
„Parema meelega oleks ma siis juba kodus!“
„Oo, võib-olla saad siin veel kirssegi süüa!“
„Ära sa seleta!“
„Võib-olla ootame aprikoosidki ära!“
„Ära, kurat, hakka…!“
1700 meetri kõrgusel ja all orus kasvavate kirsside valmimisel on paarinädalane vahe. Kui orus on kirsid läbi ja müügihinnad taevasse tõusnud, on käes siinsete kirsside aeg.
Üks maguskirsipuu annab ligikaudu 200 kilo marju, nii et kirsid on kohalikele hea tuluallikas. Imelikul kombel meeldib kirsipuule kiviklibune mullavaene pinnas, ei mingeid multše ega komposte.
Üldiselt on siin taimestik kidur. Mõned kadakad, hundihambad ja kaameliastlad – need on ogalised madalad põõsad, millele on targem mitte ligi minna, ja eriti mitte peale astuda.
Ikka kivid ja kaljud, pruunikad nagu piimaga kohv, nii kaugele kui silm ulatab.
Kui kuu õhtul paistab, on siit eriti võimas vaade. Puhub kõva tuul, väljas on miinuskraadid, hingata on kerge.
Õhtusele tualetile minnes võtab Kalev jälle veekannu kaasa. Hea on puhaste jalgadega magama minna.
ÜHEL ÕHTUL ajab tuul pilved mägede kohal laiali ja aprikoosikarva päike võõpab läänetaeva oranžikasroosaks.
Pealik viipab Andrele: „Tule välja!“
Andre läheb.
„Ma näitan sulle midagi!“
Pealik viib Andre putkast eemale. Mööda kiviklibust tärkavate rohututtidega nõlva, mis päikesevalguses õhetab, astutakse üles mäkke. Pealik kiirustab, et jõuda kohta, kus loojangut kõige kauem näha võib.
Aga teekond sinna on pikk ja kui nad kohale jõuavad, kumab silmapiiril veel ainult kitsas kahvatupunane triip.
„Andre, sa oled mõistlik mees, teistsugune kui teised.“
Mis nüüd siis tuleb, mõtleb Andre.
„Sa võiks kaaluda, kas mitte siduda ennast islamiga.“
Pealik räägib, kuidas ta oli noorpõlves paras pätt. Jõi viina, kiskus kanepit, kuulas raju muusikat, elas porduelu. Oli kuu aega tsüklis, välja ei saanud.
Siis ühel päeval maeti Iraagi sõjas langenud külapoissi. Kirst surnukehaga oli autokastis ja külarahvas saatis poissi, kes Allahit teenides ja ameeriklaste vastu võideldes oli ohverdanud oma elu.
Sel päeval jättis Pealik maha nii joomise kui ka joomakaaslased ja astus äärmuslaste ridadesse. Nüüd on Pealiku eesmärgiks islamiriik, mille põhiseadus on Koraan ja pealinn Jeruusalemm.
Osmanite impeerium hõlmas omal ajal suure osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. See lagunes 1923. aastal, kui asutati Türgi vabariik. Nüüd tuleb suur islamiriik taastada.
Võitlejad on olemas, aga sõjapidamiseks vajatakse raha. Eestlastest pantvangid aitavadki nüüd püha sõja finantseerimiseks raha saada.
„Ärge võtke seda isiklikult!“
Kui Pealik ja Andre onni tagasi jõuavad, ajavad poisid end ärevalt madratsitel istuli.
„Kus sa olid?“
„Ah, niisama.“
„Mis te tegite?“
„Ajasime lihtsalt juttu.“
ESMASPÄEVA HOMMIKUL, kui Ullike elamist kraamib, viib Pealik, pommivöö ümber kere, vangid orgu majast viissada meetrit eemal.
Kaljupind, millele paistab päike ja mis jääb tuulte eest varju, on käega katsudes tuntavalt soe, samal ajal kui varjulisel küljel valendab paarikümnesentimeetrine lumevaip.
Seekord on Pealik ennast vähemalt korralikult riidesse pannud. Eelmisel päeval oli tõmblukuga jopehõlma dressipluusi hõlmaga kokku tõmmanud. Juuksed lehvivad, habe on poolteist nädalat vana.
Räägib, et islamisse pöördujale andestab suur Allah kõik varem tehtud patud ja kuritööd.
„Selge!“ mõtleb Martin. „Koolis ei viitsinud käia, oli kraakjalg, kiskus maja taga kanepit, tegi kurat teab mida. Ja siis pühendas ennast Allahi teenimisele, kuna Allah annab andeks ka nende sigaduste eest, mis sa tegid, kui sa veel islamis ei olnud. Tore tõepoolest!“
Pikaga on teistmoodi: vanaisa maad Palestiinas on vaja tagasi saada, ja pühasse sõtta, džihaadi astumine oli loomulik käik.
Kui okupant tuleb, püss käes, ja ajab su kodust välja, läheks ju sõdima küll!
„Mr Tall, mul on sulle küsimus!“ Priit võtab Pika ette.
„Mis pistmist peaks sinu vanaisa maade eest peetaval võitlusel olema seitsme Eesti jalgratturiga? Kui teie usk on nii ilus ja õiglane, miks aktsepteerib ta seda, mis te praegu meiega teete? Milles seisneb meie süü?“
Priit