Näitan näpuga – tšesnok!
Perenaine lööb käsi kokku: “Aaa! Tšisnok!? Miks sa varem ei öelnud?!““
Pealik kuulab Augusti juttu ja naerab nagu kümneaastane poisike. Aa, tšisnok! Paneb automaadi kõrvale, pühib silmi.
Räägib Ullikesele kogu loo araabia keeles. Läheb mõnda aega, enne kui Pealik hingamise tagasi saab.
Ja siis teeb avalduse, mida kordab nädala jooksul veel vähemalt kolm korda. See kõlab nii:
„See on tõesti maailma kõige kummalisem inimrööv, mida välja võib mõelda! Loodame, et see jama on paari päeva pärast läbi.“
Ja Pealik haagib lahti oma pommivöö ning näitab, mida see põrguriist sisaldab. Kolm kilo C4 lõhkeainet, peotäite kaupa kuullaagrikuule, kaks erinevat segu. Üks päästik on käises ja teine vöö küljes. Kui ühe neist lahti lased, plahvatab kõigepealt üks segu (see on väike sutsakas, põletab ainult kätt) ja kahe-kolme sekundi pärast käib selline jumakas, mis tapab pool küla, kui inimesed on platsi peal koos.
Pealik räägib uhkuse ja mõnuga – ikkagi omaenese kätetöö!
Ja paneb pommivöö ahju peale sooja.
ANDRE LÄHEB VÄLJA number ühte tegema, Pealik seisab ukse kõrval, sirutab käe ette ja kamandab nagu tolliametnik: Pasport, please!
Andre lööb Pealikule patsi, naerab ja läheb edasi, aga kõht tõmbub õõnsaks.
Andre kannab passi siiamaani pluusi all rahakotis, kuhu ta selle pani, kui Valge Sviiter passi tagasi andis. Kui Sviiter uuesti küsis, tegi Andre, nagu ei kuuleks.
Nüüd ripub see tal kaelas nagu koorem. Mida peaks ta passiga tegema? Kiskuma tükkideks, põletama ära, maha matma? Või Pealikule ära rääkima?
Andre ei võta midagi ette. Andre läheb edasi, endal süda puperdab.
Kas Pealik küsis seda juhuslikult, või teadis ta, et Andrel on pass? Või oli see nali?
„August!“ Pealik seisab väljas ja upitab aknast automaati Augusti poole. „Saad sa võtta?“
August võtab Pealikult automaadi. Pealik nägi kedagi läheduses liikumas – sealpool punkrit, kus on uks – ja otsustab siseneda aknast.
No on alles olukord! Kas pole August küllalt mõelnud, mis ta teeks, kui saaks automaadi ligi. Ja nüüd on tal automaat ja Pealik ronib aknast sisse.
August seisab, kalašnikov käes. Pikk seisab samas kõrval, samuti relvaga, variante ei ole. Pealik ongi juba toas, August ulatab relva ja Pealik annab talle õla pihta sõbraliku matsu.
Thank you very much!
VABALT VÕIS JUHTUDA, et poistele pandi silm peale Liibüa-Süüria piiripunktis 23. märtsi lõunatunnil. Priit seisis piiripunkti ees ja mõtles, mida inimesed teda nähes küll arvata võivad.
Priidul olid jalas mustad liibuvad püksid ja mustvalged ülespidi ninadega jalgratturikingad. Seljas oli tal kilejope – selline, mis on eest lühike ja läheb tagant tagumiku peale alla nagu frakk – ja peas oli tal valge villane suusamüts, hästi ümber.
Priit nägi välja nagu pingviin. Priidu enda arvates on see võrdlus täpne ja ta mängib mõttega, et kas inimestel, kes bussiakendel ammulisui vahivad, tekib sama paralleel.
Poistel läks piiripunktis omajagu aega, sest neilt nõuti Liibanoni sisenemise eest raha, mida tegelikult poleks pidanud nõudma, ja Priit igavles väljas. Ta vaatas Liibanoni sõdurit, kes samuti igavles. Sõduril oli püss risti kaela taga nagu kaelkoogud ja Priidule jäi mulje, nagu oleks talle püss antud selleks, et selle najal käsi üleval hoida.
Liibanoni poolt sõitis Süüriasse kaks džiipi ja üks suur tumedate akendega Bentley. Panid läbi piiripunkti, ja kellelgi polnud mingit küsimust.
Anjari linna taga mägede vahel läikis järv. Tumeda kuplina kaardusid üle järve äikesepilved ja vesi tundus smaragdroheline ja ebaloomulikult intensiivne. Priidul kutsus see esile kuidagi halvaendelise äreva meeleolu.
Ka Anjari linn (tõlkes voolav jõgi), kuhu ratturid edasi sõitsid, tekitas rõhuva ja ängistava tunde. Nagu Tarantino filmis, kus tänavad on inimtühjad, baaride ja kohvikute uksed pärani, ja siis tuleb Antonio Banderas, võtab kohvrist kuulipilduja ja teeb kamba kaabudega onusid hetkega vagaseks.
Hotellis, kus poisid olid mõelnud ööbida, küsiti öö eest 40 dollarit nägu ja nad otsustasid seda mitte kasutada.
Kas see Mercedes, mis hotelli juures peatus, polnud mitte sama, mida mehed tund tagasi piiripunkti juures nägid? Keegi käis sees justkui midagi küsimas ja Mercedes kadus. Seesama jah.
Mehed mõtlesid, et vaataks varemed ära. Aga kõik oli turistidele suletud – puhkepäev.
Poisid võtsid Anjarist suuna Zahle linnale, mis on viinamarjakasvanduste ja veinipoodide linn, mille siluett viie kilomeetri kaugusel ähmaselt ära paistis.
Ei jätnud head muljet see Liibanon. Süüria oli hoopis mõnusam. Liibanonis on kõik kuidagi räpane, farmid, lagunenud majad, lapsed jooksid püksata nagu Nukitsamehe filmis.
Siis tuli teeremont, Jaan uuris kaarti ja otsustas, et mõnusam on sõita, kui keerata väiksemale teele ära. Ja siis oli kell juba neli pärast lõunat.
Seitsme eestlase röövimine oli nagu pilootprojekt – üle tüki aja võeti keegi jälle pantvangi. Nii räägib Pealik.
Nad on juba mõnda aega kedagi röövida tahtnud, sest raha on ju vaja. Aga puudus Iraagi peakontori kinnitus. Seitse päeva tagasi said nad Iraagist kinnituse, et lasku käia, „me aitame teil läbirääkimisi pidada“.
Ja siis nad passisid. Päev või kaks enne jalgratturite röövimist jäi neile sihikule motorolleriga sõitev Lõuna-Korea naine, aga see pääses põgenema. (Hiljem tilgub läbi, et Lõuna-Korea rollerijuht sai surma, kuid kindel see pole.)
„Huvitav,“ arutavad poisid. „Neile oleks kõlvanud ka Lõuna-Korea naine – kes pole Euroopa Liit ega NATO ega midagi!“
Kas Bekaa orgu tulemine oli viga, arutavad mehed omavahel.
AUGUST: Me tegime selle endale kodus varem selgeks. Millal rööviti viimane inimene Bekaa orus? Kaheksakümnendatel aastatel! (Seda kinnitab ka Pealik.) Millal oli viimane inimrööv kuskil Ladina-Ameerikas? See võis olla eelmisel nädalal, sest iga kuu toimub seal neid kümneid! Liibanon on selles mõttes rahulik koht.
JAAN: Ladina-Ameerikas röövitakse inimesi kogu aeg. Ja ka turistid käivad seal kogu aeg. Näiteks Mehhikos. Ma käin seal tööasjus ühtelugu!
KALEV: Liibanonis oli röövimiste teema seotud konkreetselt sõjaga.
AUGUST: Ma vaatasin enne tulemist kolm korda päevas CNNi. Liibanonis ei toimunud midagi, mis oleks olnud ohtlik.
KALEV: Ma tundsin ennast Detroitis pühapäeva hommikul kell kaheksa oluliselt sitemini kui seal kuskil Liibanonis või Süürias.
Kanalisatsiooniaugust tuleb auru, mustad mehed vaatavad sind süngete pilkudega, sa oled ainuke valge mees tänaval. Ma mõtlesin, et enne lendu käin ringi ja teen tiiru. Kui ma seal oleks nuga saanud, siis ma tunnistan, et see oleks olnud mu enda lollus!
JAAN: Meil Madisega oli Equadoris selline asi, et meil oli palju aega ja mõtlesime, et jalutame lennujaama, aga me jalutasime sinna läbi geto. Me nägime mootorratturit, kes oli ennast sodiks sõitnud, vedeles maas. Ja meestejõugud passisid tänavanurkadel. Seal me mõtlesime ka, et no-noo, kuhu me sattunud oleme!
Kui jõuguni jõudsime, nägime lähemalt: osa mehi oli puu all ja osa oli puu otsas ja nad vaatasid telekast jalgpalli! Telekas oli puu all!
KALEV: Ma olen New Delhis sattunud sellisesse getosse, et olen mõelnud – kui siit keegi ära koristatakse, siis seda ei leia mitte kunagi üles. Ja kõndisin ringi ja mitte midagi ei juhtunud.
Kuid tundsin ennast seal oluliselt ebamugavamalt kui Liibanonis.
JAAN: Kui me oleks kuskil Venemaal mingi gängi kätte jäänud, oleks