teie laps on andekas?
„Mis uudist?” küsisin sõbralt, keda polnud aastaid näinud. Sõber võttis kohe rahakoti välja ja näitas oma 11-kuuse tütre pilti. Naeratades uhkelt, ütles ta: „Mu tütar on nii tark. See on suisa uskumatu, kui kiiresti ta õpib.” Järgmised kakskümmend minutit andis uhke isa äärmise üksikasjalikkusega ülevaate kõigest, mida ta üliandekas tütar õpib. Lõpuks ta mõistis, et räägib vahetpidamata, ning lausus vabandavalt: „Anna andeks. Ma olen lihtsalt oma tütre üle kohutavalt uhke. Mind hämmastab, kui tark ta on ja kui kiiresti ta õpib. Ta on kindlasti väga andekas.”
Kas niisugune uhke hooplemine piirdub ainult mõningate üksikute värskete vanematega? Igatahes minu kogemuste põhjal küll mitte. Kui ma olen vanemaid vaadeldes üldse midagi märganud, siis seda, et neid kõiki jahmatab, kui kiiresti nende lapsed õpivad. Iga värske lapsevanem, keda olen kohanud, on veendunud, et ta laps on maailmas kõige targem, võib-olla koguni geenius. Ja ma olen nendega nõus. Arvan, et kõik lapsed sünnivad andekatena. Kuid paljude laste puhul juhtub selle andekusega midagi sel ajal, kui nad suureks sirguvad. Mõne lapse puhul paistab see andekus kaduvat, see surutakse maha või läheb teistes suundades.
Ehkki mu naisel Kimil ja minul ei ole lapsi, paeluvad vastsündinud mind alati. Mulle meeldib neile otsa vaadata. Seda tehes vaatab mulle vastu äärmiselt uudishimulik ja teadmishimuline olevus. Pole sugugi raske taibata, et lapsed õpivad tohutute hüpetega. Tohutu all pean silmas eksponentsiaalset õppimist. Nende teadmistebaas kahekordistub ilmselt iga sekundiga. Kõik, mida nad silmadega sisse ahmivad, on uus ja imestusväärne, ning see lisatakse andmepanka toimetamata, kvalifitseerimata ja eriliste eelarvamusteta.Nad ahmivad endasse uut kogemust nimega elu.
Alles hiljuti käisin ühe teise sõbra kodus. Ta sulistas koos oma kolmeaastase tütrega basseinis. Kui ma lehvitasin ja läksin basseini äärde, hüüdis sõber: „Vaata mu väikest tüdrukut! Temast saab olümpiaujuja.” Vaatasin seda väikest tirtsu loksumas südilt vastu lainetust, püsides vaevu pinnal, kuid liikudes siiski ujudes uhke isa poole. Pidasin hinge kinni, kui see väikseke, kellel polnud abivahendeid küljes ja kes suutis oma pead hingamiseks vaevu vee peal hoida, rapsis sügavamas otsas ootava isa suunas. Lõpuks ohkasin kergendatult, kui isa haaras lapse embusse ja rõõmustas: „Minu väike vapper ujuja! Sinust saab ühel päeval olümpiaujuja.” Ja tõenäoliselt saabki.
Mis mind aga imestama pani, oli tõik, et seesama väike tüdrukutirts kartis alles nädal tagasi kohutavalt vett. Kõigest nädal tagasi kartis ta vett nii väga, et puhkes nutma, kui isa ta basseini viis. Nüüd kutsub isa teda tulevaseks olümpiaujujaks. Antud juhtumil on minu jaoks tegu sedasorti tohutu õppimisega, milleks on võimeline ainult üliandekas isik, ja kõik lapsed sünnivad võimega õppida niisugusel tasemel.
Mu isa arvas, et kõik lapsed sünnivad andekatena
Nagu oma varasemas raamatus „Rikas isa, vaene isa” juba rääkisin, oli mu isa 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses Hawaii osariigi haridusameti juht. Lõpuks astus ta ametist tagasi, et kandideerida vabariiklaste nimekirjas osariigi asekuberneriks, mis polnud kõige targem otsus. Ta lähtus kandideerimisel südametunnistusest. Teda pahandas sügavalt valitsuses avastatud korruptsiooni tase ja ta soovis haridussüsteemi muuta. Isa lootis, et saab süsteemi uuendamiseks midagi ära teha, kui kandideerib asekuberneriks. Teades, et tõenäoliselt ta ei võida, kandideeris ta ikkagi ja kasutas oma kampaaniat selleks, et avalikustada need valed, mis tuleks muuta õigeks. Kuid nagu me kõik teame, ei hääleta rahvas alati kõige ausamate ja tõemeelsemate kandidaatide poolt.
Ma arvan siiani, et mu isa oli akadeemiliselt andekas. Ta oli ablas lugeja, suurepärane sulemees, hiilgav esineja ja oivaline õpetaja. Ta oli kogu kooliaja parim õpilane ja oma klassi vanem. Ta lõpetas Hawaii ülikooli oma kursusekaaslastest kaugelt parema tulemusega ning temast sai Hawaii ajaloos üks noorimaid koolidirektoreid. Ta kutsuti Stanfordi ülikooli, Chicago ülikooli ja Northwesterni ülikooli teaduslikku tööd tegema. 1980-ndate lõpus valiti ta oma ametikaaslaste poolt üheks Hawaii 150-aastase riigihariduse ajaloo parimaks haridustöötajaks ja talle anti audoktori kraad. Ehkki ma kutsun teda oma vaeseks isaks – ükskõik kui palju ta ka teenis, olid tal alati näpud põhjad –, olin tema üle alati uhke. Ta ütles ikka: „Mind ei huvita raha.” Ja ta ütles ka: „Ma ei saa kunagi rikkaks.” Ning nendest sõnadest sai iseenesest täideminev ettekuulutus.
Pärast raamatu „Rikas isa, vaene isa” läbilugemist ohkavad paljud: „Soovin, et oleksin lugenud seda 20 aastat tagasi.” Ja mõni küsib: „Miks te seda varem ei kirjutanud?” Mina vastan: „Sest ma ei tahtnud seda oma isa eluajal kirjutada.” Ootasin lugupidamisest viis aastat. Ma tean, et see raamat oleks talle haiget teinud, kui ta oleks seda lugenud, kuid usun, et vaimuna toetab ta õppetunde, mida saame kõik tema elust õppida.
Käesolevas raamatus „Rikas laps, tark laps” pärinevad paljud mõtted sellest, kuidas lapsed õpivad ja miks kõik lapsed sünnivad tarkadena, mu isalt. Järgmine lugu jutustab ühest mu klassikaaslasest, keda nimetati juba varases eas üliandekaks. See räägib ka sellest, kuidas me kõik oleme ühel või teisel moel üliandekad.
Kas teie lapsel on kõrge rahanduslik IQ?
Kui öeldakse, et kellelgi on kõrge IQ, mida see siis tähendab? Mida inimese IQ mõõdab? Kas kõrge IQ tagab edu saavutamise? Kas kõrge IQ tähendab, et inimene saab rikkaks?
Kui ma käisin 4. klassis, teatas õpetaja klassile: „Õpilased, meil on au omada endi seas geeniust. Ta on väga andekas laps ja tal on väga kõrge IQ.” Ta jätkas, et üks mu parimaid sõpru Andrew on üks helgema peaga õpilasi, keda tal on olnud au õpetada. Selle hetkeni oli Sipelgas Andy, nagu me kõik Andrew’d kutsusime, lihtsalt üks tavaline poiss klassis. Me hüüdsime teda Sipelgas Andyks, sest ta oli lühikest kasvu ja kandis paksude klaasidega prille, mis muutsid ta putuka sarnaseks. Nüüd pidime hakkama kutsuma teda Tarkpea Sipelgas Andyks.
Kuna ma ei teadnud, mida tähendab IQ, tõstsin käe ja küsisin õpetajalt: „Mida IQ tähendab?”
Õpetaja pomises natuke endamisi ja vastas: „IQ on intelligentsuskvoot.” Seejärel heitis ta mulle vihase pilgu, küsides vaikselt: „Kas sa nüüd tead, mida IQ tähendab?”
Häda oli aga selles, et mul polnud ikka õrna aimugi, mis asi IQ on, seega tõstsin uuesti käe. Õpetaja püüdis küll minust igati mitte välja teha, aga lõpuks pöördus minu poole ja küsis äärmiselt venitatud toonil: „Jah. Mida sa seekord teada tahad?”
„Te ütlesite, et IQ on intelligentsuskvoot, aga mida see tähendab?”
Ta pomises jälle kannatamatult. „Ma ütlesin teile, et kui te ei tea millegi definitsiooni, siis vaadake see järele. Võta nüüd sõnaraamat ja vaata see ise järele.”
„Hästi,” kostsin laialt naeratades, mõistes, et ka õpetaja ei tea IQ definitsiooni. Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta selle kogu klassile uhkelt ette kandnud. Me teadsime, et kui õpetaja ei tea midagi, siis ei tunnista ta seda iial, vaid käsib meil järele vaadata.
Leidnud lõpuks sõnaraamatust sõna „intelligentsuskvoot”, lugesin definitsiooni valju häälega ette. Tsiteerisin täpselt: „Nimisõna (1916): arv, mida kasutatakse inimese nähtava suhtelise intelligentsuse väljendamiseks ja mis saadakse standardtesti põhjal kindlaks määratud vaimse vanuse jagamisel kronoloogilise vanusega ning selle korrutamisel 100-ga.” Kui ma lõpetasin definitsiooni lugemise, tõstsin pilgu ja kurtsin: „Ma ei saa ikka aru, mida IQ tähendab.”
Õpetaja kõrgendas masendatult häält ja pahandas: „Sa ei saa aru, sest sa ei taha aru saada. Kui sa ei saa sellest aru, pead ise asja uurima.”
„Aga te ise ütlesite, et see on tähtis,” sähvasin vastu. „Kui see on teie arvates tähtis, siis võiksite vähemalt seletada, mida see tähendab ja miks see on tähtis.”
Sel hetkel tõusis Sipelgas Andy püsti ja ütles: „Ma seletan seda klassile.” Ta ukerdas oma pingist välja ja suundus klassi ette tahvli juurde. Siis kirjutas ta tahvlile:
„Seega