saades oma õppimisvõimet, võib tema IQ kahaneda,” tähendasin.
„Just nii ma seda tõlgendaksingi,” sõnas Andy. „Ma võin küll olla praegu üliandekas, aga kui ma ei suurenda oma teadmisi, kahaneb mu IQ iga aastaga. Vähemalt see võrrand tähendab seda.”
„Nii et täna võid sa olla geenius, aga homme lollike,” ütlesin naerdes.
„Väga naljakas,” osatas Andy. „Kuid täpne. Aga mul pole tarvis siiski muretseda, et sa mu üle lööd.”
„Küll ma sulle pärast kooli näitan!” põrutasin vastu. „Saame korvpalliplatsil kokku ja vaatame, kummal on kõrgem IQ.” Selle peale puhkesin naerma ja kogu ülejäänud klass naeris kaasa. Sipelgas Andy oli üks mu parimaid sõpru. Me kõik teadsime, et ta on tark, ja me teadsime ka, et temast ei saa kunagi head sportlast. Aga kuigi ta ei saanud kunagi pallile pihta ega suutnud seda püüda, kuulus ta siiski kindlalt meeskonda. Lõppude lõpuks selleks ju sõbrad ongi!
Mis on rahanduslik IQ?
Niisiis, kuidas mõõta inimese rahanduslikku IQ-d? Kas seda mõõdetakse palgaga, inimese netoväärtusega, autoga, millega ta sõidab, või hoopis maja suurusega?
Mõni aasta hiljem, pikka aega pärast arutelu Sipelgas Andy andekuse teemal, pärisin rikkalt isalt, mida tema arvates rahanduslik IQ tähendab. Ta vastas kähku: „Rahanduslik intelligentsus ei seisne selles, kui palju sa teenid, vaid selles, kui palju raha sulle alles jääb ja kui kõvasti see raha sinu heaks tööd teeb.”
Kuid aja möödudes täiustas rikas isa oma rahanduslik intelligentsuse definitsiooni. Ta ütles kord: „Sa tead, et su rahanduslik intelligentsus suureneb, kui sinu vanemaks saades ostab su raha sulle rohkem sõltumatust, õnne, tervist ja valikuid elus.” Edasi seletas ta, et paljud inimesed teenivad vanemaks saades rohkem raha, ent samas saab nende raha eest osta vähem sõltumatust – vähem sõltumatust tähendab suuremaid arveid, mida on tarvis tasuda. Rikka isa meelest ei olnud see finantsiliselt intelligentne. Ta seletas ka, et näeb palju inimesi suurt raha teenimas, kuid see raha ei tee neid õnnelikumaks. Tema jaoks ei olnud see finantsiliselt intelligentne. „Milleks töötada raha pärast ja olla õnnetu?” Ta ütles: „Kui sa pead töötama raha pärast, siis leia võimalus, kuidas töötada ja olla õnnelik. See ongi rahanduslik intelligentsus.”
Kui jutt läks tervisele, ütles rikas isa: „Liiga paljud inimesed rügavad liiga kõvasti raha eest ja tapavad ennast seda tehes aeglaselt. Milleks rügada, ohverdades nii iseenda kui ka oma pere vaimse ja füüsilise heaolu? See ei ole rahaliselt arukas.” Tervisega seoses ütles ta veel: „Ei ole olemas sellist asja nagu ootamatu infarkt. Infarkti ja teiste haiguste, nagu vähk, arenemine võtab aega. Neid põhjustavad pikaajaline liikumisvaegus, kehv toitumine ja vähene rõõm elus. Nendest kolmest on vast vähene rõõm kõige suurem infarkti ja haiguste põhjus. Liiga paljud inimesed mõtlevad, kuidas rohkem tööd teha, selle asemel et lubada oma ellu rohkem rõõmu ja nautida seda suurt kingitust, mis elu on.”
Valikutest rääkis rikas isa järgmist: „Ma tean, et lennuki esimene klass jõuab kohale samal ajal kui tavaklass. Küsimus pole selles. Küsimus seisneb hoopis selles, kas sul on võimalus valida lennukis esimese ja tavaklassi vahel. Enamikul tavaklassis reisijatest see valikuvõimalus puudub.” Edasi seletas rikas isa, et rahanduslik intelligentsus annab inimesele rohkem võimalusi, öeldes: „Raha on võim, sest rohkem raha annab sulle rohkem võimalusi.” Kuid mida vanemaks rikas isa sai, seda rohkem rõhutas ta õppetundi õnnest. Kui ta elupäevade lõpp üha lähenes ja tal oli rohkem raha, kui oli osanud unistada, kordas ta ikka: „Raha ei tee sind õnnelikuks. Ära kunagi arva, et koos rikkusega saabub ka õnn. Kui sa pole rikkakssaamise ajal õnnelik, siis pole sa tõenäoliselt õnnelik ka siis, kui oled rikas. Seega, ükskõik kas sa oled rikas või vaene, hoolitse selle eest, et oleksid õnnelik.”
Need teist, kes on lugenud mu teisi raamatuid, saavad aru, et mu rikas isa ei mõõtnud rahanduslikku IQ-d tavapärase rahalise mõõdupuu alusel. Ehk teisiti öeldes: ta ei pööranud kunagi liiga suurt tähelepanu olemasoleva raha hulgale, oma netoväärtusele või investeerimisportfelli suurusele. Kui ma peaksin määratlema, mida ta rahandusliku intelligentsuse eest endale osta sai, siis oleks see vabadus.
Rikkale isale meeldis väga vabadus töötada või mitte töötada ja vabadus valida, kellega koos töötada. Talle meeldis väga vabadus osta, mida ta iganes soovis, muretsemata sealjuures hinna pärast. Talle meeldis väga tervis, õnn ja valikud, mida ta võis endale lubada, sest oli vaba. Talle meeldis väga vabadus ja rahaline võimelisus annetada heategevustele konkreetseteks eesmärkideks, millesse ta uskus. Ning selle asemel, et poliitikute üle kurta ja tunda ennast süsteemi muutmise ees abituna, tulid poliitikud hoopis temalt nõu küsima (ning lootma tema toetusele kampaaniates). Talle meeldis väga võim nende üle. „Nemad helistavad mulle, mitte mina nendele. Kõik poliitikud ihkavad vaeste hääli, kuid nad ei kuula vaeseid. Nad ei saa seda tegelikult endale lubada, ja see on kurb,” rääkis ta.
Kuid kõige kõrgemalt hindas rikas isa vaba aega, mida raha talle ostis. Talle meeldis väga, et tal oli aega jälgida oma laste suurekskasvamist ning töötada ennast huvitavate projektidega, ükskõik kas need tõid raha sisse või mitte. Seega mõõtis rikas isa rahanduslikku IQ-d pigem aja kui rahaga. Tema elu hilisemad aastad olid kõige rõõmsamad, sest ta veetis suurema osa ajast pigem raha ära andes, mitte püüdes seda säilitada ja sellesse klammerduda. Jäi mulje, et ta tundis filantroobina raha äraandmisest sama palju rõõmu, kui oli tundnud rõõmu selle teenimisel kapitalistina. Ta elas rikast, õnnelikku ja heldet elu. Ning mis kõige tähtsam, tal oli piiramatu vabadusega elu, ja see oli tema rahandusliku IQ mõõtmise viis.
Mis on intelligentsus?
Lõpuks sai mu pärisisast, haridusjuhist ja andekast pedagoogist, Sipelgas Andy eraõpetaja. Andy oli niivõrd tark, et oleks pidanud olema viienda klassi asemel hoopis keskkooli viimases astmes. Andy emale ja isale avaldati survet, et ta jätaks mitu klassi vahele, kuid nemad soovisid, et poeg jääks oma eakaaslaste juurde. Kuna mu pärisisa oli samuti akadeemiliselt üliandekas, kes lõpetas ülikoolis neli kursust kahe aastaga, mõistis ta, mida Andy üle elas, ning austas ta vanemate soove. Ta oli nendega nii mõneski asjas nõus, saades aru, et akadeemiline vanus ei ole sama tähtis kui emotsionaalne ning füüsiline areng. Ta oli päri, et Andy peab küpsema emotsionaalselt ja füüsiliselt, mitte minema keskkooli või kolledžisse endast kaks korda vanemate sekka. Seega pärast koolitunde põhikoolis tavaliste laste hulgas läks Andy mu haridusjuhist isa juurde ning õppis enamiku pärastlõunatest koos temaga. Mina seevastu siirdusin rikka isa töö juurde ja alustasin rahandusliku intelligentsuse omandamist.
Väga huvitav on tagasi mõelda tõigale, et eri isad võtsid endale kohustuse pühendada aega teiste vanemate laste õpetamisele. Rõõm on näha, et seda juhtub endiselt ka tänapäeval, sest paljud vanemad õpetavad vabatahtlikult sporti, kunsti, muusikat, tantsu, käsitööd, ärioskusi ja muud. Lõppkokkuvõttes on kõik täiskasvanud mingil viisil õpetajad, ja täiskasvanutena oleme õpetajad rohkem oma tegude kui sõnadega. Kui õpetaja teatas klassile, et Andy on kõrge IQ-ga andekas laps, ütles ta meile põhimõtteliselt, et me ülejäänud ei ole seda. Ma läksin koju ja küsisin isalt, kuidas tema defineerib intelligentsust. Isa vastus oli lihtne. Ta sõnas vaid: „Intelligentsus on oskus näha peenemaid erisusi.”
Seisin hetke, saamata aru, mida isa sellega mõtles. Ootasin täpsemat seletust, teades, et kuna ta on tõeline õpetaja, ei jäta ta mind sinna rumala näoga seisma. Viimaks isa mõistis, et ma ei saanud ta seletusest aru, ja ta hakkas kõnelema kümneaastase keeles. „Kas sa tead, mida tähendab sõna „sport”?” küsis isa.
„Muidugi tean,” vastasin. „Mulle meeldib sport.”
„Väga hea,” lausus ta. „Kas jalgpall, golf ja lainelauasõit on erinevad?”
„Muidugi on,” sõnasin elevusega. „Need on tohutult erinevad alad.”
„Väga hea,” jätkas isa õpetaja lainel. „Neid erinevusi nimetataksegi erisusteks.”
„Sa tahad öelda, et erisused tähendavadki erinevusi?” küsisin.
Isa