meeskonnaliikmete nägudelt võis aga lugeda, et toit on ülimalt nauditav ja rõõmsate noogutuste saatel ergutasid nad mindki kõike proovima. Tähelepanelikult jälgisid nad iga minu liigutust ning kuna olin pulkadega söömist varem paar korda praktiseerinud, pälvisin sellega heakskiitvaid naeratusi. Võistkonnakaaslased kogunesid kobarasse minu ümber ja katsusid üsna kartmatult mu muskleid. Kõige enam tundusid nad imetlevat minu jalasuurust ning pärast paari klaasi õlut hakkas natuke inglise keelt kõneleva meeskonnaliikme Iida-sani vahendusel minu poole üsna huvitavaid küsimusi sadama. „How many kilos benchpress? How many kilos full squat?” (Mitu kilo rinnalt? Mitu kilo täiskükk?) Olin nende otsekohesusest natuke üllatunud ega osanud nii äkki nende küsimustele vastata. Rootsi klubis jälgisime pigem, mitu minutit mänguaega meeskonnaliikmed saavad, mis on visketabavuse protsent või mis on keskmine väravate arv mängus.
Järgmised õhtud lõpetasime koos Tsugawa-saniga väga eksklusiivsetes traditsioonilistes restoranides, kus pakuti selliseid hõrgutisi nagu hailiha, kalmaarid, austrid ja igasugu muud molluskid, mille nime ma siiani ei tea. Meie jaoks oli eraldatud paberist lükandustega toakene ja kimonosse riietatud majaperenaised kandsid meile ette erinevaid roogi. Kui juba kümnes uus hõrgutis justkui võluväel lauale ilmus, hakkasin kokku lugema, mitut erinevat maiust meile pakuti. Kokku sain 27. Klubidirektor Tsugawa-sani rahuloleva mõmina saatel toodi varsti lauda ka õhtusöömaaja peamine hõrgutis: fugu-kala riivitud kullaga. Ise selgitas ta rahulikult, et fugu-kala võib hetkega tappa, kui kokk on juhtumisi noa valesse kohta libiseda lasknud. Konarlikust inglise keelest sain ma aru, et fugukala maks ja nahk sisaldavad 30 sekundi jooksul lihaseid halvavat tapvat mürki (tetrodotoksiini), millele vastumürki ei tunta. Hingasin siis sügavalt sisse ja pistsin Tsugawasani eeskuju jälgides fugu-kala suhu, endal süda tagumas nagu ratsaarmeel. Kala liha ise oli keeltkõditavalt hõrk ja maitsev ning läks sojakastet peale piserdades kuidagi kõrist alla. Proovisin hingata, tunnetasin oma kehas toimuvaid reaktsioone ega märganud õnneks muid sümptomeid kui vaid seda, et süda endiselt lõbusat galoppi laskis. Julgesin võtta veel ühe tükikese. Riivitud kulla raasud läksid alla natuke libedamalt. Jaapanlased usuvad, et kuld niisugusel kujul on inimesele väga kasulik.
Jõudis kätte minu Jaapanis viibimise seitsmes päev. Siiani olin tutvunud Hiroshima ning kohalike vaatamisväärsustega, Wakunaga farmaatsiatehase tööliste, meeskonna ja kohalike hõrgutistega. Rohkelt tutvustati mulle ka kohaliku õlle ja viski võlusid, mis on muuseas maailmatasemel. Ühesõnaga, mind oli kuus päeva söödetud ja joodetud, aga trenni polnud veel viidud. Seitsmenda päeva hommikul palus Tsugawa-san mul ülikonna selga panna ning mind viidi läbi tiheda turvakontrolli Wakunaga farmaatsiatehase kinniste uste taha juhtkonnaga kohtuma. Miks pidi muidu nii turvalises Jaapanis üht farmaatsiatehast sedavõrd hoolikalt valvatama? Ettevõtte edukus sõltub tema innovaatilisusest, uutest leiutistest ja konkurentidest sammuke eespool olemisest. Kogu tehase toodangut puudutav teadustöö toimubki hoolikalt valvatud laboratooriumides. Wakunaga tehast oli paaril korral külastanud ka Jaapani keisri teine poeg, kelle huvialaks on tervisetooted, ning see tõstis turvamise taseme veel paar kraadi kõrgemaks.
Wakunaga juhtkonnast võttis mind vastu Wakunaga president härra Kusai isiklikult, kes oli minuga kohtumiseks Osaka peakontorist kohale tulnud. Jaapani keelest sõnakestki aru saamata märkasin, kuidas ülejäänud seltskonna suhtlus piirdus härra Kusai juuresolekul äkitselt vaid sügavate kummarduste ning väga austavate „Hai, wakarimasu” väljendustega. Esmakordselt elus tunnetasin sellist lugupidamist juhi suhtes. Härra Kusai küsis minult vaid ühe küsimuse: „How do you like Japan?”, ning palus näha minu ajaleheväljalõikeid. Laotasin oma üsnagi piraka paki tema kogukale töölauale. Sellist patakat nähes väljendas härra Kusai pilk üllatust. Ta kõndis ühe ringi ümber laua, tõstis hetkeks ühe suvalise artikli kolme sentimeetri kaugusele oma kuldsetest prilliraamidest ning lausus kindlal hääletoonil: „See mees sobib meile.” Sellega meie esimene kohtumine piirduski.
Seitsmenda päeva õhtuks olin aga juba üsna murelik – mulle polnud veel antud võimalust ennast trennis näidata. (Tsugawa-sani käest kuulsin paar aastat hiljem, et tema oli olnud omakorda murelik, kuidas võiksin mina reageerida nähes tema arvates minu tasemele kõvasti alla jäävat Wakunaga meeskonda. Tema kartis, et ma äkki loobun mõttest ennast Jaapani käsipalliga siduda.) Lepingust ja käsipallist polnud ka veel juttu tehtud. Jaapanlaste äritegemise tavasid tundmata olin veendunud, et selline asi ei tähenda head. Palusin siis anda Tsugawa-sanil mulle ikkagi võimaluse ennast pisut näidata. Selle peale pidi ta üsnagi vastumeelselt edasi lükkama ühe järjekordse meeldiva restoraniõhtu ja mind treeningsaali viima. Wakunaga meeskonna liikmed jälgisid iga minu liigutust, riietust ja näoilmet huvitatud pilgul. Mina ei mõistnud sõnakestki jaapani keelt, nemad ei mõistnud inglise keelt. Tegime esimesi arglikke katsetusi suhelda sportlastele mõistetavas käsipalli kehakeeles ja loopisime niisama palli väravasse. Sellest kehakeelest pidi saama meie peamine suhtluskeel nii mõnekski ajaks.
Vaatamata sellele ühele trennile olin ikkagi väga ärevil. Saksamaa Bundesliiga klubisse pürgimisel olin läbinud väga põhjaliku viietunnise arstliku kontrolli: EKG, treening- ning koormustestid, vereproovid, lihastestid ja veel palju muudki. Jaapanlased aga vaatasid minu ajaleheväljalõigete patakat ning panid mind proovile inimesena. Ei mingit meditsiinilist kontrolli ega kehaliste võimete teste. Tagantjärele targana olen aru saanud, et just niimoodi jaapanlased toimivadki – inimeste vaheline isiklik hea kontakt on kõige olulisem. Kui sa oled inimesena nende jaoks usaldatav ja sinuga suhtlemine sujub, on nad valmis sinuga ka äri tegema. Kui isiklikku head sidet ja usaldust ei teki, ei hakka nad sinu peale üldse aega raiskama. Lõpuks, üheksandal päeval, tehti mulle lepingupakkumine. Ilmselt olid nad selleks ajaks veendunud, et olen piisavalt usaldusväärne inimene, ja kuna olin mänginud tolleaegse maailma ühe tugevama käsipallimaa Rootsi ühes parimas meeskonnas IK Sävehofis, ei kahelnud nad ilmselt ka minu käsipallurivõimetes.
Jaapanlastega tingima hakata ei tasu. Palk määrati mulle Jaapani mõttes tavapäraselt – vanuse järgi. Mul tuli töötamist ehk sportimist alustada 29-aastase tehasetöötaja palgaskaalalt, millest oli mulle varem põgus ülevaade antud. Lisaboonused määrati käsipallitegevuse ja saavutuste eest. Juba kirjalikul kujul esitatud pakkumine oli iga pisema detailini läbi mõeldud, et vältida hilisemaid probleeme ja vääritimõistmisi. Niisiis sain õhtul koju helistada ja teatada, et olin just kõhklemata alla kirjutanud üheaastasele lepingule Hiroshima Wakunaga farmaatsiatehasega. Kertu unistus elada ja õppida aastake eksootilises Jaapanis oli täitumas.
BIKKURI
(ÜLLATUSED)
Tagasi Jaapanisse lendasin 11. septembril 1996. Esialgu lendasin üksinda, kuna Mombushō (Jaapani Haridusministeerium) stipendium pidi Kertu ja kaheaastase Melissa kohale lennutama kolme nädala pärast. Kansai lennujaamast Hiroshimasse jõudmiseks tuleb kiirongidega üle kahe tunni sõita. Rongijaamas pisikeste jaapanlaste vahelt läbi loovides tajusin, kuidas neile mõjub minu peaaegu kahe meetri pikkune kogu. Mind saatsid jaapanlaste imestust või imetlust väljendavad pilgud ning summutatud hõiked. Koolitüdrukud kihistasid naerda üsna varjamatult.
Seekord oli mulle vastu saadetud Iida-san. Iida-san oli võistkonnas ainuke mängija, kes tönkas konarlikku inglise keelt, ning temast sai minu esimene nõuandja ja niinimetatud ainuke side tsivilisatsiooniga. Hiroshima rongijaamast Wakunaga tehasesse sõitsime president Kusai limusiiniga. Wakunaga asub Hiroshima kesklinnast 50 kilomeetri kaugusel, 6000 elanikuga Kōdachō nimelises külas. Tehase juures on spordisaal, söökla, ryō ehk ühiselamu ning mõni elumaja. Esialgu paigutati mind koos teiste vallaliste meeskonnakaaslastega ryō’sse elama. Ryō oli tõeliselt askeetlik – minu toas ei olnud muud kui neli seina ja üks voodi, seinakappi mahtus lahedasti ära ainukese spordikoti sisu. Olin pidanud vajalikuks Jaapanisse kaasa võtta vaid pisut suveriideid, trenniriided ja paar paari jalanõusid. Ryō jaapanipärane ühistualett ehmatas mu alguses tummaks. Praktiliselt kujutas see endast ühte auku põrandas, mille kõrvale asetatud üks paar keraamilisi jalajälgi. Järgmisel hommikul pakuti hommikusöögiks külma riisi koos mingi eraldi kausikeses oleva sogase vedelikuga (hiljem sain teada, et see oli miso-supp) ja toorest muna. Meelolu see just ei tõstnud, aga samas ega sellesse tualetti asjale minek tundunud ka väga ahvatlev. Niisiis väike paastumine tundus esialgu ainukese väljapääsuna.
Esimesel