teha, et nii peabki ja nii on Jaapanis alati tehtud. Minu mõistus tõrkus sellist seletust vastu võtmast ning alles mõni aasta hiljem sain ma meeskonnakaaslaste omavahelisest jutust aru, et trenne venitatakse võimalikult pikaks, kuna trenniaeg on niinimetatud ületunnitöö. Ületunnitöö on Jaapanis aga üsna hästi tasustatud.
Septembri algus oli Hiroshimas tõeliselt kuum. Asfalt sulas jalge all, täisvõimsusel töötavatest konditsioneeridest puhus tänavale tulikuuma õhku, mis muutis niigi raske õues liikumise veelgi vaevalisemaks. Kõik otsisid varju siseruumides, kuhu undavad konditsioneerid läkitasid jahedat õhku, tekitades ruumides võimalikult värskendavat kliimat. Jaapanlaste eesmärgiks tundus olevat saavutada siseruumide temperatuuriks pluss 16 ja väljas pluss 40 kraadi. Olles täiesti kogenematu selliste kliimamuutustega toimetulemise vallas, tõusis mul peagi 39-kraadine palavik. Mind prooviti toibutada jääkamakate pea alla asetamisega, kuid meditsiinitöötajate pakutud klistiirist ma loobusin. Pean tunnistama, et sellised ootamatud ravivõtted hirmutasid mind päris tummaks ja viimaseid jõupingutusi kokku võttes proovisin näida võimalikult tervena. Minu jõupingutused ei kandnud kahjuks vilja.
Iida-sani nägu väljendas äärmist mures olekut: põhjamaine hiiglane jõudis vaevu kohale ja otsustas kohe siruli vajuda. Iida-san tundis ennast ilmselt isiklikult vastutavana minu tervisliku seisundi eest. Lisaks oli talle antud väga vastutusrikas ülesanne gaijin’i (välismaalase) paberimajandus ning riigivahetusega kaasnevad eluolulised asjad korda ajada. Esimesena võttis ta käsile mulle ID-kaardi hankimise ja pangaarve avamise. Kõigepealt valmistati mulle inkan (nimetempel, millel on allkirja väärtus), mille olemasolul sai avada pangakonto. Pärast paaripäevast Jaapani üüratu bürokraatliku asjaajamismasinaga võitlemist, mille minu haigevoodis lebamine veelgi keerukamaks muutis, ulatas õnnest särav Iida-san mulle pangakonto raamatu. Pangakonto omanikuks oli isik, kelle eesnimeks oli Riho ja perekonnanimeks Bruno. Kahjuks minu isik sellise nimega päris täpselt ei haakunud. Proovisin seda võimalikult pehmelt Iida-sanile selgitada. Lööduna ei hakanud Iida-san ID-kaarti ja nimetemplit kotist välja võtmagi. Vaatamata oma palavikust poolenisti teadvuseta olemisele tundsin Iida-sanile siiralt kaasa, kui ta äpardusest arusaanuna südamest ohkas ja uuele ringile asus.
Esimesed mängud Wakunaga meeskonnas
Iida-sanil oli minu jaoks kaasas veel teinegi kott uhiuue võistlusvarustusega. Ta sikutas kotist välja ilusa kärtspunase lühikese dressi, pika dressi, poolpika dressi ja muid pisemaid vidinaid. Seejärel ilmus kotist minu suureks üllatuseks ka pikk villane dress ja maani ulatuv vatijope. Sellises lõõskavas kuumuses, mis septembrikuises Jaapanis valitses, ei osanud ma selliste arktilise kliima jaoks ettenähtud rõivaste otstarvet päris hästi ette kujutada. Spetsiaalselt minu mõõtu tellitud võistlusvarustuse seljale oli loomulikult uhkelt suurte tähtedega maalitud BRUNO. Nii ma oma nime – Bruno-san – saingi.
Minu üsna nigelale tervislikule seisundile vaatamata oli aeg hakata oma kohalolekut õigustama. Hiroshimas korraldati uhke pressikonverents, mille käigus kutsuti ajakirjanikke ja käsipalliga seotud inimesi Bruno-sani Jaapani debüüti jälgima. Proovisin kõigest hingest reibas välja näha, kuid siiski tuli mul lennata poolhaigena Tōkyōsse, kus pidi toimuma minu esimene mäng Wakunaga meeskonna rivistuses. Kahjuks ei soosinud reisimine minu tervislikku seisundit ja vaatamata hulgale tegelastele, kes olid üksnes „valget meest” vaatama tulnud, olin sunnitud mängus osalemist loobuma. Säärase pettumuse valmistamine tegi mindki üsna nukraks ja minu ainukeseks lohutuseks oli see, et meeskond võitis.
Ühel hommikul teatas Iida-san mulle, et nüüd läheme tööle. Tahtsin oma tulevastele töökaaslastele head esimest muljet jätta. Eriti püüdlikult ajasin habeme ära, lasksin paar sortsu after-shave’i lõuale ja sortsuke lõhnaõli ka kehale, ülikond selga ja olin valmis. Rõõmsate nägudega kontorirahvas tervitas mind viisakalt ja mulle näidati kätte minu jaoks sisse seatud lauake. Päris täpselt ei osanud mulle keegi seletada, milles mu tööülesanded peaksid seisnema hakkama. Sekretärineiu rääkis mulle aastaid hiljem, kuidas nad püüdsid ennastsalgavalt naeratada samas kui lõhnastatud eurooplane neis lämbumishirmu tekitas. Pärast minu kontorist väljumist jooksid nad kiiresti kõiki aknaid avama. Sellisel määral lõhnaaineid oli nende jaoks liiast mis liiast. Jaapanlased nimelt ei pea viisakaks, kui inimese parfüüm on nii tugev, et teised seda tunnevad. Oma lõhna peale surumine on sama ebaviisakas kui oma arvamuse teisele vägisi peale surumine.
Järgmisel hommikul äratas Iida-san mind teatega, et on aeg hakata autot valima. Kokkuhoidlike rootslaste juures olin harjunud sõitma viisteist aastat vana Volvoga, mille roostes bensiinipaak või eest ära vajuv aken oli meid nii mõnigi kord tee peale jätnud, seega istusin eriliselt suuri lootusi heietamata Iida-saniga autosse ja läksime autojahile. Iida-san viis mind mu suureks rõõmuks uhketesse ja kroomiselt läikivatesse Honda ja Toyota esinduspoodidesse. Ette oli antud summa, millest kallimat autot meil valida ei soovitatud. Pärast paaritunnist meeste unistustemaailmas viibimist osutus valituks Honda CRV – mudel, mis oli turule jõudnud vaid kuu aega tagasi. Iidasan proovis mind kallutada sinise või valge mudeli poole, kuna Jaapanis sõidavad kõik siniste või valgete autodega ning nende kere varuosadki on odavamad. Teatud mõttes trotsist valisin aga just rohelise mudeli.
Auto oli nüüd valitud, aga minu järjekordseks ootamatuseks Eestis välja antud juhiload Jaapanis kahjuks ei kehtinud. Mind saadeti juhieksamitele. Esimest korda vasakpoolse liiklusega toime tulemine ning parempoolse rooli ja käigukangiga auto enda tahtele allutamine pani käed värisema. Prooviplatsil käskis sõiduõpetaja mul raudteeülesõitu tähistava märgi ees peatumisele lisaks ka aken alla kerida ja hoolikalt minut aega võimaliku rongi lähenemist kuulatada. Viisaka sõiduõpetaja ainukeseks märkuseks pärast sõitu oli: „Bruno-san, teie sõiduoskused on samal tasemel Hiroshima taksojuhtidega …” Otsustasin suhtuda sellesse märkusesse kui komplimenti. Järgmiseks oli kirjalik test, mida sooritasin koos ühe Korea meesterahvaga. Enne testi algust näis Korea mees üsna murelik ja rääkis vigases inglise keeles, kuidas see on tema jaoks juba viies katse testi sooritada. Kirjalik test koosnes kümnest küsimusest. Küsimused olid küll inglise keeles, aga kahjuks ei olnud vanaema Asta inglise keele tunnid suutnud võimatut ning paarist küsimusest ei saanud ma üldse aru. Kümnele küsimusele vastamiseks anti aega kümme minutit. Tundsin, kuidas mind kattis külm higi ja veresooned laubal paisusid pingest.Testi juhendaja märkas minu nõutut olekut ja astus minu juurde. Ta sirutas oma näpu minu paberi peale ja lausus püüdlikult oma inglise keele hääldust lihvides: „Taimu, taimu.” Mina muutusin veelgi ärevamaks, tema aga koputas näpuga jälle minu paberilehele ja lausus uuesti: „Taimu, taimu.” Minu abitut pilku nähes paistis temagi ärevaks muutuvat. Lõpuks, peaaegu allaandnuna, lasksin pilgu tagasi paberile langeda ja märkasin üllatuseks, kuidas tema sõrm koputas just sellele vastusevariandile, mille juurde ma olin toppama jäänud. Märkisin siis kiiresti ristikese tema sõrme juurde, mille peale jaapanlase näos võis märgata ilmset kergendust. Veel kaks kord käis ta mu paberile koputamas ja „aega” meelde tuletamas. Kümme minutit sai läbi ja nüüd jäime korealasega testitulemusi ootama. Peagi saabus tagaruumist härra, kes teatas korealasele: „Sorry, but see you next time.” Ma ei tahtnud oma tööandjale eksamil läbikukkumisega pettumust valmistada ja olin jälle külma higiga kaetud. Kas minu saatuseks on samuti viis korda selles asutuses käia? Mulle aga ulatati minu fotoga varustatud läikivad Jaapani juhiload, mille järgi oli minu sünniaastaks Showa 42. aasta (Jaapanis arvestatakse aastaid keisri valitsemisaastate järgi).Tol hetkel olin ääretult rõõmus ja uhke iseenda esimese kordamineku üle Jaapanis. Paar aastat hiljem kuulsin Iida-sani käest, et load olid tegelikult juba ammu valmis kirjutatud, sest üks Wakunaga juhtivatest töötajatest oli heades sidemetes kohaliku ARK-iga, ning minu eksamilkäimine oli olnud puhas formaalsus. See oli minu esimene kokkupuude ka Jaapanis kehtivate käsi-peseb-kätt-suhetega.
HIGASHI-HIROSHIMA
Esimesed kolm vaimukarastavat nädalat Wakunaga tehase ryō’s olid lõppemas. Minu kahtluseks oli, et vaene Iida-san, kes oli pandud minu eest vastutama, pidi ülepäeviti üle elama kergemaid ja raskemaid närvivapustusi. Gaijin’i (välismaalase s.t minu) arusaamade ja Jaapani olude erinevus väljendus üsnagi pentsikutes olukordades. Enda lohutuseks püüan ennast