või vanemate nimesid. Siiani oli ta olnud vastutav vaid ühe gaijin’i eest, aga peagi oli Kertu ja Melissa saabumise päev kätte jõudmas ning Iida-sani otsaesisel võis aimata kaht uut murekortsukest.
Kertust oli saamas Hiroshima Ülikooli tudeng. Hiroshima Ülikool oma enam kui 4000 üliõpilasega on Jaapanis üks keskmise suurusega ülikool. Ülikooli campus asub, nagu enamikel suurematel Jaapani ülikoolidelgi, kesklinnast ohutus kauguses. Ülikoolid koliti kesklinnadest välja 1960-tel aastatel suurte üliõpilasrahutuste hirmus. Puhtpraktilistel kaalutlustel olid Wakunaga inimesed veendunud, et Bramaniste perekonna jaoks peaks leiduma sobilik elupaik just sellises, kesklinnast 40 km kaugusel asuvas ülikoolilinnakus Higashi-Hiroshimas. Kuna tahtsin väga leida meie tulevase elukoha enne kui Kertu ja Melissa Jaapanisse jõuavad, siis, vaadanud läbi paar pakutavat korterit, nõustusin esimese Wakunaga poolt pakutatud korteriga. Nüüd sain rahuliku südamega perele lennujaama vastu minna.
Kertu ja Melissa oli asunud teele sügisesest Eestist, kus jäised tuuleiilid oli sundinud neid selga laduma mitu kihti pluuse, kampsuneid ja kõige otsa veel jopedki. Hiroshima tervitas neid jalustrabava kuumusega. Uskumatul ilmel hakkasid nad lennujaamas esialgu üsna arglikult jopesid seljast sikutama, seejärel rändasid kotti kõik kampsunid ja paar kihti pluusegi. Vapper kaheaastane Melissa oli 13tunnise lennureisi järel rõõmus ja temale loomuomasel viisil üdini toimekas. Üks tiigrikutsust lelu julgestuseks kaenlas, oli ta valmis avastama uut maailma. Ka Kertu ja Melissa olid kaasa pakkinud vaid ühe spordikoti, kus ei leidnud küll trenniriideid, küll aga paar sõnaraamatut, komplekt nuge ja kahvleid ning mõningad riideesemed. Niiviisi, kahe spordikotiga, alustasimegi siis oma Jaapanielu.
Higashi-Hiroshimas tervitas meid tühi neljatoaline korter. Üheksakorruselise maja seitsmendal korrusel asuv korter tundus üsna tänapäevane. Minu suureks kergenduseks oli tualett yōshiki (läänemaine WC). Kõikidele Jaapani majapidamistele omaselt oli üks tubadest washitsu (Jaapani tuba). Toa põrandal olid omanäolise lõhnaga õlgedest tatamimatid, akende ees shōji (riisipaberist sirmid puitraamis) ning ukseks lükanduksed. Asusime meeskonnakaaslaste abiga soetama kõike elamiseks vajalikku – teekannust külmkapini. Jaapanikeelsete faksi- ja telefoniaparaatide ning mikrolaineahjude manuaalide lahtikodeerimine pakkus meile nii mõnekski õhtuks vapustavalt kõva ajuderagistamist. Siiski, peamiselt katse-eksituse meetodil, saime lõpuks enamiku masinaist tööle. Perekonna spordimehe jaoks oli loomulikult kõige olulisem saada tööle taevatelevisiooni kanalid. Kui sobivate elektrimasinate leidmine ei valmistanud meile erilisi raskusi, siis sama ei saa öelda mööbli leidmise kohta. Mina olin kindlalt veendunud, et jaapanlaste kombel põrandal mattidel ehk futoni’l mina magama ei hakka. Õiged inimesed magavad ikkagi voodites ning otsustava põikpäisusega asusime voodit otsima. Kui jaapanlaste mõõtudele vastavaid voodeid võis mööbliärides leida, siis minu kogu nähes kehitas enamik mööbliäri müüjad nõutult õlgu. Bramanistele sobiva suurusega voodi leidmiseks pidi Wakunaga president Kusai isiklikult oma mõjuvamaid sidemeid kasutama. Ka põlvekõrgune söögitoamööbel tundus olevat nukumaja tarbeks kokku pandud. Palusime mööblit kohale toimetanud meestel söögilaud ja toolid tatamituppa tõsta, kuid selle peale raputasid muidu alati klienti kuningaks pidavad jaapanlastest klienditeenindajad otsustavalt pead – tatamitoa säärane kasutamine tundus neile ilmse pühaduseteotamisena. Meie tatamituba jäigi esialgu tühjalt seisma.
Perekond Bramanise esimesed ühised sammud Jaapani pinnal Kansai lennujaamas. Melissa, tiigrikutsust lelu käes, valmis maailma avastama. 1996. aasta oktoobris
Perekond Bramanis Hiroshima kesklinnas templi astmetel
Suundusime otsustaval sammul lähedalasuvasse Fuji kaubamajja õhtusöögiks vajalikku ostma. Kaheaastane Melissa oli võlutud kolmekümne meetri pikkusest kalaletist ja täiesti veendunud, et on sattunud loomaaeda. Sõnaraamatu abil jaapanikeelseid silte lugedes pidime nentima, et toidukaupade valik ning hinnatase olid meie jaoks veel harjumatud. Neljakümne krooni eest oleks korvi saanud poetada kolm kartulit. Pärast kahetunnist nõutul pilgul poes uitamist olime suutnud ostukorvi panna ühe pakikese, mille sisuks tundusid olevat lihapallid. Rampväsinutena otsustasime, et sellest peab piisama meie esimeseks õhtusöögiks oma kodus.
Higashi-Hirsohima majas oli meie naabriks politseimaja. Meie igahommikuseks rituaaliks sai ärkamine koos politseinikega – nimelt alustasid noored kadetid hommikul kella poole seitsme ajal reibast marssimist, taustaks püüdlik vilepuhumine. Pärast kümneminutilist marssi tõstsid kadetid tempot ja vilepuhumist hakati harjutama jooksusammul. Noored kadetid olid jaapanlastele omaselt väga püüdlikud ning viimistlesid oma vilepuhumiseoskusi detailideni. Meie seitsmenda korruse magamistoa rõdult avanes politseinike toimetamisele suurepärane vaade. Tundsime ennast tõeliselt turvatuna ning olime siiralt veendunud, et pärast mitmekuist harjutamist on vilel üsna relvitukstegev toime. Politseinikud kutsusid meid ka külla. Meile näidati ruumi, mis oli pilgeni täis rahakotte, mobiiltelefone ja ehteid, mis on suvalistesse kohtadesse unustatud. Leitud esemed tuuakse politseisse hoiule oma omanikku ootama. Jaapanis ei tule nimelt kellelgi pähe leitud asju enda omaks tunnistada. Kord unustasime autouksed ööseks pärani lahti. Järgmisel hommikul seisid uksed ikka endiselt pärani lahti ning kindlasti ei olnud midagi kadunud. Eks selline asi on võimalik ka seetõttu, et Jaapan on olnud üsna isoleeritud ühiskond ja „silmad”, mis jälgivad, on olnud väga valvsad. Riisikasvatajate külaühiskonnast arenenud Jaapanis on kollektivism nii tugev, et mingit jama siin korraldada ei saa. Kui üks inimene korraldab mingi suurema segaduse, siis tuleb sellest pahandus kogu ülejäänud „külale”. Tihti on ühe inimese jamast nii suur häbi, et see inimene ei suuda seda taluda. Mulle anti mõista, et kui meie meeskonnast oleks üks mees näiteks purjus peaga sõitmisega vahele jäänud, siis tähendanuks see seda, et terve meeskond oleks võidud laiali saata.
Esimeseks hoiatavaks signaaliks, mis tuletas meile meelde Jaapani iseäralikku geograafilist asukohta, olid gaasimehe sõnad: maavärina korral tuleb gaas välja lülitada. Esimene maavärin ei lasknud ennast kaua oodata. Olime just lõunasöögilauas, kui märkasime, et laelamp on elu sisse saanud ja vehib meie peade kohal reibast tantsu. Järgnes kõva kolin vannitoas, kus kõik purgid ja pudelid kolinal põrandale lendasid. Püsti tõustes oli selline tunne, nagu seisaks lainetel õõtsuva laeva pardal. Suures elevuses jooksin rõdule, et näha, mida jaapanlased sellises olukorras ette võtavad. Minu täiesti võhiklikust käitumisest vapustatud Kertu kutsus mind kõvahäälselt kiiresti laua alla redutama. Ta olevat nimelt kuulnud, et rõdu pidi olema koht, mis esimesena maja küljest lahti pääseb ja kolinal alla kukub. Hiljem palusime Iida-sani käest põhjalikumat ülevaadet Jaapani ehituskunstist. Ta proovis meid veenda, et enamik uuemaid maju on ehitatud maavärinakindlatena. Maja alla rajatud konstruktsioon peaks enamiku maavärinate puhul lubama majal värinaga kaasa võnkuda. Peab ütlema, et seitsmendal korrusel on see võnge üsna vinge.
AKI (SÜGIS)
Lõõskavalt kuumast suvest sai pikkamisi sügis. Tasapisi hakkasid kraadiklaasinäidud langema talutavatesse piiridesse ning õhtuti ilutses taevas hiiglaslik hõbedaselt helkiv täiskuu. Sumedaid õhtuid täitis tsikaadide erutatud laul, mis pani õhu lausa värisema. Asiste jaapanlaste jaoks on see kõige romantilisem aeg aastas ning isegi tavaliselt lapsemeelsed ning ülioptimistlikud reklaamklipid televiisoris muutusid vägagi luulelisteks. McDonald’si menüüs pakuti tsukimi (kuu imetlemise) hamburgereid. Niisugune kaunis aeg lausa kutsus uut ümbrust avastama. Melissa võttis meid käekõrvale ja teatas väga otsustavalt, et me peame loomaeda minema. Palusin teejuhised Wakunaga rahva käest ja esimesel vabal nädalavahetusel suundusimegi Hiroshima loomaeda. Loomaaiaväravas võttis meid vastu viisakas härra, kes ulatas meile priipääsmed ja kõmpis meiega kaks tundi kohusetundlikult mööda loomaeda. Me küll proovisime vihjata, et oskame ka ise loomaias orienteeruda, mille peale härra naeratas, kuid jäi endiselt meie kõrvale. Iga kioski juures pakkus ta osta Melissale suveniire, mille peale meie proovisime loomulikult