löödud haavast immitses erksinist möginat.
„Ärka nüüd,” hõikas keegi. „Hei, kuule!” Jalgade müdin ja metalli kolksatus. Ärev hüüe ja toekamad sammud.
„Janar,” kostis käskiv hääl, mis seekord suutis piisavalt tähelepanu köita. Ära nüüd pulli.Terav valgus lõikas silma ja tekitas tahtmise põgeneda. Kuid jah, see oli võimatu.
Suren ära nagu niuhti, raisk, mõtles Janar rahulolevalt, kuskil kaugel-kaugel.Tunne, et keegi ta rinnale toetub, ei tahtnud kuidagi taanduda.
„Kurat võtaks, ära lösuta patsiendi peal,” käratas hääl. Surve kadus.
Diagnoos
Arstidest noorim avas ukse ja hoidis seda lahti, kuni kõik kolleegid palatisse voolasid.
„Alustame,” ütles üks arstidest. Osa kirjutas midagi kribinal üles, teised noogutasid nõustuvalt.
Soojalembese patsiendi juures peatusid nad kaua ja vaidlesid arstide salakeeles. Lõpuks lepiti milleski siiski kokku. Patsient tõstis hõredate karvadega kaetud kolba, vaatas ümberseisjaid pahura näoga ja pistis pea padja alla.
Kohe-kohe oli käes Janari tähetund. Kõhus tõmbus külmaks. Võimalik, et ka Janar oleks padja alla sukeldunud, kui saanuks.
Vastik tunne, nagu HIV-testi tulemusi oodates.Aga kui ikkagi. Mis siis saab?
„Glükokortikoidhormooni manustati, aga võimalik, et kahjustuste ärahoidmiseks liiga hilja. Röntgenuuring ja kompuutertomograafia tuvastasid T-lüli murru. Operatsioon. Kerge muljumine. Parapleegia.” Sekund enne, kui komisjon minema asutas, üllatas Janar neid küsimusega: „Mis mul viga on?”
Peaarst – nii hakkas Janar teda kohe nimetama – astus kitlite massist esile ja vaatas Janarit tõsiselt.Ta kehitas õlgu, nagu tahtes öelda, et ei tea, kuid sõnas siis allasurutud ohkega: „Rahvakeeli seljakas.Teil vedas, käed on terved.”
Tuli välja, et nad oskasid ka sulaselges eesti keeles patsiendile tema vea välja öelda.
„Kas ma hakkan kõndima?” uuris Janar.Vastust oodates oleks nagu rinnus plahvatanud.Vererõhk tõusis ja kõrvu lõi valu.
„Ei ole kindel. Ilmselt mingis osas liikuvus taastub.Allapoole vööd ei tea. Sul vedas, et seljaaju ainult muljuda sai.”
„Protsente ei ütle!” ennetas arst järgmist küsimust.
Põmm, kukkus Janari elu kokku.Tegelikult oli see muidugi ammu juhtunud: seal laternaposti all, libedal rajal, kuid siis ei osanud ta seda veel kahtlustada. See pidi olema mingi eksitus. Säherdust elu ta ei olnud tellinud. Nüüd tuleks ennast sisse pakkida ja tagasi anda.Tarbijakaitsesse kaevata.
„Näed siis, saidki teada,” ütles Marek.Ta oleks justkui igapäevastest asjadest kõnelenud.Värdjas, mõtles Janar. Kuidas sai midagi nii tühist öelda hetkel, kui inimene saab teada oma vigastuse ulatusest, invaliidsusest. Pealegi ütles ta seda kõike vaid selleks, et ennast upitada: oli ta ju maininud, et visiidil saab Janar kõik teada.
Järsk tulv tõusis maost suhu ja vabastas ennast padjale.
„Rõve!” karjatas Marek ja litsus väljakutsenuppu. Õde vaatas ukse vahelt sisse ja kadus puhastusvahendeid otsima.
Ma olen vigane, kumises Janari peas. Elusolemine muudeti ühe lausega tarbetuks. Muidugi võisid arstid eksida. Ennegi oli juhtunud, et inimesed, kes halvatult lage vahtisid, võitsid hiljem maratone. Janar klammerdus tärganud lootusekübeme külge.
Pealegi lohutas teda teadmine, et Romani seisukord oli halvem.
Tema sai ainult silmi liigutada. Kas võis veel midagi armetumat ette kujutada. Ilmselt seepärast Romani pilk nii tungiv oligi: tema ainuke meelelahutus oli Janar. Eelmise päeva segastest tundidest mäletaski Janar ainult neid kahte pruuni silma.
„Čapeki näidend, kolm tähte?”
„R.U.R.”
„Kust sa tead sellist sitta?” imestas Marek.
Tal polnud õrna aimugi, kuidas igavus töökohas närida võis ja tuimus naha vahele puges. Janar oli ristsõnade tunnustamata meister. Ükskord võitis ta isegi kolmekuise ajalehetellimuse.
„Tead, kes täna õhtuses vahetuses on?” küsis Marek.
Tema vaimustust nähes polnud Janaril raske arvata.Ta ei hakanud vastama. Hoiatas aga siiski: „Minu nuppu enam ei näpi! Tahad Liinat ärritada, kasuta enda oma.”
Oma poisiliku kukehääle ja üksikute pehmete karvakestega lõua piirkonnas ei olnud tal väiksematki võimalust. Fakt, et Liina teda vihkas, ei tundunud Marekit mitte üks raas segavat.
Kõrvakiilu pidas ta poolehoiu märgiks.
Marek jahvatas edasi, püüdes Janarit uute nüanssidega üllatada. „Tead, ükskord oli Liinal punane aluspesu.Ta pani selle meelega selga. Minu jaoks. On ju aru saada, et punane paistab valgest läbi. Pealegi olid need stringid!”
„Ta võiks vanuse poolest su ema olla,” ütles Janar.
Marek ei öelnud sõnagi, ainult puhises pahaselt. Janar teadis teise nõrka kohta ja ka seda, et mida ta iganes ei ütleks, jääb Marek endale kindlaks.Võimas iseloom, kuid paraku polnud karakterist kasu, kui manguja pool sattusid olema. Janar teadis, mida tähendas, kui naisterahvas vihast punase näoga sinu juurest eemale jooksis ning igal võimalusel kohtumist vältis: see ei olnud kindlasti mitte armastus.
„Mis su koibadega lahti on?” uuris Janar, et vaibunud jutt üles võtta. Romani suunas keeramiseni oli veel aega ning vaakumis ei tahtnud ta olla. Liiga palju vastikuid mõtteid ja tundeid ootasid oma hetke, et läbi murda.
„Ei midagi erilist,” vastas Marek, vilksamisi Janari suunas vaadates.
Oli aru saada, et Marek tahtis oma mured enese teada jätta. Janar kehitas õlgu. Polnud ju paslik rohkem küsida, kuigi keel sügeles.Võib-olla oli tema enda värske puue see, mis teda õpetama asus.Vähim, mida ta hetkel tahtis, oli kellelegi seletamine, mis õnnetus temaga juhtus ja kui suur oli tema kõndima hakkamise tõenäosusprotsent. Mingi aimdus ütles Janarile ette, et varsti pidi ta seda hakkama seletama vasakule ja paremale. Küsijad ei halasta, nad tahavad teada, pidades seda oma loomulikuks õiguseks.
Janar viskas üle selja salto ja lõikas sültja tindimehikese osavalt pooleks. Mõlemad tükid hakkasid otsemaid enda elu elama.
Kasvatasid neli kätt ja kõrvuni naeratavad näod ning üritasid Janarit kallistada. Õõvastava armuavalduse eest taganedes lõikas Janar ära vähemalt seitse plötsakat sõrme, kuid midagi ei aidanud. Kummimehed kargasid talle niutsudes otsa. Raskus surus rinda ning tegi hingamise võimatuks, mõõk pudenes käest ja just enne lõplikku alistumist Janar ärkas.
Alguses arvas Janar, et virgumine toimus unes: ebameeldivad mehikesed olid kadunud, kuid nende tekitatud helid jätkusid.
Ringi piiludes mõistis ta, et käimas oli tavaline palatiöö ja häälitses kõrvalvoodi Marek. Ennastunustavalt onaneerides oli ta minetanud tavapärase ettevaatuse.
Aga kas mina saan seda veel kunagi teha, mõtles Janar kadedusega.Viimasest korrast oli möödas kohutavalt kaua aega.
Küsimused, mida ta ei olnud taibanud küsida ja mida arsti käest avalikult ei julgekski pärida. Kas tal hakkab kunagi seisma? Kas ta saab seksida? Aga lapsi? Janari peast vilksasid varjudena läbi kaks naist, kellega ta pikemalt läbi käis: Anneli ja Birgit.
Anneliga käisid nad mitu kuud. Keppisid lahtikäival diivanil, põrandavaibal, laua najal, vannis ning igas võimalikus ja võimatus kohas. Mõlemad vajasid tühjaks laadimist. Mõlemad häbenesid teineteist: Anneli Janarit ja Janar Annelit. Sellepärast suhe lõppes, sest peale õhtuse koosviibimise ei olnud kummalgi isu midagi muud ette võtta. Koos välja minna oli võimatu.
Mõlemad pabistasid, mis nende sõbrad sellise kaaslase kohta öelda võiksid. Nii jäidki salajased külastused aina harvemaks ja harvemaks, kuni vaibusid.
Paus piinas, kuid interneti pornouputuses