Liina vahetusest, saab ta kordki öösel rahulikult magada.
Ainuüksi mõõga väljatõmbamise helin niitis vaenlasi kui loogu. Jah, temast oli saanud kõva käsi. Meister omal alal. Lõputaseme sooritamiseks oli vaja parandada esimesest kohmakast mõõgalöögist tekkinud avaus enda maailma ja pärismaailma vahel.Ta oleks andnud palju, et see uhkeldav esmavibutus olematuks teha, aga harjutamata meistriks ei saanud.
Janari silmad puurisid minust peaaegu läbi, otsides meeleheitlikult pidepunkti. Kuskil sügaval käis klõps ja mingil tasandil saime sõnatult suhelda. Mõistsime mõtteid kaugelt. Kas see oli telepaatiaalge või silmadest lugemine, polnudki tähtis.
Ma tahtsin teda aidata ja lohutada, et ta teaks: tugevad annavad varakult alla.
Janar väsis ja küünitas üle minu vaatama.Teadsin tema silmapeegeldusetagi, et seal oli suur kaktus ja akna taga märatses sügis.Tundsin pisukest võidurõõmu, et mina olin vahtimisharjutuses järjekordselt peale jäänud.Vähemalt milleski olin ma meister.
Voodiserval
Sügisene hämar hommikuvalgus oli vaevu öö üle võimu saavutanud, kui palatit täitis soojalembese patsiendi köharagin. Pikad järjepidavad hood, mille kõla ei olnud võimalik vältida isegi patja kõrvadele surudes. Janari jaoks oli kõige väljakannatamatum mahlane matsutamine peale iga läkastamise lõppu.
Peetrist, nende veidrikust palatikaaslasest, olid nad mõne nädala jooksul liigagi kuulda saanud. Kannatust oli tal sama palju kui granaadil peale splindi eemaldamist. Näis, et ta tahtis eelnevalt vaikselt veedetud päevad kahekordselt tagasi teha.
Marek pakkus versiooni – kui ta veel julges ja Peeter voodis püsis –, et ilmselt oli tegemist mõne maavälise liigiga, kes sooja imevad ja hiljem suure plärakaga lõhki lähevad.
Janar oli rõvedavõitu äratuse pärast vihane.Ta kadestas Marekit, kelle magamist ei seganud ükski heli. Janar upitas end pisitasa küünarnukkidele. Peeter istus voodiserval, nagu viimasel ajal enamjaolt.
„Mis vahid,” plärtsatas ta köhahoo vahelt.
„Magada tahaks.”
„Maga siis!”
„Ei saa, sa köhid juba nädal aega jutti.”
Peeter hakkas kolinal oma karke taga ajama. Kas tõesti ajas minu vastus ta nii leili, et ta viitsib siiani komberdada, mõtles Janar murelikult.
Peeter viitsis.Varsti oli ta Janari kõrval, toetas ühe kargu öökapile ja istus voodisse.
„Mida vittu sa lösutad siin päevast päeva?” päris ta, nina peaaegu Janari nina vastu surudes.
Peetri kõrge laup oli pingutusest märg. Kuna Janar taganeda ei saanud, proovis ta ilmutist võimalikult rahulikult võtta.
„Mida ma siis tegema pean?”
„Hakka liigutama, raisk, muidu jäädki siia.” Sõnade kinnituseks haakis Peeter käe valusalt Janari õlga ja hakkas teda püsti upitama. Mitte liiga järsult, vaid ettevaatlikult. Mehe kätes oli palju rohkem jõudu, kui paistis.
Üsna pea kerkis Janar Peetri kõrvale voodiäärele.
„Vot nii,” ütles Peeter, „nüüd istume paar minutit.” Janar oli ehmatusest keeletu. Eal poleks ta uskunud, et tõusmine nii lihtsaks osutub.
„Ma olen sinuga aus, poiss.Tõenäoliselt sa päris jalule ei saa kunagi. Heal juhul hakkad koperdama karkudega nagu mina, siis on veel hästi läinud.Aga pea meeles, selleks, et üldse midagi saama hakkaks, pead ise nõudma, ise tegema, ise tugev olema, niisama ei juhtu midagi. Ei tasu oodata, hambad laiali, et keegi sinu pärast liialt vaeva hakkab nägema. Muuseas, kui sa seda veel ise välja ei ole uurinud, siis sama jama kehtib kogu ülejäänud elu kohta.”
Janar istus tummalt, silmade ees kihutasid hallid laigud, maailm tundus ebareaalne ja udune.
„Liina, palun masseeri, too teed, aita patja kohendada,” osatas Peeter põlglikult, „kurat, ega sa Ameerikas ei ela. Jalule tuleb ennast ajada!”
Janar oli siiani arvanud, et Peetri peas mõistlikke mõtteid pole. Mehe keha oli proportsioonist väljas, jalgadega võrreldes hiiglasuur, ja talle oli seni tundunud, et ebakõlast ei ole ka ajud puutumata.
„Aitab tänaseks,” ütles Peeter, aitas Janari pikali ja kadus karkude kolinal voodisse sama kähku, kui tulnud oli. Peeter oli täpselt tabanud Janari taluvuspiiri: veel sekund ja ta oleks istudes minestanud.
Janar oli unustanud oma tavapärase sportlaserutiini ja igapäevase enesenüpeldamise. Meenus, kuidas ta kümneks kilomeetriks harjutas: juba kahekümnes laternapostivahe osutus pingutuseks. Ja see oli kõigest esimene kilomeeter. Ta lubas endale, et järgmise posti juures jääb ta seisma ja siis järgmise juures ja veel ning veel, niikaua, kuni jooksurada otsa sai. See võis ka praeguse olukorraga suurepäraselt sobida. Pidi lihtsalt leidma õiged „postid” ja õiged vahemaad. Lõppeesmärk oli niigi selge.
Janar vaatas mõtlikult üle palati Peetri poole. Imelik, et just see mees, keda ta täielikuks idioodiks pidas, oskas õige suuna kätte näidata.
Haigla ärkas tasapisi. Koridoris oli kuulda inimeste kõnekõminat. Keegi prõmmutas uksega ja telekas pandi käima. Janar vajus sellegipoolest unne.Ta sai magada ehk kõigest pool tundi, enne kui Žanna toidukäruga kolinal uksest sisse trügis ja Janari äratas.
Ta ehmus üles ja proovis ennast unesegasena püsti upitada. Voodi serval istumine ja Peetriga rääkimine olid nii värsked ja reaalsed. Padi kukkus põrandale, Janar väsis ning maandus selili madratsile tagasi.Ta pigistas silmad kõvasti kinni: hirmus oli mõelda, et äkki oli varahommikune voodiserval istumine kõigest uni.
Marek vaatas Janari rapsimist ja küsis: „Mis sa sisse söönud oled?”
Žanna kummardus Janari kohale ja ütles: „Võta kätega kaela ümbert kinni.”
Janar lõi käed ümber Žanna jämeda kaela ja ühe kerge tõstega istus ta jälle voodil.
Marek vaatas neid tülpinult, kuid ei öelnud midagi. Ilmselt oli ta seda kõike ennegi näinud.Teises palatiotsas tõstis Peeter aga pöidla kõrgele püsti.Tema hommikune pingutus ei olnud vett vedama läinud. Algatus oli viljakasse mulda külvatud ja idanema hakanud. Kõik edaspidine olenes visadusest. Janar väsis ja silme eest kiskus valgeks.Ta palus ennast voodile tagasi lasta. Teise katsega viis minutit! Järgmise eesmärgina pidi ületama kümme minutit. Postid raja ääres olidki leitud.
Vaimustusepuhang ja usk tervenemisse tõstsid märgatavalt Janari tuju.Ta lubas endale isegi pisukest tögamist Mareki arvel: „Kuule, kui nüüd Liinast rääkida. Ehk ajad need kolm koledat karva lõualt ära ja kasutad kammi, võib-olla tekivad sul siis vähe paremad šansid.”
Marek haaras närviliselt lõuast, katsus pehmeid udemeid, vaatas kahtlustavalt Janari poole ja arvas lõpuks: „Jah, sul on vist õigus. Lasen emal peegli ja žileti tuua.”
„Prillid tuleks ka läätsede vastu vahetada.Või siis moekamad raamid hankida.Võiksid veidi muskleid ka pumbata. Ega haiglas hantlid keelatud pole. Pealegi on sul käed terved,” jätkas Janar enesekindlalt, justkui oleks tal suur võrgutamisepagas.Vähemalt oli Janar kindel, et rehitsetud välimus kahju teha ei saa.
Jätnud Mareki mõtisklema, süvenes Janar raamatusse.Ta ei olnud kogu elu jooksul nii palju lugenud kui nüüd mõne nädalaga. Silmad hakkasid tasapisi koormusega harjuma ja ei tõmmelnud enam õhtuti. Niikaua, kuni ta oli seotud mõne suure seikluse või vastasseisuga, ei pidanud ta mõtlema tulevikule.
Ratastel
„Aiaaaa,” karjatas Janar. Füsioterapeut noogutas rahulolevalt, surus siis armutult näpud Janari randmesse ja sikutas käe üles.
Õlg ragises võikalt ja Janaril oli nii pööraselt valus, et ta maigutas nagu akvaariumist välja tõstetud kala.
„Kas on valus?” uuris piinaja.
Füsioteraapia iseärasustega kursis olev Marek irvitas kõrvalvoodis laialt.„Noh, pole midagi,