Nii siis jääbki. Taavi Kangur

alakeha halvatud, käed on korras. Suudab istuda.”

      Naine noogutas mõistvalt.

      Arst pöördus Janari poole: „See on sinu füsioterapeut, Anu Loog.Tema näitab sulle harjutusi, mida ise teha saad.” Muigas siis kavalalt. „Tegelikult olete vist juba tuttavad.” Pööras kiiresti ringi, viipas Anule ja kadus kitli lehvides.

      „Nii, Janar, nüüd pean teada saama, kui palju su liikuvus taastunud on,” jätkas Anu. „Tõsta käed üles, nii kõrgele, kui saad.”

      Janar lükkas kanged käed õlgadest ülespoole.Anu aitas pisut kaasa.Tema liigutused olid läbimõeldud ja täpsed.

      „Aitab tänaseks, ma teen veel ühe lõdvestava massaaži. Proovi aeg-ajalt käsi õlgadest üles suruda ja istu voodi äärel nii kaua, kui jaksad.”

      Anu käed töötasid osavalt mudides. Marek oli topeltkade.

      „Kas sa mind ka veidi masseeriksid, mul on pidevast selili magamisest kael kange,” proovis ta õnne.

      „Sa oled Marek, eks?” küsis Anu.

      „Jah, ja siis?”

      „Sinu kohta räägitakse legende, nii et massaaž jääb ära. Ehk mõni teine kord.”

      „Selle eest Liina veel maksab!” lubas Marek, aga seekord vedas hääl teda alt. Poiss värvus kõrvuni punaseks.

      „Saa täiskasvanuks, väike nilbik,” hõikas Peeter.

      Marek raputas Peetri poole rusikat: „Kuradi vesipea. Ma olen piisavalt suur, et sul suu kinni panna.”Ta oli unustanud, et Peetri käimisulatus küündis ka tema voodini. Üllatuslikult rehmas Peeter aga vaid käega.

      Marek kinnitas trotsliku pilgu Anu kondisevõitu põlvedele ja pani käed rinnale risti.

      Janar tundis, otsekui oleks ta äsja maratoni jooksnud. Süda peksles sees ja nõrkus kiskus pilti tasku, kuid kogu see üleinimlik pingutus ei võtnud nahka märjaks.Ta oli nii katki, et isegi higistamine ei toiminud. Käed olid täiesti jõuetud.Tundus, et kõik on hoopis halvemuse suunas nihkunud. Anu näis teadvat, mis tal peas toimus, ning lohutas: „Ära muretse, sa peadki täiesti kurnatud olema, ainult nii saame edasi liikuda.

      Iga korraga läheb natuke paremaks. Usu mind.”

      Enne Anu järgmist seanssi oli Janar mõttes karastunum.Ta tahtis Marekile pettumuse valmistada.Too oli ennast patjade najale üles seadnud, et tal parem ülevaade oleks, ning muigutas huuli.

      Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et ta lahendas ristsõna, aga Janar oli haiglas piisavalt pikutanud, et teada, mis Marekil meeles mõlkus. Meelelahutuseks saigi ainult kaaspatsiente tarbida, nagu Janargi Romani kehvast olukorrast lohutust oli leidnud.

      Hoolimata ettevalmistusest pääses ebamäärane niutsatus siiski üle Janari huulte. Anu näis täpselt teadvat Janari hingeseisu ja valmisolekut ning oli sujuvalt edenenud järgmisele valulävele.