olime juba koha: neli jagu, neli UAZ-i, mis olid spetsialiseerinud radiatsiooniluure tegemiseks saastatud tsoonis. Masinal oli peal kogu tehnika, mida vaja radiatsioonitaseme mõõtmiseks, sealhulgas proovide võtmiseks õhust, pinnasest, veest.
Kui me saabusime, oli keskuses koos nii palju kindraleid, et ma polnud neid kunagi nii palju korraga näinud, lihtsõdurid olid minu meelest vähemuses. Kindralid seadsid meid ritta ja tegid kihutuskõnet, et algab tõsine töö. „Teile luuakse kõik tingimused: elate siin laagris, saate korralikult süüa, iga päev vahetate mundreid.” Mundreid alguses jätkus ka, hiljem tekkis probleeme, hakati kokku hoidma. Meile anti ka pidevalt uusi respiraatoreid.
Öeldi, et kuna teie spetsialistidena saate aru, mis siin toimub, siis desertöörid saavad karistuse sõjaaja reeglite kohaselt. Armees on küll selge, et käsk tuleb täita ja meile polnud oma kohuse täitmist vaja meelde tuletadagi. Sel ajal oldi nii kasvatatud – kui oled kodumaa kaitsel, siis täidad käsku.
Me elasime Pripjatist mõned kilomeetrid eemal ühes pioneerilaagris, aga tööle sõitsime Pripjati linna. Olukorra tõsidust näitas seegi, et kui tavaliselt oli masinal vanemaks peal mõni alamastme ohvitser, siis nüüd oli ikka mõni alampolkovnik. Kogusime info kokku ja see anti edasi kõrgemale poole otsuste tegemiseks. Ja pidime ka üles panema lipud, millel teave teistele väeosadele, et siin on selline olukord või et antud tsooni ärge ronige, siin on väga ohtlik. Meile öeldi, et kui meie kiirgusdoos jõuab 25 röntgenini, siis viiakse meid ära ja asemele saadetakse uued mehed.”
Suurim probleem radiatsiooniohuga oli ja on, et seda ei ole näha, kuulda, tunda, sel pole lõhna ega värvi.Vladislav Vassiljevi rühm ei usaldanud isiklikke dosimeetreid, millest mitte kõik korralikult ei töötanud, ja pani saadud radiatsioonidoose kirja, lähtudes radiatsiooniluure masinal olnud aparaatide näitudest. Nende skaala ulatus 1000 röntgenini. Mõni oht oli alguses siiski ka silmaga nähtav. Vassiljev ütleb:
„Respiraatoreid vahetasin ma mingi tunni või poole tagant, sest need muutusid punaseks – meile selgitati, et reaktorist lendas välja terve Mendelejevi tabel, sealhulgas ka pika lagunemiseajaga ühendeid.”
Sel ajal, kui esimesed sõdurid kohale saadeti ja kohalike elanike evakueerimist alles korraldati, oli saastatud piirkonnas õhus ka radioaktiivne jood, mille vastu tulnuks võtta joodipreparaate, et organism seda vajaliku joodi asemel ei omastaks. Radioaktiivse joodi lagunemisaeg on 7 päeva. Joodipreparaatide jagamise puhastusoperatsioonile kutsutuile otsustas kõrgem juhtkond aga alles 23. mail, mil see polnud enam kuigi mõttekas.” Kuid see polnud ainus totter otsus. Nõukogude Liidu vertikaalne otsustamisstiil määras, et kõigepealt võttis igaotsuse tegemine aega: kuni infot koguti, kõrgemale poole edastati, kuni see sealsest bürokraatiast läbi liikus ja otsustamisõigusega isiku poolt teadmiseks võeti, kuni see kõrgemal seisev, enamasti parteilises positsioonis tegelane otsuse tegi ja selle siis jälle alla täitmiseks saatis. Nii näiteks määrati kolmekümne kilomeetri tsoon ümber jaama heal vanal moel – sirkliga kaardile joonistades.Tegelikkuses oli radioaktiivne pilv liikunud siiski isepäisemalt, mistõttu mõni ala tsoonis polnudki nii ohtlik, teisalt jäi mõni suurema saastekoguse saanud piirkond sirkliringist väljapoole.
Enamusel saastatud tsoonis viibivatel inimestel polnud üldse mingit aimu ei ohust ega selle tõsidusest.Vassiljev kirjeldab ainult ühte konkreetset juhtumit, milletaolisi aga oli palju, eriti esimestel päevadel.
„Sõitsime Pripjatti ja nägime: miilits juhtis liiklust, evakueeriti elanikke.Tee käis üles-alla nagu ikka. Mina olin radiatsiooni mõõtmise peal ja kandsin masinaülemale pidevalt ette radiatsioonitaseme muutustest: kõige kõrgem tase 5–10 röntgenit, siis 15–20, 20–25 … siis vaatab ülem juba tagasi, et asi pole õige. Siis isegi 40-45 röntgenit – see aga oli just ühes teelohus, kust me läbi sõitsime. Ja seal samas lohus seisab miilits ja juhib liiklust. Ilma kaitsevahenditeta. Ta, vaeseke, ei teadnud, mille sees seisis, aga meil polnud õigust peatuda ja talle öelda. Paanikat ei tohtinud tekitada, seega meil ei olnud õigust teda teavitada, kuigi oli selge, et ellu see vaene mees seal lohus seistes ei jää. Sellised julmad asjaolud – me saime aru, kuid pidime siiski oma tööd tegema. Sõitsime Pripjatti, seal oli 2–2,5 röntgenit, mis polnud enam nii hull, kuigi ka mitte lõbus. Teleris küll teatati hoopis madalamatest numbritest – tõde ei tohtinud toona avaldada.”
Kopterid, mille eduka tegevuse üle Ljubov Semenik ja tema kaaslased nii õnnelikud olid, töötasid tegelikult üsna sihtimata. „Nad oleksid ju surnud, kui oleksid jäänud sinna kohale kauaks ja laskunud piisavalt madalale. Nende mõõteriistad läksid kõik hulluks, nii kõrge radiatsioon oli seal,” teab rääkida Vladislav Vassiljev. „Kopterid muutusid ise radiatsioonikeskusteks. Kui need mandusid, siis keemiavägede sõduritest desaktiveerijate rühm pidi neid puhastama. Nad pritsisid koptereid pesuvahenditega ja said puhastamise käigus ise suurema doosi, kui need, kes kopteris sees olid – ma olin hiljem haiglas koos desaktiveerijatega ja neil olid verepildis muutused, sest nad said oma 50 röntgenit.” Keemialuure rood, kus teenis Vladislav Vassiljev, pääses Tšernobõlist kiirelt – vaid kümne päevaga –, olles kokku kogunud lubatud 25 röntgenit. Keskmiselt. Kas olid nad hinnalisemad spetsialistid kui mõned muud väeosad või olid neil ülemused teistsugused, aga nad sõitsid võidupüha, 9. mai paiku tagasi oma väeossa Tšernogovis ning koolitasid hiljem kordusõppustele saadetuid välja polügoonil.
Samal moel kui Tšernigovi väeosa, toodi kiirkorras, häire peale, kohale ka teisi erivägesid – nii sattus Saratovi lähistel paiknenud Volga-äärse sõjaväeringkonna 122 liikurväeosas teeninud Andrus Kõiv (nimi muudetud), kellel tegelikult juba väeteenistus läbitud, kuid viimane demobiliseerimiskäskkiri veel saamata, kodu asemel hoopis Tšernobõli.Andrus oli korjatud sõjaväekohustust täitma pärast ülikooli pääsemist – varem oli kõrgkoolis õppimine andnud automaatselt sõjaväekohustusest pikenduse, kuid alates 1983. aastast võeti sõjaväeteenistusse ka tudengeid. Andruse hinnangul ajas juba sõjaväeteenistus iseenesest ta elu puntrasse. Ja nüüd siis veel põrgu maa peal. Andrus jutustab:
„Hommikul oli trevooga – lahinghäire. Meie spetsiaalne kiirreageerimisrühm paiknes kahel korrusel. Mina olin ühe korruse korrapidaja, ma olin seersandipaeltega. Andsin siis relvad välja ja kasarm jooksis tühjaks. Pitseerisin korruse, seega panime väeosa konkreetselt lukku. Andsin staabis võtmed ära ja mind kupatati teistele järele. Läksime raudteejaama, tõstsime asjad rongi peale, meid pandi ešeloni ja sõitsime rohelise tule all sinna, kuhu vaja. Ega me ei teadnud, kuhu läheme – keegi ei teadnud.Tegelikult saadeti esimene meie sats lennukiga kohale. Nemad oli kohal juba 27. aprilli hommikul ja tegid esimese radiatsiooniluure. Aga nendelt info meieni ei jõudnud – nad olid seal omas mullis ega saanudki meile infot anda. Ma arvan, et isegi suuremat sorti ülemused said alles kohale jõudes teada või aru, millega tegu. Kui kohale jõudsime, siis üht-teist jutuks tuli, aga ega soldatile ei räägitud suurt midagi …
Kui me 29. aprillil rongist maha saime, siis dosimeeter hakkas kohe näitama. Meil olid kahte sorti individuaalsed dosimeetrid: ühed olid sellised pikad pulgad, mida sai ise vaadata, teised olid sellised elektroonilised, mida ei saanud vaadata, mida luges ainult masin. Mingi aeg need individuaalsed olid, nii nädal või kaks – siis nad said laagris olemisest üle kümne röntgeni kokku ja siis need võeti ära ja asendati elektroonilistega, mida ainult masinaga sai lugeda.”
Eduard Gams tunnistab: „Kui saabusid esimesed sõjaväelased, siis pandi nende laager üles praktiliselt kohe jaama kõrvale. Meie kateedrijuhataja Mandõtš, kes oli siis Tšernobõlis, rääkis mulle, et esimese asjana tegi ta ümbruskonna analüüsi ja andis kohe välja soovituse, et siin olla ei tohi, sest siin laagris kaotab isikkoosseis kiiresti töövõime ja võitlusvalmiduse. Et neil tuleb siit kindlasti minna vähemalt 10 kilomeetri tsooni taha. Jaama piirkonnas olla ei tohi, sest siin on väga kõrge radiatsioon.
Spetsialiste kuulati, kuid otsuse võttis alati vastu vastutav isik. Spetsialist oli konsultant, kellega läbirääkimisi ei peetud, kes kuulati ära, kuid otsuse tegid teised.Vastutus oli parteiliidrite õlul, kes pidid tegema otsuseid.”
„Saabusime Janovo jaama üsna tuumajaama lähedal, üle oru oli tossav reaktor näha. Minu meelest sõitis Moskva rong veel sealt mööda,” meenutab Andrus. „Laager oli alguses jõe ääres, reaktor oli kohe üle jõe. Seal olime