meie jõududega ei ole seal midagi teha. Me oleme ikka nagu radiatsiooniluure: me läksime esimesena, mõõtsime ära, siin nii ja seal naa palju, panime poste püsti, et pärast võiks võrrelda, kuidas tase oli muutunud. See oli meie väeosa põhiülesanne, aga meid kasutati jaama koristamisel.
Kohe keelati ära ka hommikuvõimlemine. See oligi nii tobe, selle radioaktiivse tolmu sees pead sa hommikuti palja ülakehaga jooksma. Alguses taheti hommikuvõimlemist ikka teha, aga arst sõimas lipniku selle eest korralikult rivi ees läbi. See nali lõpetati küll ära, aga sõjaväekord siiski oli.Töölaager. Relvad olid kaasas – need olid relvatelgis, seal oli karauul ka. Me olime sõjavägi ikkagi.
Alguses olid Eesti mehed laagris üsna reaktori lähedal, hiljem kuulutati see ala eluohtlikuks tsooniks ja laager viidi 30 km eemale.Foto: erakogu
Kord käisid kindralid meid kontrollimas ja üks siis rivistas kõik ohvitserid metsa äärde üles ja pöördus nende poole sellises „populaarses kõnemaneeris” ehk kõva sõimuga, nii et kosta oli kuskile 300 meetri peale. Kuidas see kindral seal marssis pikkade sammudega ja tampis ohvitsere, et miks nad seda pole teinud ja toda pole teinud, miks see kuradi reaktor ikka veel tossab seal.”
Võib öelda, et Andrusel vedas, sest tema töötas tagalas, samal ajal kui osa sõdureid saadeti otse jaama väljapaiskunud saastatud rususid koristama.
„Minul läks üks kord tervis käest ära – hakkasin oksendama ja anti ravimeid. Mingeid ravimeid anti muul ajal ka, aga ei öeldud, mida just.Väga suur võim oli väeosa arstil – tavaliselt polnud ta midagi erilist, kuid seal oli tähtis tegelane,” Andrus muigab sellest kõneledes, sest kohe tuleb juttu omapärasest raviviisist. „Kui mul halb hakkas, siis pandi mind pikali ja magasin õhtuni, ja siis kohalik lipnik tuli mind otsima, et kus see Eesti poiss on, ta unustanud mul vererõhku mõõta. Ma ei saanud aru, et mis pagana vererõhku – uimane olemine oli ka veel. Läksin arstipunkti ning seal oli kolmeliitrine purk piiritust laua peal. Niimoodi see vererõhu mõõtmine siis käis. Seal oli oma velsker ka, aga tema oli juba purjus ja magas ning arstil oli üksi igav, tuli mingisugune põhjus leida, et mind telgist välja saada. Jõime seal siis piiritust.”
Jutt, et alkohol aitab kehas kiirituse mõjusid vähendada või viib kahjulikke aineid välja, levis kiiresti – see oli legaalne põhjus väikeseks või suuremaks napsiks. Andrus lükkab aga jutu tegevteenistuses olnud poiste lausjoomisest ümber.
„Tegelikult ei joodud seal – mina seda ei näinud. Meditsiiniteenistusele kirjutati piiritust välja puhastamiseks ja muuks selliseks, aga mida nad sellega tegid, seda tegevteenistuse mehed muidugi ei näinud. Me uurisime küll, et kust nagu kärakat võiks saada, kuid meie seda ei saanud.”
Andruse väeosal polnud aimu, millal koju saab. Mis tähendas erakorraliste abinõude kasutuselevõttu, meenutab Andrus ja naerab:
„Tekkis ju ka meil rahulolematus, sest me ei teadnud, mis toimub ja millal koju saab. Siis me tegime sellise pretsedenditu asja, et saatsime „spiooni” luurama. Ohvitseridel toimusid nõupidamised, kuhu soldateid ligi ei lastud, aga kus arutati kindlasti olulisi asju. Neid peeti sööklatelgis, mille otstes olid tamburid – ühel pool sissepääs, teisel pool lao moodi asi, kus olid suured puukastid. Me panime ühe väiksemat sorti kuti ühte kasti pooleteiseks tunniks luku taha ja tema siis kuulas pealt, mis seal toimus. Pärast ta rääkis meile: tõesti, ka ohvitserid ei teadnud midagi, muidu oleks koosolekul sellest räägitud. Meie väeosa ohvitserid olid täpselt sama jõuetud – ootasid ka ainult kojusaamist Nii et valitses selline üldine kaos.
Jutud liikusid, et kes saab üle 25 röntgeni, see saadetakse koju, ja nii läksid ka mõned ohvitserid vabatahtlikult sinna tsooni tööle, et koju saada.Tegelikult saime kõik üsna korraga ära, välja arvatud need, kes haigeks jäid.Väeosa komandör vahetus meil mitu korda – tema oli kogu aeg esirinnas. Läksime ühega, tulime kolmandaga. Sellega oli nii, et kui väeosa komandör poleks läinud, siis teised oleks öelnud, et no kuulge.Tema läks siis ees.”
Andruse väeosa lahkus Tšernobõlist 22. mail.
Andrusega samas väeosas teeninud ja jaama ka koristustöödele saadetud Madise (nimi muudetud) mälestusi vahendas Postimees 2006. aastal nii:
„Sõduritel käsutati gaasimaskid pähe. Paari tunni pärast oli selge, et Ukraina täiskevades pole maskides võimalik pikalt töötada. Ajateenijad tõmbasid näo ette respiraatorid, mida järgneval kolmel kuul muudkui vahetati, aga nina ja suud katvates maskides isegi magati. Neid nimetati „surmarühmaks”, sest õhukestes tavakombinesoonides sõdurid pidid korjama plahvatanud reaktori ümbert grafiiditükke ehk laiali lennanud tuumakütuse vardaid. Esimestel päevadel polnud labidaid. Siis need leiti, kuid varteta, ja poisid raiusid tääkidega õunapuuaiast labidavarred. Nad sõitsid oma soomukitega hävinud reaktori kõrvale, kandsid üliradioaktiivsed grafiiditükid konteinerisse ja kõige enam veerand tunni pärast sõitsid põrguväravatest uuesti puhtamasse maailma.
Kuigi, puhast maailma seal polnudki. „Kui masinast välja hüppad, on selline ere valgus, nagu oleksid teisel planeedil. Midagi väga imelikku.” Hiljem pole Madis sellist valgust enam näinud. Ega tundnud ka sellist lootusetuse tunnet, et siia tuleb nüüd jääda, kui nende soomuki mootor seiskus plahvatanud reaktori kõrval. Juht proovis uuesti käivitada, ei midagi. „Surmarühma” sõdurid istusid soomuse varjus ja ootasid. Lõpuks sai juht mootori käima. Läks õnneks. Nagu läks õnneks ka mõned nädalad hiljem, kui Madise rühm pesi tuumajaamas tripperililla lahusega põrandaid ja eksis väljapääsu otsides ära. Sajad meetrid pikki koridore, sajad uksed, kümned trepid. Lõpuks, vaistu järgi, pääsesid nad surmalabürindist välja.
Kui Madis Tšernobõlist pääses, kirjutades alla 15-aastasele vaikimisvandele, öeldi talle, et on saanud 31 röntgenit – kuus röntgenit rohkem, kui isegi selles põrgus oli ülempiiriks.
KÄSK ON VANEM KUI MEIE
26. aprillil oli Eestis parteisekretäride ülevabariigiline kokkutulek, kus enam kui 4000 erineva taseme parteitegelast NLKP XXVII kongressi otsuste elluviimist kavandas.Toimus ka ELKNÜ Keskkomitee pleenum, kus, nagu kombeks oli, nii kiideti kui laideti ja anti uusi lubadusi. Ikka partei vaimus ja juhtimisel. Need sündmused olid loomulikult järgmise päeva lehtedes peateemaks.TASS-i uudis Tšernobõli katastroofist tuli kahe päeva pärast.
„26. aprill oli imekena kevadilm, olime äia-ämma suvilas, kaevasime maad, panime kartuleid, võtsime päikest, ” meenutab Mihkel Kalamees. „Mu äiapapa oli Ameerika Hääle kuulaja, sealt saime teada, et midagi juhtus. Aga mõtlesime, et see on nii kauge asi, et see meid ei puuduta.” Sama saadet kuulsid küllap teisedki, sest jutud õnnetusest hakkasid vaikselt levima.Toonane Eesti NSV Tsiviilkaitsestaabi ülem Vello Vare kirjutab oma memuaarides „Jälgi tallatud radadelt”4: „Seoses sellega, et Eestimaale jõudsid Läänest igasugused „hääled”, sain teatava ettekujutuse toimunust Soome raadio ja Ameerika Hääle kaudu 26. aprilli lõuna paiku.” Vare kirjeldab ka, et teatele järgneval päeval pandi Eestis osaliselt tööle tsiviilkaitse radiatsioonivaatluse süsteem, kuigi ametlikku käsku selleks veel polnud tulnud. Osalistelt sellepärast, et liigne initsiatiiv oli karistatav.
TASS-i lühike uudis oli sõnastatud kiretult, teadaandena, mille olulisust polnud lihtne ilma eriteadmisteta hinnata.. Pärnus arstina leiba teeninud Jüri Viidebaum mäletab seda kui õnnetuse väikest äramärkimist: „Tavalise inimese, tavalise arstina ei pööranud mina sellele vähematki tähelepanu. Istusin äiaga köögis ja arutasime, et seal võib päris suur jama olla, aga nii see jäi.”
Üsna sarnaselt suhtus teatesse ka Audru sovhoosi partorgiks olnud Jaan Krinal:
„Ma ise ei mäletagi uudise kuulmist, aga mu abikaasal on see selgelt meeles. Isa oli parajasti meil, ja kui telekas seda rääkis, siis polevat abikaasa meid isaga kunagi varem nii kohkunud nägudega näinud. Mina olin omal ajal sõjaväes sellises polgus, kus läbisime koolituse, mille ajal olime praktiliselt pool aastat gaasimaskis