andeks paluma. Hoidsid vaid meid mõlemaid elus. Aga ma ei taha, et me peaksime niimoodi jätkama, ignoreerima teineteist tavaelus ja langema teineteise embusse iga kord, kui kaamerad vaatevälja ilmuvad. Ma mõtlesin, et kui ma ei oleks enam nii, noh, haavatud, võiksime proovida lihtsalt sõpradeks jääda," ütleb Peeta.
Ilmselt saavad kõik mu sõbrad lõpuks surma ja Peetaga mitte nõustumine ei jätaks teda samuti ellu. "Olgu," vastan ma. Tema ettepanek tekitab minus parema enesetunde. Kuidagi vähem valeliku. Muidugi oleks tore, kui ta oleks sellega varem lagedale tulnud, enne kui ma teada sain, et president Snowl on teistsugused plaanid ja ainult sõpradeks jäämise valikut meie puhul enam ei ole. Aga olgu kuidas on, vähemalt on mul hea meel, et teineteisega jälle räägime.
"Noh, mis viga?" küsib Peeta.
Ma ei saa talle öelda. Nokin rohututti.
"Alustame hoopis millestki põhilisemast. Kas pole veider, et ma tean, et riskiksid minu pärast oma eluga … aga ma ei tea, mis on su lemmikvärv?" lausub Peeta.
Naeratus hiilib mu huulile. "Roheline. Aga sinul?"
"Oranž," vastab tema.
"Oranž? Nagu Effie juuksed?" imestan.
"Natuke sügavam," vastab Peeta. "Rohkem nagu … päikeseloojang."
Päikeseloojang. Märkangi seda kohe, madalamale langeva päikese serv, taevas mahedatest oranžidest toonidest triibuline. Ilus. Meenutan tiigerliiliaga küpsist ja nüüd, kui Peeta minuga jälle räägib, on see ka kõik, mida saan teha, et mitte kogu president Snowga juhtunut talle ümber jutustada. Ma tean, et see viimane Haymitchile ei meeldiks. Jään parem niisama lobisemise juurde.
"Kuule, kõik räägivad kogu aeg suure vaimustusega sinu maalidest. Tunnen end päris näruselt, et pole neid näinudki," sõnan mina.
"Mul on terve vagun neid täis." Peeta tõuseb püsti ja ulatab mulle käe. "Tule."
Hea on tunda, kuidas ta sõrmed jälle minu omadega põimuvad, mitte etenduse pärast, vaid tõelisest sõprusest. Kõnnime käsikäes tagasi rongini. Uksel meenub mulle: "Pean kõigepealt Effie ees vabandama."
"Ära karda teda meelitustega üle puistata," õpetab Peeta.
Kui me jõuame restoranvagunisse, kus kõik ikka veel lõunat söövad, vabandan Effie ees enda arvates ülevoolavalt, kuid tema meelest kompenseerib see ilmselt vaevu-vaevu minu etiketist üleastumise. Effie auks peab siiski ütlema, et ta võtab vabandused armulikult vastu. Ja lisab veel, et mõistab, kui suure pinge all ma olen. Ning tema kommentaarid teemal, et keegi peab ju ometi ajakava ka silmas pidama, kestavad kõigest umbes viis minutit. Tegelikult pääsen väga kergelt.
Kui Effie on lõpetanud, juhatab Peeta mind mõned vagunid edasi oma maalide juurde. Ma ei tea, mida ma ootasin. Võib-olla suuremaid versioone lilleküpsistest. Aga see siin on hoopis midagi muud. Peeta on maalinud mänge.
Mõnest pildist ei saaks kohe arugi, kui ei oleks ise koos Peetaga areenil olnud. Vesi tilgub meie koopa laest. Kuivanud tiigisäng. Kätepaar, tema enda oma, korjab juurikaid. Teised pildid tunneksid ära kõik, kes neid vaataksid. Kuldne sarv, mida kutsutakse Küllusesarveks. Clove sätib nuge jakihõlma all ritta. Üks mutant, ilmeksimatult heledate juuste ja roheliste silmadega, kes peab olema Glimmer, lõriseb ja rajab meie poole teed. Ning mina. Olen kõikjal. Kõrgel puu otsas. Peksan oja ääres särki vastu kive puhtaks. Laman teadvusetult vereloigus. Ja üks pilt, mida ma kuhugi paigutada ei oska (võib-olla paistsin talle sellisena, kui tal oli väga kõrge palavik) – ma ilmun nähtavale hõbehallist udust, mis on täpselt minu silmade värvi.
"Kuidas tundub?" küsib Peeta.
"Ma vihkan neid," lausun. Ma peaaegu tunnen vere ja pori lõhna ning mutandi ebaloomulikku hingeõhku oma sõõrmetes. "Mina püüan kogu hingest unustada, mis areenil toimus, ja sina oled selle kõik taaselustanud. Kuidas sa seda kõike nii hästi mäletad?"
"Näen seda igal öösel unes," sõnab ta.
Ma tean, mida ta silmas peab. Luupainajad, mis kummitasid mind vahel isegi enne mänge, piinavad mind nüüd iga kord, kui uinun. Aga see vana košmaar, mis oli alati valvel, see, milles mu isa lendab kaevanduses tükkideks, ilmub harva. Selle asemel elan ikka ja uuesti läbi eri pilte sellest, mis juhtus areenil. Lootusetud katsed Rued päästa. Peeta verest tühjaks jooksmas. Glimmeri tursunud keha pudeneb mu käte vahel laiali. Cato kohutav lõpp mutantide käes. Need stseenid külastavad mind kõige sagedamini. "Mina ka. On sellest abi? Nende lõuendile maalimisest?"
"Ma ei tea. Ma arvan, et siis kardan õhtul pisut vähem magama minna, või vähemalt kinnitan seda endale," vastab tema. "Aga luupainajad pole kuhugi kadunud."
"Võib-olla ei kaogi. Haymitchil ei ole kadunud." Haymitch ei räägi sellest, aga ma olen kindel, et just sellepärast ei meeldigi talle pimedas magada.
"Ei ole. Aga mulle tundub, et parem on ärgata, käes pintsel, mitte nuga," sõnab Peeta. "Nii et need ei meeldi sulle sugugi?"
"Ei. Aga need on täiesti erakordsed. Ausalt," vastan. Ja ongi. Kuid mina ei taha neid rohkem vaadata. "Tahad minu talenti ka näha? Cinna on selle kallal korralikku tööd teinud."
Peeta naerab. "Hiljem." Rong jõnksatab edasi ja ma näen, kuidas maastik meist akna taga mööda libiseb. "Tule, oleme peaaegu 11. ringkonnas. Lähme ja vaatame."
Kõnnime viimasesse vagunisse. Seal on toolid ja diivanid, aga kõige toredam on see, et tagumised aknad saab üles lakke lükata, nii et tundub, nagu sõidaksimegi väljas, värskes õhus. Pilgu ees avaneb avar vaade. Tohutud väljad, millel piimakarjad rohtu söövad. Hoopis erinev meie paksude metsadega kaetud koduringkonnast. Rong aeglustab ning ma arvan, et tuleb järgmine peatus, kui korraga kerkib meie ette aed. Vähemalt kümne meetri kõrgune tara, mille otsa on okastraat nurjatult rulli keeratud. Selle kõrval tundub 12. ringkonna tara täiesti lapsik. Lasen pilgul kiiresti aia alumisele osale libiseda; seal ilutsevad reas tohutult suured metallplaadid. Nende alt juba ei poeks läbi ega põgeneks metsa küttima. Näen vahitorne, üksteisest võrdsel kaugusel, relvastatud valvurid valvamas. Täielikud võõr kehad metsalilli täis aasade keskel.
"See on midagi teistsugust," ütleb Peeta.
Rue andis mulle tõepoolest mõista, et 11. ringkonna reeglid on palju karmimad. Aga midagi niisugust ei osanud ma küll ette kujutada.
Nüüd on näha viljaväljad, nii kaugele kui silm ulatab. Mehed, naised ja lapsed, õlgkübarad päikese kaitseks peas, ajavad end püsti, pööravad meie poole, kasutavad hetke selja sirutamiseks ja vaatavad, kuidas meie rong mööda sõidab. Kaugemalt paistavad viljapuuaiad. Huvitav, kas seal Rue töötaski, korjates puulatvadest kõige peenematelt okstelt saaki. Väikesed hurtsikute trobikonnad – Serva majad tunduvad nende kõrval kõrgemast klassist – kerkivad siin-seal nähtavale, aga kõik on tühjad. Tundub, et viimane kui üks kätepaar on kaasatud viljakoristusse.
Ja nii muudkui edasi ja edasi. Uskumatu, kui suur on 11. ringkond. "Mis sa arvad, kui palju inimesi siin elab?" küsib Peeta. Raputan pead. Koolis nimetatakse seda suureks ringkonnaks, see on ka kõik. Ei mingeid tegelikke arve. Aga need lapsed, keda me näeme televiisorist igal lõikuspäeval oma järge ootamas, saavad küll olla ainult osa terves ringkonnas elavatest lastest. Kuidas nad seda teevad? Korraldavad eelloosimisi? Valivad osalejad juba enne välja ja vaatavad, et need kindlasti kohal oleksid? Kuidas jõudis Rue sellele lavale, kus ainult tühi tuul oli valmis tema kohale asuma?
Hakkan piirkonna tohututest mõõtmetest ja lõputusest väsima. Kui Effie tuleb meile ütlema, et läheksime riidesse panema, ei vaidle ma vastu. Siirdun oma kupeesse ning lasen ettevalmistusmeeskonnal juukseid sättida ja jumestuse teha. Cinna astub üsna oranži kleidiga sisse, sellel on sügislehtede muster, ja mina mõtlen kohe, kuidas see värv Peetale meeldib.
Effie kutsub mind ja Peetat enda juurde ning selgitab veel viimast korda päevakava üle. Mõnes ringkonnas sõidavad võitjad läbi linna ja kohalikud elanikud tervitavad tänavate ääres. Aga 11. ringkonnas – võib-olla sellepärast, et ausalt öeldes siin erilist linna polegi, kõik on nii laiali laotatud, või sellepärast, et ei taheta lõikusajal inimeste aega raisata – piirdub avalik esinemine väljakul toimuvaga. Väljak on kohtuhoone, hiiglasuure