oda ikka veel kõhtu kiilutud …
Keda mul veel Kapitooliumi kättemaksust päästa ei õnnestu? Kes veel surma saavad, kui ma president Snowle meelepäraselt ei käitu?
Tunnen, kuidas Cinna üritab mulle mantlit selga panna, ja tõstan käed. Karusnahk, nii sees kui ka väljas, haarab mind oma embusse. See ei pärine üheltki loomalt, keda ma tean. "Kärbinahk," lausub Cinna, kui valget varrukat silitan. Nahkkindad. Säravpunane sall. Midagi karvast katab mu kõrvu. "Sa tood kõrvamuhvid moodi tagasi."
Ma vihkan kõrvamuhve, mõtlen endamisi. Nendega ei kuule hästi ja sellest ajast peale, kui ma areenil ühest kõrvast kurdiks jäin, sallin neid veel vähem. Pärast minu võitu tegi Kapitoolium mu kõrva terveks, aga aeg-ajalt avastan ikka, et kontrollin, kas see kuuleb.
Ema kiirustab minu juurde, midagi pihku surutud. "See toob õnne," lausub ta.
See on rinnanõel, mille Madge mulle enne mänge kinkis. Kuldse ringi sees lendav pilapasknäär. Tahtsin seda Ruele kinkida, aga ta ei võtnud vastu. Ütles ainult, et selle nõela pärast ta otsustaski mind usaldada. Cinna kinnitab nõela salli sõlme külge.
Effie Trinket seisab kõrval ja plaksutab käsi. "Tähelepanu! Tähelepanu! Kohe-kohe filmime oma esimese lõigu õues, kus kaks võitjat tervitavad teineteist oma imetabase ringreisi alguses. Valmis, Katniss, suur naeratus, sa oled väga elevil, on ju?" Nende sõnade juures tõukab ta mind uksest välja.
Esialgu ei näe ma eriti midagi, sest lumesadu on muutunud väga tihedaks. Siis märkan läbi saju, kuidas Peeta avab oma välisukse ja astub õue. Kuulen peas president Snow käsku: "Veenge mind." Ja ma tean, et pean seda tegema.
Mu näole ilmub suur naeratus, kui ma Peetale vastu jalutan. Siis, nagu ei jõuaks enam sekunditki oodata, hakkan jooksma. Peeta püüab mind kinni ja keerutab, siis aga libiseb – ta ei kontrolli oma tehisjalga ikka veel täielikult – ja me kukume lumme. Ma laman Peeta peal ja seal suudleme teineteist esimest korda pärast pikki kuid. Suudlus täis karusnaha karvu ja lumehelbeid ja huulevärvi, aga kõige selle juures tunnen kindlust, mida Peeta suudab alati sisendada. Ja ma tean, et ei ole üksinda. Kui palju ma talle ka haiget ei oleks teinud, kaamerate ees ta mind ei reeda. Ei saada mind ükskõikse suudlusega hukka. Ta hoolitseb minu eest endiselt. Täpselt nagu areenilgi. Millegipärast tahaksin selle mõtte juures nutma puhkeda. Kuid aitan hoopis Peeta püsti, pistan oma kinda ta käevangu ja suunan ta õnnelikult meie maja poole.
Ülejäänud päev on üks ähmane mälestus sellest, kuidas jõuame rongijaama, jätame kõigiga hüvasti, rong hakkab sõitma ja vana kambaga – Peeta ja mina, Effie ja Haymitch, Cinna ja Portia, Peeta stilist – sööme õhtusöögiks kirjeldamatult maitsva roa, mida ma tegelikult ei mäleta. Seejärel istun pidžaamasse ja lohvakasse hommikumantlisse mähituna oma sametkupees ja ootan, et kõik läheksid magama. Tean, et Haymitch on veel mitu tundi üleval. Talle ei meeldi magada, kui õues on pime.
Kui tundub, et rongis on vaikseks jäänud, libistan sussid jalga ja kõnnin pehmel sammul Haymitchi ukse juurde. Pean mitu korda koputama, enne kui ta vastab, pahaselt, nagu teaks kindlalt, et mul on halbu uudiseid.
"Mis sa tahad?" küsib ta, lüües mind oma veiniaurudega peaaegu oimetuks.
"Mul on vaja sinuga rääkida," sosistan talle.
"Praegu?" on ta imestunud. Noogutan. "See peab küll väärt jutt olema." Ta ootab, aga mina olen kindel, et Kapitooliumi rongis salvestatakse iga meie lausutud sõna. "Noh?" käratab ta.
Rong hakkab pidurdama ja hetkeks mõtlen, et president Snow jälgib mind ja talle ei meeldi, et ma Haymitchiga oma saladust jagan, ning ta on otsustanud asja käsile võtta ja mind praegu ära tappa. Tegelikult peatume ainult kütuse võtmiseks.
"Rongis on nii umbne," lausun mina.
Süütu fraas, aga ma näen, kuidas Haymitchi silmad tõmbuvad mõistvalt pilukile. "Ma tean, mida sul vaja on." Ta trügib minust mööda ja vaarub koridori mööda ukse poole. Kui ta pärast mõningast maadlemist ukse lahti saab, lööb lumeiil meile vastu nägu. Haymitch astub kõikuval sammul välja.
Kapitooliumi teenindaja tõttab appi, aga Haymitch viipab eemale vaarudes heatujuliselt käega, et ta lahkuks. "Hingan ainult natuke värsket õhku. Ainult minutikese."
"Andestust. Ta on purjus," sõnan vabandavalt. "Ma aitan teda." Hüppan rongi pealt maha ja sumpan Haymitchi jälgedes, sussid lumest läbimärjad, kui ta sammub minu ees rongi tagaosa suunas, kus meid ei kuulda. Siis pöördub ta minu poole.
"Mis on?"
Jutustan talle kõigest. Presidendi külaskäigust, Gale'ist, sellest, et me kõik saame surma, kui ma ei käitu nii, nagu vaja.
Haymitchi nägu kaineneb ja muutub rongi tagatulede valguses vanemaks. "Siis käitu nii, nagu vaja."
"Kui sa saaksid mind lihtsalt selle reisi jooksul aidata …" alustan mina.
"Ei, Katniss, asi ei ole lihtsalt selles reisis," sõnab ta.
"Mida sa sellega tahad öelda?" ei saa ma aru.
"Isegi kui selle reisi jooksul läheb kõik ladusalt, tulevad nad mõne kuu pärast tagasi, et meid kõiki mängudele viia. Teist Peetaga saavad nüüd juhendajad, nüüdsest peale igal aastal. Ja igal aastal tullakse ikka ja jälle selle armastusromaani juurde tagasi ning näidatakse teie eraelu üksikasju eetris, ja sul ei jää enam midagi muud üle, kui elada selle poisiga õnnelikult kuni surmani."
Tema sõnad löövad mind tummaks. Mind ei oota kunagi elu koos Gale'iga, isegi kui ma seda tahaksin. Mul ei lasta kunagi elada ka üksinda. Pean igavesti olema Peetasse armunud. Kapitoolium nõuab seda. Võib-olla on mul veel mõned aastad aega elada koos ema ja Primiga, sest ma olen alles kuusteist. Ja siis … ja siis …
"Kas sa saad aru, mida ma öelda tahan?" sunnib Haymitch mind tagant.
Noogutan. Ta tahab öelda, et minu tulevikus on ainult üks stsenaarium, kui tahan hoida elus kõiki neid, kes on mulle kallid, ja ka ise ellu jääda. Ma pean Peetaga abielluma.
4
Sumpame vaikuses tagasi rongi. Minu ukse taga koridoris patsutab Haymitch mulle õlale ja sõnab: "Tead, su väljavaated võiksid olla ka palju kehvemad." Ja suundub oma kupeesse, viies veinihaisu endaga kaasa.
Toas võtan läbimärjad sussid jalast, märja mantli ja pidžaama seljast. Sahtlites on neid veel, aga ronin lihtsalt aluspesus tekkide alla. Vahin ainiti pimedusse ja mõtlen oma vestlusest Haymitchiga. Kõik, mida ta ütles Kapitooliumi ootuste ning minu ja Peeta tuleviku kohta, oli tõsi, isegi viimane kommentaar. Muidugi võiksid mu väljavaated olla veel kehvemad kui Peeta. See iseenesest ei olegi ju peamine, mis? Üks vähestest õigustest 12. ringkonnas on abielluda sellega, kellega tahame, või üldse mitte abielluda. Ja nüüd on minult võetud seegi. Huvitav, kas president Snow nõuab, et meil sünniksid ka lapsed. Kui jah, siis peavad nemadki igal aastal seisma silmitsi lõikuspäevaga. Ja kas see poleks juba midagi väärt, kui mitte ainult ühe, vaid koguni kahe võitja laps valitakse areenile võitlema? Võitjate lapsed on ka varem areenil olnud. Sellega kaasneb alati palju elevust ja inimesed arutlevad, kuidas juhus kohe üldse mõne perekonna poolt ei ole. Ent seda juhtub liiga sageli, et seda pelgalt juhuseks pidada. Gale on veendunud, et Kapitoolium teeb seda meelega, sahkerdab loosimistel, tahab pinget kruvida. Arvestades kogu seda jama, mis ma olen kokku keeranud, olen ilmselt juba garanteerinud oma lapsele koha mängudel.
Mõtlen Haymitchi peale. Ta ei ole abielus, tal pole perekonda, ta üritab joomise abil ülejäänud maailma unustada. Ta oleks võinud valida mis tahes naise tervest ringkonnast. Aga ta valis üksilduse. Mitte üksilduse – see kõlab liiga rahumeelselt. Pigem valis ta üksikvangistuse. Kas sellepärast, et areenil käinuna teadis ta, et parem on vastupidise variandiga mitte riskida? Mina sain seda riski tunda, kui lõikuspäeval tõmmati loosirattast Primi nimi ja ma pidin pealt vaatama, kuidas ta lava poole oma surmale vastu sammub. Kuid õena sain ma astuda tema asemele, minul oli võimalus, mis on meie emale keelatud.
Otsin mõtteis meeleheitlikult pääseteed. Ma ei saa lubada, et president Snow mind kõigeks selleks sunnib. Isegi kui peaksin sellepärast endalt elu võtma. Enne seda üritaksin muidugi põgeneda. Mida nad teeksid,