et ei ole nende tööd võtnud täiesti endastmõistetavalt. "See tähendab ei, keegi ei ole neid lõiganud. See oli mul meeles." Tegelikult ei olnud. Pigem oli asi selles, et see teema ei tõusnud kunagi päevakorrale. Kuna olen lihtsalt kodus olnud, panin juuksed tavaliselt seljale patsi, nagu ikka.
Paistab, et see pehmendab nende meeleolu. Nad suudlevad mind, panevad magamistoas toolile istuma ja hakkavad lakkamatult lobisema, vaevumata märkamagi, kas ma kuulan. Samal ajal kui Venia leiutab mulle uuesti kulmud ja Octavia paneb mulle kunstküüned ning Flavius masseerib mu juustesse midagi kleepuvat, kuulen kõiki Kapitooliumi uudiseid. Kui edukad olid mängud, kui igav on sellest ajast saadik olnud, kuidas keegi ei jõua ära oodata, millal me Peetaga võidutuuri lõpus uuesti Kapitooliumi külastame. Pärast seda ei lähe enam kaua aega, kui linnas hakatakse jälle valmistuma Vaigistusveerandsajaks.
"Kas pole põnev?"
"Sul on kohutavalt vedanud!"
"Sa saad olla tribuutide juhendaja Vaigistusveerandsajal!"
Elevusesaginas püüavad nad üksteisest üle rääkida.
"Muidugi on!" vastan ükskõikselt. Rohkemat ma ei suuda. Isegi tavalisel aastal on tribuutide juhendamine täielik õudusunenägu. Ma ei suuda koolist mööda kõndida, ilma et mõtleksin, millist last ma juhendama pean hakkama. Asja teeb veelgi hullemaks see, et käes on seitsmekümne viiendate Näljamängude toimumise aasta ja ühtlasi Vaigistusveerandsaja aasta. See on iga kahekümne viie aasta järel ja tähistab ringkondade lüüasaamist, mille puhul korraldatakse suurejoonelised pidustused. Et põnevust lisada, tähendavad need mängud tavaliselt ka mingit haletsusväärset trikki tribuutide jaoks. Oma elu jooksul ei ole ma loomulikult veel ühtegi Vaigistusveerandsadat näinud. Aga koolis olen kuulnud, et teise Vaigistusveerandsaja puhuks nõudis Kapitoolium, et areenile saadetaks kaks korda rohkem tribuute. Õpetajad ei laskunud eriti detailidesse, mis on üllatav, sest just need olid mängud, kus 12. ringkonna oma tribuut Haymitch Abernathy võitjaks tuli.
"Haymitch peab valmis olema, et talle pööratakse tohutult tähelepanu," kiljub Octavia.
Haymitch ei ole mulle kordagi rääkinud oma isiklikust kogemusest areenil. Ma pole küsinud ka. Olen nende mängude kordust küll kunagi televiisorist näinud, aga olin ilmselt liiga noor, et neid mäletada. Kuid sel aastal ei lase Kapitoolium tal seda unustada. Teatud mõttes on muidugi hea, et meie Peetaga veerandsaja ajal juhendajateks oleme, sest võib kihla vedada, et Haymitchist pole asja.
Pärast seda, kui Vaigistusveerandsaja teema on end ammendanud, alustab ettevalmistusmeeskond oma arusaamatult tobeda eluga seotud lugude jutustamist. Kes ütles mida kellegi kohta, kellest ma pole kunagi kuulnudki, ja millised kingad keegi just ostis ja Octavia pikk-pikk lugu sellest, milline viga oli paluda kõigil tema sünnipäevapeol sulgi kanda.
Õige pea mu kulmud kipitavad, juuksed on siledad ja siidised ning küüned lakkimiseks valmis. Paistab, et neil on kästud korda teha ainult mu käed ja nägu, sest ilmselt kaetakse kõik muu külma ilma tõttu kinni. Flavius tahaks hirmsasti kasutada oma firmamärki, lillat huulepulka, aga kui nad asuvad mu nägu ja küüsi värvima, otsustab ta siiski roosa kasuks. Cinna valitud värvide järgi saan aru, et jääme plikaliku, mitte seksika välimuse juurde. Sobib. Ma ei suudaks kedagi veenda, kui üritaksin olla provotseeriv. Selle tegi Haymitch kiiresti selgeks, kui mind mängude intervjuuks ette valmistas.
Ema astub pisut häbelikult tuppa ja ütleb, et Cinna palus tal ettevalmistavale meeskonnale näidata, kuidas ta lõikuspäeval mu juuksed sättis. Kolmik reageerib entusiastlikult ja vaatab siis täiesti süvenenult, kuidas ema alustab keerulise patsidest koosneva soengu tegemist. Peeglist näen, kuidas nad jälgivad tõsiste nägudega iga ta liigutust ja kui innukalt nad asja juurde asuvad, kui on nende kord proovida. Õigupoolest suhtuvad kõik kolm mu emasse sellise austusega ja nii sõbralikult, et mul hakkab piinlik selle pärast, et mina neile nii üleolevalt vaatan. Kes teab, milline ma ise oleksin või millest räägiksin, kui mind oleks Kapitooliumis kasvatatud. Võib-olla kahetseksin ka kõige rohkem seda, et palusin külalistel tulla oma sünnipäevapeole sulelistes kostüümides.
Kui soeng saab valmis, leian alumise korruse elutoast Cinna ja pelgalt üks pilk temale annab mulle lootust juurde. Ta näeb välja nagu ikka, lihtsalt riides, lühike pruun soeng, vaevumärgatav kuldne silmapliiats. Kallistame ja vaevu-vaevu suudan end tagasi hoida, et talle mitte piiksatada president Snowga toimunud kohtumisest. Aga ei, otsustasin kõigepealt rääkida Haymitchile. Tema teab kõige paremini, keda selle saladusega koormata võiks. Kuigi Cinnaga on nii lihtne rääkida. Viimasel ajal oleme palju lobisenud telefoni teel, mille saime koos majaga. Täielik naljanumber, sest peaaegu mitte kellelgi meie tuttavatest ei ole telefoni. Peetal muidugi on, aga selge see, et talle ma ei helista. Haymitch tõmbas enda oma juba aastaid tagasi seinast välja. Minu sõbral Madge'il, linnapea tütrel on ka kodus telefon, aga kui me omavahel rääkida tahame, teeme seda näost näkku. Alguses me telefoni peaaegu ei kasutanudki. Siis hakkas helistama Cinna, et teha tööd minu talendi kallal.
Igalt võitjalt eeldatakse mingi talendi olemasolu. Ja sellega hakatakse pärast võitu tegelema, sest võitja ei pea enam käima koolis ega töötama oma ringkonna tööstusharus. Talendiks võib olla ükskõik mis, millega seoses nad saavad võitjat intervjueerida. Tuleb välja, et Peetal on tegelik talent: maalimine. Ta on pere pagariäris juba aastaid kooke ja küpsiseid glasuurinud. Aga nüüd, kui ta on rikas, võib ta endale lubada tõeliste värvide lõuendile määrimist. Mul ei ole mingit talenti, kui illegaalset jahipidamist mitte arvestada, ja seda nad ei arvesta. Võib-olla laulmine, aga seda ei teeks ma Kapitooliumi jaoks mitte mingi hinna eest. Ema üritas äratada minu huvi päris mitme sobiva variandi vastu, mida Effie Trinket oli nimekirja pannud ja talle saatnud. Kokkamine, lilleseade, flöödimäng. Ükski ei edenenud, kuigi Prim oli kõigis kolmes väga osav. Lõpuks sekkus Cinna ja pakkus välja, et võib aidata mul arendada minu kirge riiete kavandamise vastu, ja arendamist vajas see tõepoolest, sest seda ei eksisteerinudki. Kuid ma olin nõus, sest see tähendas võimalust Cinnaga rääkida, ja tema lubas kogu töö minu eest ära teha.
Nüüd sätib ta meie elutoas asju paika: riideid, kangaid ja kavandeid, mis on ta enda joonistatud. Võtan ühe kavandite kausta ja uurin kleiti, mis kuulu järgi peaks olema minu kujundatud. "Tead, mulle tundub, et olen päris lootustandev," sõnan ma.
"Pane riidesse, vääritu olend," vastab tema ja viskab mulle riidekompsu.
Võib-olla ei tunne ma riiete kavandamise vastu mingit huvi, aga need, mis Cinna on minu jaoks teinud, meeldivad mulle väga. Nagu needki siin. Paksust soojast materjalist hästilangevad mustad püksid. Mugav valge särk. Kassipojapehmest lõngast kootud rohelise-, sinise- ja hallikirju kampsun. Paeltega nahksaapad, mis ei pigista varbaid.
"Kas ma kavandasin oma riided ise?" küsin mina.
"Ei, sa veel püüdled oma riiete kavandamise poole ja tahad hirmsasti saada selliseks nagu mina, sinu moekangelane," vastab Cinna. Ta ulatab mulle väikese kaardipaki. "Loed need ette, kui nad riideid filmivad. Püüa jätta mulje, nagu sa oleksid asjast tõepoolest huvitatud."
Samal hetkel saabub kõrvitsakarva parukaga Effie Trinket ja tuletab meelde: "Praegu läheb kõik ajakava kohaselt!" Ta suudleb mind mõlemale põsele, lehvitades samal ajal kaamerameestele, ja seejärel kamandab mind oma kohale. Effie on see, tänu kellele me Kapitooliumis igale poole õigel ajal jõudsime, mistõttu püüan teha täpselt nii, nagu ta käsib. Hakkan hüplema ühest kohast teise, katsudes üht kostüümi teise järel, ja räägin mõttetusi, näiteks: "Kas see pole ilus?" Minu jutt salvestatakse eraldi, kui ma reipa häälega kaartidelt maha loen, et see hiljem pildile juurde lisada. Seejärel visatakse mind toast välja, et nad saaksid minu (Cinna) kavandeid rahus filmida.
Prim tuli kogu selle sagina pärast koolist varem koju. Nüüd seisab ta köögis ja teine meeskond intervjueerib teda. Ta näeb oma taevasinises kleidis väga armas välja, tema silmade värv tuleb hästi esile, heledad juuksed on sobivas toonis paelaga kinni pandud. Ta nõjatub pisut ettepoole, seisab oma säravates valgetes saabastes peaaegu varvastel, nagu tahaks lendu tõusta, nagu …
Laks! Nagu oleks keegi mulle päriselt vastu rindu virutanud. Muidugi ei teinud seda keegi, aga valu on nii tugev ja tõeline, et astun sammukese tagasi. Pigistan silmad kinni ja ei näe vaimusilmas mitte Primi,