paistavad otse silma ja mu pilk eksleb eemale Tallinna tühermaale, kui sukeldun oma helimaastikku kahe pehme AKG-klapi vahele. Kusagilt, kaugelt üle tühjade platside ja mitte päriselt maha jäetud majade akendelt, peegelduvad needsamad kummalised seepiatoonides mustvalged Eesti turunduskampaaniad. Suupilli laisa kiunumise taustal jooksevad koerad teineteist taga ajades üle märja trammitee ja mu saapad klõbisevad asfaldil nagu kannused, kajades elektrivalgustatud peateelt pimedatesse kõrvaltänavatesse.
Oooooo, ma olen nagu Jesse James…
Kuni selle hetkeni olin isegi rõõmus, et me vahepeal Alice’iga kohtunud ei olnud. Olime teineteisest kaugeks jäänud ja meie vahele oli tungimas vaikus. Viimati istusimegi koos Toomemäel, Alice’il oli käpikute vahel kohvitops, mis auras aegluubis, ja mina lugesin pinevas sõnatuses kollaseid vahtralehti, mis üksteise järel Toomemäe kuldsesse vaipa pudenesid. Alice oli sel pärastlõunal väsinud rääkimast, miks ta ei taha teha suurt karjääri nagu mina. Ja mina olin väsinud teda tagant utsitamast. Me ei saanud teineteisest aru. Mulle tundus, et mina läksin edasi, aga Alice jäi paigale. Kuid mis talle tundus? Ma ei tea, ju talle siis tõesti meeldiski staatiline Tartu elu. Minu jaoks oli see kauge kaja tudengielust, minnalaskmise meeleolus elunautimine, mis on lihtsalt üks vireluse vorme. Enda leidmiseks on ju vaja võrdlust, eks? On vaja vaheldust ja midagi võõrast. Seepärast olin kindel, et mina sellist elu nautida ei suudaks. Ma vajasin võõrast.
Aga siiski jäi mulle alati kahtlus, et olen Alice’i puhul ehk midagi kahe silma vahele jätnud, ja viimasel ajal olen mõtisklenud, et võib-olla on ta saanud pihta millelegi olulisele, mida mina veel lihtsalt ei näe. Sellal kui mina ajasin taga kõikvõimalikke lootusi, on tema oodanud ja muutnud oma maailma ise, muutnud seda tuttavat maailma, mida on lihtsam muuta kui võõrast. Äkki on nüüdki nii, et Alice on minust lihtsalt eespool, ja nüüd, mil olen kaua ära olnud ja terve hulga päevi vanemaks saanud, mõistan teda taas, jõuan talle hoopis järele ja, nagu kunagi fantaseerisime, istume jälle koos Toomemäel, viis aastat hiljem ja ka sama kaua aega edasi – kümme aastat hiljem – ning räägime ikkagi öö jooksul terve maailma selgeks. Ja meie vahel pole enam vaikust. Ma ei kujuta ette, aga loodan, et just nii juhtubki. Sest mul on päris palju, mida selgeks rääkida. Vaikiva sõbra kujuline tühimik haigutab mu kõrval tihti, kuigi inimesi mu ümber on palju.
Eestimaa trööstitud vihmasabinad ja pimedus panevad mind ikka veel naeratama, Tallinn jõuab vaikselt minuni, ma ei pea siin olema see, kes ma olen, mure artiklite, laboriettekannete, kõige pärast hajub, ma ei pea mitte midagi, ma ei pea võitlema. Ma lihtsalt jalutan ja olen kes tahes … Võin olla tagasi lapsepõlves või polaaröös või on mul hoopis maja Mississippi vetel ja mu hääles sumiseb John Lee … ma ei pea vara ärkama ja mul on ruumi olla, mida ei pea lunastama tööga, vaid mis avaneb aukartusega mu raskete sammude ning hingeõhu ees. Ma elan oma unedes ja ärkamist ei ole, on vaid lõputu suikumine unest unne, aina sügavamale ja sügavamale.
Ja nüüd ma põgenen oma ulmade eest, kuid vaid veelgi sügavamale unne.
Lipsan oma koomiksimaailma pimedatele alleedele, kuni vanade paekivist majade vahelt paistab madal ja räpane bussijaama varikatus. Kerge suvine tuul veeretab märjal väljakul prahti ringi, eemal tuigub keegi vaikselt eemale pimedusse, peauksest kiirgab eredat elektrivalgust, hilisõhtuse bussi ees seisab salk värskeid noori tudengeid ja kerge bluus mu klappidest seguneb väliste argiöiste helidega. Fantaasia ja reaalsuse vahel pendeldades muutub see räpane ja kõle Tallinna idüll kord vastikuks, kord aga koomiksimaailma põnevaks, suureks seikluseks, mis saabub vaid korra elus, kuigi igal ööl, ja seal oleme me kõik ju kangelased, seda ma mäletan küll.
Kui Pariisis viimati haiglast tulin, märkasin sealsamas lähedal üht pisikest näruse välimusega Tiibeti suveniiripoodi. Et olin ülikooli ajal lugenud läbi kõik raamatud Tiibetist, millele küüned taha jäid, ja hoidsin oma toas isegi väikest Tiibeti lipukest, vaatasin poekest nagu ilmutust ja astusin kohmetult sisse. Uksel kõlises tilluke kelluke ja ühesilmne tiibetlasest kaupmees leti taga tõstis pea, et mind oma ainsa silmaga pikalt mõõta. Jõllitasin vastu, onust oli ta paar pead lühem ja ainus silm kiskus rohkem kissi. Kuid enne kui oma käepaela, viirukite ja muu kolaga tulema sain, õnnestus mul ära kuulata terve ta kurb põgenikuelulugu. Ta sai selle räägitud kõigest viie minutiga ja see meenub mulle alati, kui pilgu oma randmele viskan. Ühtlasi pidi see Miriamilt saadud salliga vähemasti võrdväärselt kulunud paelake mulle meenutama, kui vähe tahaksin ma uuesti päevade kaupa oma pilguga Pariisi haiglaseinu uuristada, lootes, et need mulle viimaks pähe kukuvad. Seni on see väike talisman igatahes töötanud – tagasi ma läinud ei ole.
Silmadega üle bussijaama ja ümbruse libistades püüan leida kohta, kust saaks midagi hamba alla. Ma pole söögiga siiani veel päris sina peal, aga veel rohkem vihkan haiglaid ja seetõttu hoian oma suhteid toiduga religioosselt rangetes raamides.
Minu fantaasiamaailmas nägi kõik toona välja umbes nii. Oli kolmapäeva õhtu, olin surematu superkangelane, seisin oma Pariisi korteri rõdul ja vaatasin alla. Tänaval sõitvad tillukesed autotuled venisid pikkadeks kõhnadeks valgustriipudeks, pisikesed inimesed sagisid, maailm läks must mööda. Olin selleks hetkeks tühi, sulgesin silmad ja kujutlesin end kodutänavasse, kus pihlakad kukuvad sügisesest päikesest erkroheliselt põlevatele samblaga kaetud betoonaiapostidele. Ja siis tõusin ma lendu, olin nii kerge, olin täiuslik, mu suureks jäänud riided lipendasid tuule käes, libisedes peaaegu et seljast, paljastades mu kangelasekeha ja – rüü. Ja siis, siis tundsin kellegi käsi oma õlgadel ning mu fantaasiamaailm hakkas pragunema, mind kisti reaalsuse ja ideaalmaailma vahel, kuni koomiksipildid hangusid ja pidin seisma silmitsi oma tuhmi peegeldusega. Ja siis algasid haiglad. Kuni sain aru, et mu peegeldus polnud kangelaslik, see polnud üldse see, mis ma olin arvanud. Tunnistasin seda endale ilma suurema traagikata, pigem süstemaatiliselt ja vaat et teaduslikult. Kuigi vahetevahel seni …
Bussipilet näpus, seisan varikatuse all, ja nagu tellitult kannab tuul koos viimase uduvihmaga mu ninna vana rasva lõhna eemal seisvast hot dog’i-putkast. Aktsendi ja lokkidega proua haigutab ning topib vorstikese toore jõuga saia vahele. „Söögiga ei saa ma bussi lubada, viie minuti pärast väljume.” Ümbrus pole muutunud. Ikka veel see märg asfaltplats ja prügi.
Aeg enne superkangelasena Pariisi kohal seismist oli tõesti alles äsja, ja see oli aeg, mil sümpaatiat pimeduse vastu suurendasid nii hirm selle ees, mida või keda ma valguses näen, kui ka hiljem ehk leebunud arusaam, et pimeduses kaob kogu ebaolulisus ja jääb alles tähtis. Meeled muutuvad õrnemaks ja kogu näilisus hajub paitavaks auruks. Pimedus on aus ja võib-olla kardame pimeduse saabudes seda, et valges on vaeva nähtud vaid näilisega ning paik, kus peaks olema sisu, hing ja vaikselt loksuvad mõtted, on jäänud tühjaks. Võib-olla kardame pimeduses vaid välise kesta sulades hajuda ja kaotada oma paik ruumis ning ajas, kaotada oma eksistents. Kõigest hoolimata on elu tumedamad küljed vaatamata oma sametisele endassematvusele üsna üksildased ja vahel on sellega raske toime tulla. Kui mu hämarusse ei tulnud kedagi teist, siis oli seal mu bluus, mu hääl, vist ainsana kogu mu ainelisuse juures, ja see oli endine, laulis sellest, et hommikuvalguses on kõik jälle parem. Kuigi mitte kunagi ei olnud.
Alice ei tea muide mu bluusist mitte midagi. Ja toona oli ka minu hämarus veel üsna hõre. Meie bänd, nii kaua kui see üldse midagi tegi, viljeles elektro-punk-metal-etno-brokenbeat-midagipoppi. Tegelikult oli see harilik indie-pask, mis erinevate narkokatsetuste ja alkoholi vahelt välja pressis. Kui midagi läks perse, siis oli see punk, kui meil oli melanhoolia, siis oli see etno, ja kui me piisavalt hästi laulda ega pilli mängida ei osanud, siis tuli elektro või popp. Vähemalt nägime me stiilsed välja, juba siis natuke nälginud ja heledad, sigaretisuitsused, Alice nagu kuradima Twiggy, ja mina. Ma ei julge päris kindlalt midagi arvata, sest ma pole vist kunagi peeglis päris iseend näinud. Alati on seal keegi … vale. Igal juhul olime mõlemad ilmselt surnukahvatud ja suitsused, neoonsete hammaste ja paksu meigiga. Ja me luusisime koos mööda Tartu hämaraid tänavaid.
Olles just hambaid viimasesse vorstijuppi löömas, märkan, kuidas eemal, poolenisti nurga taga, virvendab järjekordne reklaamtahvel. Astun pisut lähemale ja tegu on tõesti sama sarja filmiklipiga, mida olin näinud lennujaamas ja Tartu maantee ääres teel siia. Uskumatu kampaania, mis tundub olevat kõikjal ja samas kõige kummalisemates