kohustuslik element. Aga ehk on veel vara ja need on alles tulemas. Võib-olla pandi see kõik alles täna üles?
Rõõmus varase asjassepühendatuse üle, kõnnin reklaamtahvlile lähemale, kuni olen kõrvaltänavas, tagasi oma koomiksialleel, mida valgustab vaid üks kaugem tuhmkollast varju heitev tänavalamp ja seesama reklaamfilm. Seal vilguvad seepiakarva ja särisevas kummalises videotöötluses vaheldumisi kaadrid põdrast, soost ja Tallinna müüridest, taustaks tummfilmi subtiitrid ja pisut kuklakarvu turritav helimaastik. Ma ei näe kõlareid.
Sootulede vahel vilksavad kahtlaste kujude tumesinised pikaksvenitatud grotesksed varjud. Telefonitraadid särisevad kurjakuulutavalt. Põder lonkab meeleheitlikult sooservast kaugemale, aeg-ajalt hirmunult tagasi vaadates. Aga suvine varajane koit ajab kõigest hoolimata elu liikvele, ka meie kujud vana halli Lindanise linnuse müüridelt. Vanalinna viltustele kividele astudes võime sattuda kummalistesse maagilistesse maailmadesse, kärarikastesse sisehoovidesse, unustatud kangialustesse, avaratele väljakutele ja ebamaistele turgudele. Tuleb vaid jälgida, kuhu liiguvad kujud, astuvad omanikuta sammud, hiilivad vaiksed varjud.
Äkitselt ekraan tuhmub, ainus kollakalt hõõguv tänavalamp kustub plaksuga ja ma leian end täiesti pimedast kõrvaltänavast. Koos filmi ja valgusega kaob ka mu viivuks ellu ärganud koomiksimaailm. Olen täiesti realistlikus Tallinnas, seisan sajaprotsendiliselt tõelises poriloigus ja mu varbad on realistlikult märjad. Selle kõige juures ei suuda ma välja mõelda, kes võiks nii imelikku kampaaniat rahastada või tellida. Kui lirtsudes lombist välja astun, et bussile minna, põrkan tagasi. Leian otse oma selja tagant seismast tüdruku, kes vaatab ikka veel pimedat ekraani. Astun temast vabandades mööda, kuid ta isegi ei märka mind. Tänavanurgalt tagasi vaadates näen teda seal justkui paralüseeritult seismas. Ikka veel vaatab ta tühja ekraani. Üle läikiva asfaltplatsi tagasi bussi juurde jalutades heidan aeg-ajalt pilgu üle õla pimedusse, kuid seal ei liiguta endiselt mitte miski.
Ilmselt läks ka tüdruk kuhugi kõrvaltänavasse edasi.
Meil mõlemal Alice’iga oli palju unistusi, mina tahtsin teha teadust ja muusikat ning Alice tahtis kirjutada raamatuid, mida mitte keegi enne tema surma ei loe. Sest siis ei saa mitte keegi teda kriitikaga ei heas ega halvas suunas mõjutada ja kõik on, nagu ta on mõeldud olema. Ma ei tea siiani, kas ta oli andekas või mitte, aga minu jaoks oli ta usutav. Me kujutlesime, et kümne aasta möödudes oleme ilusad, edukad, joome iga päev šampanjat ja töötame enne seda väga-väga palju, reisime, oleme armastusväärsed. Ja siis, kui satume samasse linna, lähme vanadesse paikadesse või joome neidsamu veine, mis sellest, et võiksime teha kõike muud. Me oleme muutumatult maailma kohal, sügislehed pühivad meist mööda, maa kattub lumega, veed voolavad ära ja meie oleme ikka veel paigal, õrn naeratus näol, justkui kusagil aja ja ruumi vahepeal hõljudes. Nii enesekindlad me olimegi, nii noored ja nii enesekindlad, kahemõõtmelised nukud pildiraamide vahel mustvalges koomiksimaailmas. Aga kahjuks saavad koomiksitegelased tihti surma. Või mis veel hullem, hakkavad pärast seikluse lõppu oma väikeseid elusid argipäevas elama.
Buss on pooltühi, mööduv linn läigib kiirenevates valguspööristes kollakasmustalt ja tee minu isikliku kangelaste pesapaiga poole algabki. Pärast viit aastat, suurt hulka tööd ja mõnda artiklit, loomingulist piina ja nii mõndagi muud ei ole ma enam noor. Bussiaknalt peegelduvad vastu selged ja sügavad näojooned ning mu kare näonahk. Bernard ütles mulle alatasa, et ma näen välja karismaatiline. Ükskord väitis ta isegi, et on kade. Kuigi tean, et oleme kõik siiski enam või vähem subjektiivsetes hinnangutes võrdsed ja pimeduses pole vahet kestal, sulen ma vahel silmad ja kujutlen end kellekski teiseks.
Väljast kostab vihma sabinat, mu jalad muutuvad raskemaks, pilku tuleb kummaline hägu, mis ei kao ka silmi vidutades. Ma olen keegi kogukam, keegi vanem, keegi raskem ja paindumatum. Mu hingamist on kuulda ja mu puhas olek tekitab enda ümber kergelt vinetava aukartussõõri, kuhu mitte keegi ei astu. Mu silmade avamist on näha kilomeetrite taha ja mu puittallaga kingade sammud kajavad naksuval parketil. Mu silmad on suuremad, mu huuled on suuremad, mu käed on vana mehe käed ja mu nahk vaevalt eristub pimedusest. Ja ma olen tundnud, kuidas elu voolab must läbi. Vajun oma teise kujusse ning tunnen end uues kehas peaaegu et hästi. Kuni keegi müksab mind vastu õlga ja läheb bussi peldikusse.
Saadan Alice’ile sõnumi, et olen tulemas. Alice’il on täna sünnipäev. Ma ei tea, miks, aga sel aastal saatis ta mulle kutse ja selles oli mingi kummaline poolmurdunud noot. Tundsin seal ära midagi endast, ja mitte sellest endast, kes ma olin Alice’i jaoks ning ajal olnud, vaid sellest, kelleks olin vahepeal saanud. Võib-olla oligi nii, nagu olin vahepeal arvanud, ja me liikusime teineteisest tõepoolest erineva kiirusega, aga lõppude lõpuks ikkagi samas suunas. Ja ühel hetkel ta tuleb ikkagi, müksab mulle õlale ning seal ongi mu lapsepõlvesõber, kelle hingeõhus elaks kas või elu viimaste pühapäevade varahommikuteni, kui aeg venib pikkades päikesekiirtes väljaspool füüsikat ja mateeriat. Siis on kõik jälle nii, nagu olema peaks. Võimalik, et eksin. Igal juhul ta kutsus mind ja ma läksin.
Kutsest, mille Alice saatis, oli ehk olulisemgi see kiri. Kutse oli harilik FB-kutse, kuid paar päeva hiljem saatis Alice mulle meili, kus olid pildid meie tudengiajast. Natuke kulunud valesti kadreeritud polaroidid meie punasest vaibast, hunnikust helitehnikast ja juhtmetest. Kusagil nurgas meie. Kiri ise oli üdini imelik, vaid üks sõnum: „Me tuleme.” Ja kõik. Võtsin seda kui Alice’i kummalist huumorisoont, adudes selles ühtlasi mingit ebamaist igatsust.
„Sa oled praegu Eestis?” – „Millal sa siia jõuad?” – „Kas tõsiselt?”
Kolm sõnumit. Alice tundub olevat üllatunud ja ma ei saa aru, kas heas mõttes või ehmatasin ta täiesti ära. Ma ei loe teda enam hästi. Loogiline, sest ma ei tea ju isegi seda, mis elu ta nüüd elab, millised on ta reedeõhtud ja nädalavahetused. Kas ta veedab ikka veel vahetevahel öid kehvapoolse punase veini ja töötamisega? Kunagi me armastasime seda. Vein, muusika, öö ja töötamine. Mitte miski ei sobinud paremini kokku. Aga see eeldas kirge ja ma ei tea, kas tal on seda alles või mitte. Tegelikult ei tea ma temast viimasel ajal eriti midagi. Pidin isegi tükk aega mõtlema sellele, mida talle kinkida. Varem teadsin alati, nüüd enam mitte.
Linn hakkab vaikselt eemalduma ja maanteeservadesse kerkivad mustavad puudevallid, kõik ümberringi on tumehall ning kaugemalt on näha veelgi tumedamat taevast, selget ja kirgast. Vahel on mul tunne, et peaksin jätma oma teadusliku laboriproletariaadi töö kus seda ja teist ning minema hoopis näiteks katoliku kirikusse õpetajaks. Tahaksin kutsuda inimesi pihtima, jahedasse kirikusse, et nende mured lenduksid nähtava hingeõhuga kuhugi määramatusse. Määramatusse, sest ma ei usuks ka siis endiselt Jumalat. Aga ma tahaksin olla nende … isiklik Jeesus … tahaksin vaadata, kuidas pühapäevahommikused päikesekiired langevad altaritagustest akendest kõrgete sammastena tolmusesse õhku ja ma tahaksin ausalt valetada kõigile neile inimestele – et Jumalal on teie eludega plaan, usaldage teda ja elage rahulikult edasi, on keegi, kes kõike kontrollib, ja teie, mu lapsed, ei pea mitte midagi kontrollima, te olete nagu väikesed nukud nööri otsas, kes te kunagi kõikide oma unistuste väärilisse paradiisi tõusete. Kahjuks on see kõik minu elukogemuse juures liiga päästetamatult lääge vale ja ma ei suudaks seda ilmselt mitte kellelegi usutavaks rääkida. Kuigi see on mu unistus tõepoolest – pakkuda lootust, et kõigel on kord, elu käib kontrollitud rada, kõik see ei ole põhjuseta. Et ükski lootusetu olukord ei jää lõputa ja igal pühapäeval kuni aegade lõpuni on sellesama tolmuse valgussamba lõpus punase sametiga kaetud tool selles muidu askeetlikus kirikus.
Buss aeglustab järsult ja kõigi tähelepanu koondub parempoolsetesse akendesse. Läbi vihma vilguvad päästesõidukite tuled, keegi on libedaga kraavi sõitnud. Ent pilt möödub liiga põgusalt, et sellesse süveneda, ja oleme uuesti teel. Nii on alati olnud, reaalsus kaobki ruttu ja alles jäävad vaid hinnangud, mälestused, emotsioonid.
Annaksin kõik, et oleksin haiguse ajal teadnud, et on asju, mis ei ole jäädavalt halvad või jäädavalt head, vaid on üksnes asjad, mis on mööduvad. Mu haigus oli nagu rongiõnnetus ja kuigi ma ei tahtnud olla, kus olin, ja ilmselt aimasin, kuhu see kõik viimaks viib, ei saanud ma maha astuda. Ükskõik mida ma ka ei teinud, ma ei saanud maha astuda. Olgu see vale rong, viigu see rööbaste ja maailma lõppu – tol hetkel mind lihtsalt ei huvitanud. Isegi kui öeldakse,