Päikese pime külg. Bert Liives

Pidude lõpp meie juures oligi enamasti minu kannatuse katkemine, mil ma kõik need kiimakotid lõpuks küsimusteta välja peksin.

      Siis oli kõik kuidagi lihtsam, elu ei libisenud nii kergelt sõrmede vahelt igavesse valguste vahetusse ja maailm hoidis ka minust kinni, olin rohkem kodus kui nüüd, oma uues kodus.

      Minu paranemine ei olnud otseselt oodatav, sest üsna paljudel juhtudel ei paraneta nii kaugele läinud anoreksiast mitte kunagi. Kuigi haiglakoridorides luusisid enamasti ilusad noored naised, nägin seal ka tillukesi tüdrukuid ja peale enda ka teisi mehi. Mitte keegi neist ei olnud osanud oodata haigust, nad järgisid vaid oma süütut soovi olla parem ja oma elu üle suuremat kontrolli saavutada. Haarata kontrolli selles maailmas, kus me peaksime tegelikult õppima hoopis end vabaks laskma ja kasvatama seda, mis kasvab vaikselt ka pimeduse varjus, mitte muretsema väliste näiliste vormide ja piirangute pärast. See tundub nii lihtne, aga kõige selle keskel on vahel kuradi raske aru saada, mis on oluline. Elu tundub üldse lihtne, aga miskipärast muutub päise päeva ja pilkude valguses kõik ikkagi keeruliseks.