nimetatakse kaheosalist nappi päevituskostüümi. See sõna on sündinud Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda ja tema sünnilugu on üsna täpselt teada. Oma nappusega inimkonda vapustanud päevituskostüüm on nimetatud Marshalli saarte hulka kuuluva Bikini atolli järgi, kus Ameerika Ühendriigid katsetasid 1946. aastal aatomipommi. Bikiine esitleti neli päeva pärast katsetust ja nende looja, autoinsener Louis Réard (1897–1984), kes oli emalt moeäri pärandiks saades hakanud hoopis rõivaid disainima, sidus oma plahvatusliku uudismoe osavalt niihästi äsjase tuumakatsetusega kui ka asjaoluga, et tema konkurendi Jacques Heimi turule toodud päevituskostüümi nimi oli Atome ‘aatom’.
Kui bikiinid on rahvusvahelise levikuga sõna, siis ujumispükste kõnekeelne nimetus susped on meie kodukootud omalooming. Uuema kõnekeele sõnu on kaunis täbar uurida, sest neid pole süstemaatiliselt kogutud, ja ka suspede puhul ei oska sedagi öelda, millal need täpselt kasutusele tulid. Mäletan, et minu lapsepõlves 1960. aastail oli susped juba üldkasutatav keelend, aga õigekeelsussõnaraamatusse on see jõudnud alles 1976. aasta väljaandes. Sõna pidi sündima kaunis haritud seltskonnas ja ma kahtlustan, et esialgu võis tegemist olla näiteks meditsiiniüliõpilaste siivutu naljaga: sõna susped on nimelt kõnekeelne lühend meditsiinilisest võõrsõnast suspensor (varem ka suspensoorium), mis ei tähenda ujumispükse, vaid nendega mõnevõrra sarnanevat kandesidet munandikoti kõrgemal hoidmiseks.
Boss
Pomo
Tähtsa ülemuse, suure nina või laia lehe kohta tarvitatakse kõnekeeles sõnu boss ja pomo. Need mõlemad on eesti keeles uued, 20. sajandil käibele tulnud sõnad. Sõna boss oli meil tuntud juba enne Teist maailmasõda ja selle toob ära näiteks «Eesti entsüklopeedia» esimene köide (1932); sõna pomo tuli kõnekeeles käibele Leonid Brežnevi ajal, aga õigekeelsussõnaraamatusse jõudis alles 2006. aasta väljaandes.
Sõna boss on on pärit Ameerika inglise keelest, kus seda on kirjakeelest registreeritud alates 1653. aastast. Selle sõna aluseks oleva keelendi baas ‘isand, peremees’ tõid Ameerikasse kaasa hollandi asunikud. Sõna baas on hollandi kirjakeelest registreeritud juba
1280. aastal, aga kuidas see sõna on tekkinud ja kust ta pärineb, on seni keeleteadlastele mõistatuseks jäänud.
Sõna pomo on laenatud soome keelest, kus ta tähendab laias laastus sedasama mis meilgi. «Soome-eesti suursõnaraamatu» määratluse järgi on pomo ‘ülemus; töödejuhataja; pomo; boss; tuus, äss’. Soome pomo on lühenenud kuju idamurretes levinud sõnast pomosniekka ‘abiline’. Selles sõnas pole enam raske ära tunda vene sõna помощник ‘abiline, abimees’, mis on tuletatud verbist помогать ‘aitama’. Soome sõna pomosniekka tarvitati ka ametimehe ja töödejuhataja abilise, hiljem juba töödejuhataja enda kohta, ja tagasihoidlikust abilisest oligi saanud tähtis ülemus, suur nina ja lai leht.
Daalia
Georgiin
Jorjen
Kõnekäänd, mis võib pärineda aegadest, kui peenematel inimestel oli kombeks oma lastele palju eesnimesid panna, väidab, et heal lapsel on mitu nime. Kui seda väljendit uskuda, siis peaks daalia ehk georgiin ehk jorjen olema väga hea lill. Uudishimulikul inimesel aga tekib küsimus, miks Kesk-Ameerikast pärit õistaimel, mis ei kasva Eestis looduslikult, vaid on hiline sissetoodud aialill, on meie emakeeles nii palju nimesid.
Nagu selliste küsimuste puhul ikka, peitub vastus ajaloos. Botaanikute tava kohaselt on taimele nime panemise õigus õpetlasel, kes on seda taime esimesena teaduslikult kirjeldanud. Esimesed
Euroopa daaliad olid kasvatatud Hispaania botaanikule Antonio José de Cavanillesele (1745–1804) Mehhikost saadetud seemnetest ja levisid Madridist teistesse Euroopa botaanikaaedadesse. Oma teose «Taimede pildid ja kirjeldused» («Icones et Descriptiones Plantarum») esimeses köites (1791) esitas Cavanilles esimest korda ka daalia kirjelduse ja andis sellele kaks aastat varem surnud Rootsi botaaniku Anders Dahli (1751–1789) mälestuseks nime Dahlia.
Tänapäevase taimesüstemaatika rajaja, Rootsi õpetlase Carl von Linné teost «Taimede liigid» («Species Plantarum») täiendatakse pidevalt. Selle neljandat trükki (1805) ette valmistades arvas teose toimetaja Carl Ludwig Willdenow eksikombel, et nimetust Dahlia on juba varem teise taimeliigi kohta kasutatud, ning ristis Dahlia ümber Georgina’ks, sedapuhku kolm aastat varem surnud Saksa õpetlase, Peterburi akadeemiku Johann Gottlieb Georgi (1729– 1802) mälestuseks. Ehkki eksitus avastati ja parandati kiiresti, jäi hiljem antud nimetus eriti Põhja-Euroopas ja Venemaal kasutusele. Eesti kirjakeeles esineb see märksa varem kui hiline tulnukas daalia, näiteks juba 1866. aasta Eesti Postimehest võib lugeda kuulutust: Georgini-lille jurikaid müüb oddawalt A. Koch.
Kust aga tuli daalia ja georgiini kõrvale jorjen? See sõna on sündinud saksakeelsest lillenimetusest Georgine baltisaksa murdehäälduse toel. Baltisaksa lihtrahvalikus keelepruugis oli häälik g eesvokaalide e, i, ä, ö, ü ees muutunud j-iks, rõhutu silbi e-d aga hääldatakse saksa keeles lõdvalt ja ebamääraselt ning eesti keelde tulnud laenudes on seda enamasti edasi antud häälikuga i. Kui me seda teadmist arvestades saksa sõna Georgine «eestipärastame», saame tulemuseks jiorjini. Selline sõna pole eesti keeles muidugi võimalik ja selle asemel on lähedane jorjen, ehkki teoreetiliselt oleks selle asemel võinud olla ka jorin. Soome keeles ongi lille vanem nimetus joriini, aga see pole sündinud mitte baltisaksa, vaid rootsi häälduse mõjul, kus g on eesvokaalide ees samuti muutunud j-iks.
Emakeel
Nii ema kui ka keel kuuluvad meie iidse sõnavara hulka. Mõlemal sõnal leidub vasteid ka meie kõige kaugemates sugulaskeeltes kuni samojeedi keelteni välja ja mõlemat peetakse ürgvanaks Uurali sõnaks. Kuidas aga ema ja keel kokku said ning sõna emakeel sünnitasid? Teame, et ka meie sugulaskeeles soome keeles on äidinkieli ja ungari keeles anyanyelv. Need on moodustatud samuti kui eesti emakeel – liidetud on ema ja keelt tähendav sõna –, kuigi keelematerjal on erinev. Samasuguseid sõnu aga leidub rohkesti ka paljudes keeltes, mis meie sugulaskeeled ei ole: inglise keeles on mother tongue, saksa keeles Muttersprache, rootsi keeles modersmål, prantsuse keeles langue maternelle, itaalia keeles lingua materna, tšehhi keeles mateřský jazyk, serbohorvaadi keeles maternji jezik, indoneesia keeles bahasa ibu. Seda näidete rida võiks pikalt jätkata.
Keelendi lai levik võib hõlpsasti viia mõttele, et tegemist on omamoodi universaaliga, mis on kogu inimkonnale ühine ja mille keeleline väljendusvorm on eri paigus tekkinud iseseisvalt. Nii see siiski ei ole. Emakeele mõiste pole ei universaalne ega iseendastmõistetav. Antiikmaailmas polnud emakeelest kellelgi veel õrna aimugi, küll aga oli vanadele roomlastele tuntud patrius sermo – sõna-sõnalt tõlkides isakeel. Vanad kreeklased ei saanud sellegagi kiidelda, kreeka phone patria on üsna hiline tõlkelaen ladina keelest, mille esmakasutaja au kuulub teadaolevalt alles meie ajaarvamise teise ja kolmanda sajandi vahetusel elanud vastupaavstile, hobuste ja vangivalvurite kaitsepühakule Hippolytusele. Ja mis puutub tänapäeva Euroopasse, siis pole emakeel siingi ainuvaldav, ehkki on rõhuvas ülekaalus: venelastel on родной язык ehk ‘sünnikeel’ või ‘sugukeel’, nagu seda on ka ukrainlaste рiдна мова ja valgevenelaste родная мова. Läti keeles on mātes valoda ja leedu keeles motinos kalba küll levima hakanud, ent see tundub olevat üsna uus nähtus. Vanad keelendid, lätlaste dzimtā valoda ja leedulaste gimtoji kalba tähendavad ikkagi sünni- või sugukeelt, mille täiendsõna on sama päritolu kui ladina generare ‘sünnitama’ ja gens ‘sugu’. Omapärane erand Euroopa taustal on poolakad, kes räägivad isakeelt nagu vanad roomlased.
Õpetlased, kes on üritanud emakeele juuri välja kaevata, on need avastanud Põhja-Prantsusmaalt. On arvatud, et keskaja künnisel, kui frangid liikusid lõunasse,