pard on vana balti, slaavi või germaani laen – või koguni veel vanem laen indoeuroopa hõimudelt, kelle keeleühtsus polnud veel lagunenud.
Kui habe ja pard on meie keeles väga vanad sõnad, millel on vasted ka meie lähemates sugulaskeeltes, siis vuntsid ja vurrud on eesti keeles õige noored tulnukad, millel otsesed vasted sugulaskeeltes puuduvad. Need on dokumenteeritud alles 19. sajandi eesti keelest. Sõna wuńs, mitmuses wuńsid või siis wunts, mitmuses wuntsud on Ferdinand Johann Wiedemanni suurele eesti-saksa sõnaraamatule küll tuntud, kuid selle ees seisab tärn, millega Wiedemann tähistab uusi sõnu, mis on iseloomulikud pigem linna- kui maarahvale. Sõna vuntsid aluseks on samatähenduslik baltisaksa sõna Wunzen, mis omakorda on laenatud poola sõnast w…sy. Poola keelest baltisaksa keelepruuki võib sõna Wunzen olla jõudnud Ida-Preisimaa kaudu, kus see oli samuti tuntud, või siis otselaenuna Tartu ülikoolist, kus oli ka poolakatest üliõpilasi. Carl Sallmanni 19. sajandist pärinevas baltisaksa sõnavara käsitlevas uurimuses on sõna Wunzen mainitud iseloomulike üliõpilaskeelendite hulgas.
Baltisaksa sõna Wunzen aluseks olev poola w…sy on päritolu mõttes seesama sõna mis vene усы ‘vuntsid’. Poola keeles on säilinud esimese silbi ninahääldusega täishäälik, mis vene keelest on kadunud ja mida saksa keeles on edasi antud häälikuühendiga un; ja poola keeles on lisandunud sõnaalguline v, mis vene keeles puudub. Kui lisame vene sõna ainsuse kujule us poola sõnaalguse v ja esisilbi u-le vene keelest kadunud ninahäälduse, ongi tulemuseks ilus eestikeelne sõna vunts. See sõna kujunes 19.–20. sajandi vahetusel muide väga populaarseks, nii et igasugust toredat semu ja selli hakati nimetama vahvaks vuntsiks.
Sõna vurrud ajalugu on seotud sõna vuntsid ajalooga. Wiedemanni sõnaraamat tunneb sõna wuŕŕ, mitmuses wuŕŕid üksnes Kirde-Eesti murdesõnana, mis näitab, et praegu üldtuntud sõna oli tollal veel vähe levinud. Saksa vasteks on antud Schnurrbart. Sõna vurr ja saksa liitsõna Schnurrbart esiosa Schnurr– kõlaline lähedus tekitab tugeva kahtluse, et eesti vurrud on varjatud saksa laen, mille algushäälik n on sõna vuntsid mõjul asendatud v-ga. Ja tõsi ta on, et Wiedemanni sõnaraamatus ongi sõna nurr (mitmuses nurrud) Schnurrbart’i tähenduses registreeritud, seejuures ilma mingi murdemärgendita. Lisaks tunneb Wiedemann liitsõnu nuru-karwad ja nuri-karwad. «Väikese murdesõnastiku» andmed näitavad, et nurrukarvad, nurrikarvad, nurukarvad ja nurikarvad on mitmel pool eesti murretes säilinud veel ka 20. sajandil.
Hammas
Pii
Kamm
Kehaga seotud ehk somaatilised sõnad – käsi, jalg, pea, silm, suu, keel jne – kuuluvad üldiselt ürgse, aegade hämarusest pärineva sõnavara hulka, mida naljalt uute sõnade vastu ei vahetata. Läänemeresoome hõimude suhted oma indoeurooplastest naabritega aga on olnud nii tihedad, et oleme mitmed niisugused oma ürgsed sõnad asendanud muinasbalti või – germaani hõimudelt saadud laenudega. Need laenud on tehtud väga ammu ja needki on meie keeles igivanad sõnad, mida meie esivanemad on tarvitanud juba mitu tuhat aastat.
Üks selline sõna on hammas, mida tunnevad enam-vähem samasugusel kujul kõik meie keelelised lähisugulased: soomlastel on hammas, karjalastel hammas, vepslastel hambaz, vadjalastel ammas, liivlastel āmbaz. See tähendab kõikjal hammast nagu eesti keeleski, aga kohati ka pulka, piid (kui hambataolist eset) või täket, sälku (kui hamba või hambataolise eseme jälge). Meie keelelised kaugsugulased niisugust sõna ei tunne. Neil on hamba tähenduses käibel teine sõna: ersadel ja mokšadel pej, maridel püj, udmurtidel ja komidel piń, põhjahantidel peŋk, põhjamansidel puŋk ja ungarlastel fog. Keeleajaloolaste arvates oli selle iidse soome-ugri sõna esialgne kuju ehk alusvorm *piŋe või *piŋi1. Läänemeresoome keeltes on häälik ŋ niihästi siin kui ka teistes sõnades kadunud ja meie tunneme sedasama sõna lühenenud kujul pii. Põhitähendus ‘hammas’ on mõnes lähisugulaskeeles kohati säilinud, kuid üldiselt on uuem sõna hammas selle tähenduse üle võtnud ja sõnale pii on jäänud tagasihoidlik hambataolise eseme (rehapulga, kammihamba jms) märkimise ülesanne.
Sõna hammas aga on laenatud muistsetelt balti hõimudelt, tänapäeva leedulaste ja lätlaste esivanematelt. See sõna ei alanud esialgu häälikuga h, mis meie esivanemate keelest tollal puudus, vaid häälikuga š, mis muutus hiljem nagu teisteski sõnades h-ks. Keeleajaloolased rekonstrueerivad läänemeresoome sõna alusvormiks *šampas ning leedu sõna žambas ‘terav nurk, serv’ ja läti sõna zobs ‘hammas’ alusvormiks *žambas. Näeme, et vana läänemeresoome ja balti sõna oletatav kuju kattub täielikult, ainult meie sõnas on ž asendatud š-ga ja b on asendatud p-ga, sest meie esivanemate keeles helilist ž-d ja b-d ei tuntud ning need vahetati lähedase kõlaga helitute häälikute vastu.
Aga heitkem pilk veelgi kaugemasse minevikku. Balti *žambas on omakorda kujunenud varasemast indoeuroopa sõnast *ĝombhos ‘hammas’, mis on tuletatud tüvest *ĝembh– ‘hammustama, purema’2. Germaani hõimudel võttis indoeuroopa sõna *ĝombhos kuju *kambaz, mille järglased on inglise comb, saksa Kamm, hollandi, taani ja norra kam, islandi kambr ja rootsi kamm, mis kõik tähendavad kammi (kui hambulist, piidega eset). Ühest sellisest germaani keelendist, tõenäoliselt alamsaksa sõnast kam, on laenatud ka eesti kamm, kuid sõnaga hammas võrreldes on see õige nooruke, alles keskajal eesti keelde tulnud laen. Liitsõnas kammipii on vana soome-ugri ja indoeuroopa hambanimetus õnnelikult ühte heitnud, ehkki naljaga pooleks võib öelda, et ajaloolisest vaatevinklist ei tähenda see sõna midagi muud kui «hamba hammast».
Eespool läti sõna zobs märganud tähelepanelikul lugejal tekkis kindlasti küsimus, kas ka vene зуб ‘hammas’ kuulub samasse ritta. Kuulub tõepoolest, nagu ka vanaindia jámbha-h.‘hammas’, kreeka gómphos ‘pulk’ ja albaania dhëmb ‘hammas’. Meie hambal on palju hõimlasi, aga kui välja arvata lähisugulaskeeled, kes seda vana laensõna meiega jagavad, ei tasu neid otsida soome-ugri, vaid indoeuroopa keeltest.
Hapnik
Süsinik
Harilik
Omadus
Kilplane
Röövik
Voorus
Sõnad ei tule keelde üksnes isevoolu teed, rahvakeeles moodustamise ja laenamise kaudu, vaid suur osa neist on loodud kirjakeeles. Mida kaugemale kirjakeel oma arengus jõuab, seda rohkem sõnu niimoodi tekib, sest kultuurimõisted vajavad tähistamiseks sõnalist katet, mis rahvakeeles üldjuhul puudub.
Esimeste eesti kirjakeeles loodud sõnade autorid on saksa pastorid ja nende sünd jääb meie kirjakeele algusaegadesse.
Kirikukirjanduse tõlkimine vajas sõnu, mis eesti rahvakeeles puudusid. Vanemast kirjakeelest lähtub terve hulk sõnu, mis on seniajani püsima jäänud, nagu näiteks aujärg ‘troon’ (järg ‘järi, pink’), ausammas, eeskuju (kuju ‘pilt’, vrd sks Vorbild), eesnahk, emakeel, jumalavallatu, isamaa, käsiraamat, peatükk, südametunnistus (tunnistus ‘tundmus, tunne’), verekoer, õnnistegija jt. Suur osa neist on (alam- või ülem)saksa tõlkelaenud, aga leidub ka sõnu, kus säärane alus puudub.
Olukord muutus 19. sajandil. Rahvusliku ärkamise ajal astusid sakslaste kõrvale eestlastest rahvavalgustajad ja kirjasõna soetajad. Ka kirjakeele korraldamine ja uute sõnade loomine läksid järkjärgult üle eestlaste kätesse. Kõige esimene väljapaistev eestlasest sõnalooja on Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kahjuks on meie kirjakeele sõnavara arengut