Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid. Udo Uibo

puhul on ootuspärane nende kõrge vanus. Sõna isa vastab selles mõttes kõigiti ootustele. See kuulub meie põlissõnavara ürgseimasse kihistusse ja on säilinud peaaegu kõigis Uurali keelerühmades kuni kaugete samojeedi keelteni välja. Erandiks on permi keeled, kust selle sõna vasteid pole leitud. Mõned näited: soome isä ‘isa’, vepsa iža ‘isasloom’, põhjasaami áhčči ‘isa’, mari iza ‘vanem vend; isa noorem vend’, ungari ős ‘esiisa, esivanem’, omadussõnana ‘igivana’, vanas kirjakeeles ‘isa; vanaisa’, eenetsi eśi ‘isa’. Selle sõna esialgseks kujuks ehk alusvormiks on keeleajaloolased rekonstrueerinud *ićä, mille tähendus oli tõenäoliselt ‘isa’, nagu on enamikus keeltes praegugi. Mõnes läänemeresoome keeles, näiteks soome keeles, on sõnast isä tuletatud sõna iso ‘suur’. Sellel sõnal on vaste ka Hiiumaa murretes, kus isu või iso tähendab äikest. Ka mitmed teised läänemeresoome keelte äikest märkivad sõnad on tuletatud vanemat meest, isa või vanaisa tähendavast sõnast: kõigepealt muidugi meie enda äike (sõnast äi = soome äijä ‘vanamees, vanaisa, vaarisa’), aga ka soome ukkonen (sõnast ukko ‘vanamees, taat, isa’).

      Teine tuletis, mis lähtub sõnast isa, on isand. Tähenduses ‘peremees’, ‘abielumees’ või ‘härra’ tuntakse seda sõna kõigis läänemeresoome keeltes: soome isäntä, vepsa ižand, lõunaeesti esänd, liivi izānd jne. Nagu tõendavad vana kirjakeele andmed, on eesti keeles seda varasematel aegadel tarvitatud ka kõrgemast seisusest isiku kohta. Näiteks 16. sajandi esimesest poolest pärinevas haruldases dokumendis, mittesakslase (eestlase) ametivandes seisab kirjas: Mynno toyuetann / nynck wannu ßell surell / awsall / nynck wegkewell yßandell / Harmen Bruggeney / teyße nyme kaeß haßenkamp / Mester Saxa ordenß / lifflandi maell / myn armall yßandell / nynck ßelle awßall / Tallyna lynnhall / wagka / nynck sanna kuelya olla (mina tõotan ning vannun sellele suurele, ausale ning vägevale isandale Harmen Bruggeneyle, teise nimega Hasenkampile, Saksa ordumeistrile Liivimaal, minu armsale isandale, ning sellele ausale Tallinna linnale vaga ning sõnakuulja olla). Rootsi ajal hakati kõrgete isandate kohta järk-järgult kasutama rootsi laensõna härra, mis aja jooksul sõna isand tarvitamist piiras ja selle kasutusala kitsamaks surus. Veel 19. sajandi lõpus tehti katset vahepeal viisakusvormeliteks kujunenud härra ja proua asemel uuesti kasutusele võtta eestipärased isand ja emand, aga seda ei saatnud edu.

      Kirikukeeles on sõnast isand tekkinud omapärane teisend issand. Miks ja kuidas see täpselt kujunes, ei ole selge, aga võib arvata, et kui sakslastest kirikuõpetajad oma vigase hääldusega tituleerisid Jumalat Ißandaks, siis maarahvas ei saanud neist lihtsalt aru ega mõistnud, et Ißand Jumal pole midagi muud kui Isand Jumal – täpselt samuti nagu kirikuladinas tituleeritakse Jumalat Dominus ‘isand, valitseja’, inglise keeles Lord, saksa keeles Herr ja soome keeles Herra. Oli, kuidas oli, ja juhtus, mis juhtus, kahetsemiseks pole igatahes põhjust, sest sõnade isand ja issand lahknemine ning viimasest ristiusu jumala epiteedi kujunemine kuulub eesti keele omapäraste joonte hulka, millele teistes keeltes leidub vähe paralleele.