esimest korda kui üks rahvas.
See oli päev, mil hakkasime mõistma, missugune jõud on jalgpallil.
3
Minu esimesed mälestuskillud jalgpallist on sellest, kui mängisime poistega kodutänaval, põiklesime väikeste telliskivimajade vahel ja auklikel sillutamata teedel, lõime väravaid, ning külma ja rasket õhku sisse ahmides naersime nagu segased. Mängisime tundide viisi, kuni jalad valusaks muutusid, päike loojus ning emad meid tuppa kutsusid. Meil polnud uhket varustust ega kalleid särke. Ainult pall – või midagi selletaolist. Selles peitubki suuresti jalgpallimängu ilu.
Mida ma selle palliga tegin… noh, peaaegu kõik, mida oskan, õppisin oma isalt, João Ramos do Nascimentolt. Nagu praktiliselt kõiki Brasiilia jalgpallureid, nii tunti ka teda hüüdnime – Dondinho – järgi.
Dondinho oli pärit väikelinnast Minas Geraisi (otsetõlkes „peamised kaevandused”) osariigis, kus koloniaalajastul avastati suur osa Brasiilia kullavarudest. Dondinho tutvus minu ema Celestega sõjaväes kohustuslikus ajateenistuses viibides. Tüdruk käis tollal veel koolis. Nad abiellusid, kui pruut oli alles viieteistkümneaastane. Aasta hiljem kandis Celeste juba mind.
Vanemad panid mulle nimeks „Edson” – Thomas Edisoni järgi, sest kui ma 1940. aastal sündisin, oli hõõglamp alles hiljuti nende kodulinna jõudnud. Hõõglamp avaldas mu vanematele sellist muljet, et nad otsustasid selle leiutajale austust avaldada. Hiljem selgus, et nad olid ühe tähe vahele jätnud – kuid nimi on mulle sellest hoolimata alati meeldinud.
Dondinho suhtus oma ajateenistusse tõsiselt, kuid tema tõeliseks kireks oli jalgpall. Ta oli 1,83 m pikk, mis oli brasiillase kohta hiiglasekasv, eriti tol ajal, ning palliga äärmiselt osav. Tal oli eriline anne lüüa väravaid kõrgelt hüppelt pealöögist, kord oli ta sel viisil ühes mängus resultatiivne uskumatul viiel korral. See oli – ja on siiani – arvatavasti Brasiilia rekord. Aastaid hiljem väitsid inimesed teatava liialdusega, et ainus väravalöömisrekord Brasiilias, mis pole Pelé nimel, kuulub tema isale!
See polnud kokkusattumus. Olen veendunud, et Dondinhost oleks võinud saada Brasiilia üks läbi aegade suurimaid jalgpallureid. Tal ei avanenud lihtsalt kunagi võimalust seda tõestada.
Kui ma sündisin, mängis mu isa poolelukutselisena jalgpalli Minas Geraisi osariigis asuvas linnas, mille nimi oli Três Corações – mis tähendab „kolm südant”. Tõtt-öelda polnud see suurem asi elu. Kuigi mõned tippklubid maksid tollal mängijatele korralikku palka, ei teinud suurem enamus seda. Seega kaasnes jalgpalluriks olemisega teatav maine – see oli nagu tantsija või kunstniku elukutse, millega tegeletakse armastusest, mitte sellepärast, et ametiga hästi teeniks. Meie noor pere liikus järgmise palgatšeki nimel linnast linna. Ühel perioodil elasime terve aasta hotellis – kuid ütleme nii, et tegu polnud just luksusliku asutusega. Nagu hiljem naljatasime, oli see null-tärniga puhkekeskus jalgpalluritele – nagu ka ringireisivatele müügiagentidele ning paadunud pättidele.
1942. aastal, vahetult enne minu teist sünnipäeva, paistis, et kõigist neist ohverdustest hakkab lõpuks kasu tõusma. Tundus, et Dondinho on jalgpallurina läbi löönud. Ta kutsuti mängima Atlético Mineirosse, Minas Geraisi osariigi suurimasse ja rikkaimasse klubisse. See oli nüüd lõpuks ometi töö jalgpallurina, millega oli võimalik pere ära toita, võib-olla isegi lahedasti. Mu isa oli vaid kahekümne viie aastane; terve jalgpallurikarjäär seisis tal veel ees. Kuid esimeses mängus, Rio meeskonna São Cristóvão vastu, tabas Dondinhot häving, kui ta põrkas täiel kiirusel kokku vastasmeeskonna kaitsja Augustoga.
See polnud viimane kord, kui kuulsime Augustost, kes paranes vigastusest ja jätkas oma karjääri. Ent, kurb kuid tõsi, see jäigi Dondinho mängijakarjääri tipphetkeks. Ta oli väga raskelt põlve vigastanud – põlvesidemeid, võib-olla ka meniskit. Ütlen „võib-olla”, sest magnetresonantstomograafiat tollal polnud, tegelikult puudus kogu Brasiilias üldse mainimisväärne spordimeditsiin. Me ei teadnud, mis põlvel täpselt viga on, ning veel vähem, kuidas seda ravida. Oskasime vaid valutavale kohale jääd panna, jala üles tõsta ning parimat loota. Pole tarvis öeldagi, et Dondinho põlv ei paranenud kunagi täielikult.
Kuna Dondinho polnud võimeline teises mängus platsile jooksma, arvati ta kiiresti meeskonnast välja ja saadeti tagasi koju Três Coraçõesi. Nii algasid tõelised rännumeheaastad, mille vältel nägi meie pere pidevalt tõsiselt vaeva, et ots otsaga kokku tulla.
Ka parimatel aegadel oli elu olnud raske – kuid nüüd viibis Dondinho palju kodus, üritades põlve mitte koormata ning lootes, et see kuidagi paraneb ja ta saab minna tagasi Atléticosse või siirduda mõnda teise jõukasse klubisse. Saan hästi aru, miks isa nii tegi; ta arvas, et see on parim viis perekonnale korralikku elujärge kindlustada. Ent kui Dondinho polnud mängimiseks piisavalt terve, puudus meil sissetulek peaaegu täielikult, ning mõistagi polnud 1940. aastate Brasiilias mingisugust sotsiaalkindlustust. Vahepeal oli aga lisandunud näljaseid suid – just olid ilmale tulnud mu vend ja õde, Jair ning Maria Lucia. Meie juurde kolis ka mu isa ema doña Ambrosina – ning samuti mu ema vend, onu Jorge.
Kandsime õe-vennaga kasutatud riideid, mis olid mõnikord õmmeldud nisu transportimiseks mõeldud kottidest. Kingade jaoks polnud raha. Mõnel päeval oli emal meile süüa pakkuda vaid leiba koos viilu banaaniga, sellele võisid lisanduda riis ja oad, mida tõi onu Jorge kauplusest, kus ta töötas. Kuid väga paljude brasiillastega võrreldes elasime hästi – pean ütlema, et meil polnud kunagi kõht tühi. Meie maja oli küllalt ruumikas, see ei asunud kaugeltki slummis – ehk favela’s, kui selle kohta Brasiilia sõna kasutada. Kuid meie katus laskis läbi ning iga tugeva vihmasaju ajal ujus põrand veest. Samuti rõhus meid kõiki pidev mure – seda tundsid ka lapsed –, kust tuleb leib, mida järgmisel päeval lauale panna. Kõik, kes on kunagi olnud sedavõrd vaesed, võivad kinnitada, et kui see ebakindlus, see hirm, on kord kontidesse pugenud, ei lahku see sealt päriselt iialgi. Kui aus olla, siis tunnen seda mõnikord siiani.
Baurússe kolides hakkas meil pisut paremini minema. Isa sai tööle Casa Lusitaniasse – kauplusse, millel oli sama omanik kui Baurú Athletic Clubil ehk BAC-l, ühel linna kahest poolelukutselisest jalgpalliklubist. Tööpäevadel oli Dondinho jooksupoiss, kes valmistas ja serveeris kohvi, aitas posti kohale toimetada ja täitis muid taolisi ülesandeid. Nädalavahetustel oli ta BACi ründetäht.
Väljakul näitas isa – kui ta terve oli – hetketi taas seda sära, mis oli ta kord viinud nii ahvatlev-piinavalt lähedale suurele jalgpallile. Ta lõi palju väravaid, ning aitas BACil 1946. aastal tulla São Paulo osariigi siseosa poolelukutselise jalgpalliliiga meistriks. Samuti oli Dondinhol teatav karisma, tema jalgpallurikarjääri saatnud ebaõnnest hoolimata tegutses ta ikka elegantselt ja heatujuliselt. Baurús teadsid ja armastasid teda peaaegu kõik. Mind teati kõikjal kui Dondinho poega – tiitel, mille üle olin − ja olen siiani − äärmiselt uhke. Kuid ajad olid endiselt rasked, ning mäletan, kuidas juba tollal mõtlesin, et kuulsusest pole mingit kasu, kui lauale pole ikka midagi panna.
Usun, et Dondinho oleks võinud õppida tegema midagi muud, omandada uue elukutse. Kuid jalgpall võib olla ühekorraga nii helde kui julm. Need, kes kord selle lummusesse langenud, ei pääse sealt tegelikult enam eales. Ning kui Dondinho mõistis, et tema enda unistused ei täitu, otsustas ta end ihu ja hingega pühendada kellegi teise unelmate elluviimisele.
4
„Arvad, et oled osav, ah?”
Põrnitsesin oma jalgu ja naeratasin.
„Löö palliga siia,” käskis ta, osutades ühele kohale meie majaseinal.
Kui see mul õnnestus – ning tavaliselt õnnestus –, naeratas ta hetkeks laialt ja muutus siis kohe tagasi tõsiseks.
„Väga hea! Nüüd tee sama teise jalaga!”
Põmm!
„Nüüd peaga!”
Põmm!
Ja nii see läks, tundide kaupa, mõnikord hilisõhtuni, ainult meie kaks, mina ja tema. Need olid jalgpalli põhitõed oma kõige algelisemal kujul – triblamine, pealelöömine, edasi-tagasi söötmine. Enamasti